Jõulu eri!

Eriti neile, kes on viimasel ajal tabanud end murelikult mõttelt, et kuidas see Hanna küll sääl kaugel Lingenis nii ilma pereta jõule peab.

Jõulurõõmu erilist aurat on tunda tänavatel ja poodides, TPZis ja isegi keelekursustel. :D Mul õnnestus sel aastal üldse mitte erutuda jõulusaginast, mis tavaliselt jalust nõrgaks võtab, kuni tekib tahtmine ostetud kingid-kaunistused kõige täiega ukse taha visata ja neid paari püha päeva boikoteerida. Paratamatult kisuvad kuuselõhn ja vanematelt veel üht suhkruvatituutut lunivad põngerjad naeratuse näole, kui läbi linna jalutan.

TPZ pidas neljapäeval jõulupidu. Nädala algul pakkisin selle tarvis viimaseid kinke ja meisterdasin Tomile jõulukaarti. Kõik kingid, mis jõulukuuse alla läksid olid saadud tasuta. Olin väga üllatunud, kui sain teada, et Lilo kulutab enne jõule pankade, büroo- ja muude poodide uksi ning saab tasuta kinkekaarte, väiksemaid tooteid, meeneid ning mõnelt poolt täiesti asjalikku krabu. Näiteks Sparkasse kingikotti kuulus Bluetoothiga ühenduv arvutihiir ning mälupulk.

Pidu toimus kesklinnast eemal pubis. Mina, Laura, Lucy, Martin ja Chrisch olime ette valmistanud väikese meelelahutusliku etteaste. Kui kõik külalised olid kõhud täis söönud juurviljasupist, hirvepraest, punasest ahjukapsast ning marjakompotist (Rote Grütze) vahukoorega, haarasime õhtu ohjad oma kätte. Esmalt viis Lucy läbi soojendusvooru laulu ning füüsilise tegevusega, seejärel mängisime Lauraga parmupillil (minul Eesti, tal Mongoolia mudel) „Püha öö, õnnistet ööd“. Meie pillide helistike vahe on pool tooni. Mahe. Siis jagati publikum kaheks: ühes võistkonnas need, kes uskusid lapsena jõuluvanasse, teises, kes uskusid jõululapsesse (???). Mõlema võistkonna üks liige kuristas (jah, nagu tehakse kummeliteega, kui kurk on haige) üht tuntud jõululaulu ning tema kaaslased pidid aru saama, mis viisiga tegu. Jõuluvanasse uskujad võitsid 3:2. Chrischi läbiviidud mängust ei saanud ma aru. :P

TPZis ja kuuldavasti ka teistes sarnastes kollektiividel, suguvõsadel või sõpruskondadel on huvitav kinkimiskomme. Kõik pidulised võtavad kaasa ühe kingi, mis on tegelikult mõni suvaline jubin, mis vedeleb kodus ja kasutust ei leia. Loomulikult tuleb jubin ilusti pakkida. Need pakid kogutakse ühele lauale kokku ning kui kõigi kingid on koos, võtavad kõik laualt suvalise paki, mis pole nende enda toodud. Et huvitavam oleks võib igasuguste mängude abil saadud kinke vahetada. Meie mängisime täringumängu. Kui saadud silmade arv oli piisavalt suur, võis minna ja vahetada endale meelepärane kink. See, kellelt parem kink endale võeti, ei omanud mingit sõnaõigust ning pidi nigelama jubina endale võtma. Mulle jäi suur punutud, kuid servast lõhkine korv (näha fotol). Olen rahul.

Ühe hea kingituse sai igaüks kuuse alt muidugi ka. Lõpuks jäi neid pisut üle ja mina läksin koju kohe päris mitme kingiga.

Akrobaadineiude rühm pidas jõulupidu reede õhtul. See oli ikka väga teist masti üritus. Laual olid kartulikrõpsud ja limps ning igaüks tellis endale meelepärase pitsa. Söögilauas istudes jutlesid tütarlapsed mitmetel põnevatel teemadel. Alustuseks tehti maha mõningaid klassikaaslasi, siis narriti teisi mõne noormehega parema läbisaamise pärast. Seejärel liikus jutt hilpudele ning nende kvaliteedile Lingeni popimates noortepoodides ja loomulikult tulid teemaks ka vinnid. Sellelt ürituselt sain suurepärase kingituse: rahulolu faktiga, et olen juba päris suur tüdruk ja ulatun üle laua ääre vaatama.

Täna õhtul lähen vastu armsale sõbrannale Oliviale, kelle seltsis plaanime minna kirikusse jõulujumalateenistusele. Valik on lai. Samuti tahaks väisata üht kirikukontserti.

Kõigile selle blogi lugejatele soovin sõbralikke, rahulikke, rõõmsaid, valgeid jõule.

Paid!

Lisasin eelmistele sissekannetele pilte.

Ruudolf, vana punanina, hüppas üle laualina...

...põdra sõrg see värises, laualina kärises.

Lingeni peamine tõmbenumber on juba paar nädalat jõululaat. Pidavat teine üsna nigel olema võrreldes mõningate teiste linnade pühademetropolidega, mis puuhüttidest raeplatsidele püstitatud on. Lingenis saab laadal peamiselt süüa. Ikka karrivorsti ja praevorsti, kapsaburgerit ja grillseeni, suhkruvatti ja suhkrus pähkleid ja kõike seda hõõgvenini või grokiga alla loputada. Siis võib oma punnis mao vedada uisuplatsile või värvilisele jõulurongile, mis teeb enne sõidu algust lõbusalt „trill!“.
Lingeni kaubamaja on täis tuubitud sätendavaid kuuski, ehtemunad vaateakendelt tagasi küütlemas.
Temperatuuridki on talvemõõtu. Eelmisest reedest saadik on nina õues punaseks ja vesiseks kiskunud ning kinnasteta jalgrattaga sõita on külm. Talvises karges õhus on aga imemõnus jalutada.

Läinud nädalavahetusel sõitsin Braunschweigi külla. Vedasin vastupunniva ja vinguva Olivia sealsele jõululaadale, mis oli Lingeni omast ikka hoopis teisem tera. Toitudest oli põhirõhk ikka vorstidel, mille aroom heljus vaimuna kogu laada kohal. Mahlaseid sinepiga kaetud juppe haukasid paljud külastajad saia vahelt ise jõulukaunistuste ja tarbetute kujukeste lettide vahel patseerides. Isukamatele isenditele pakuti ühest toiduvagunist lausa poolemeetrist praevorsti.

Üle ega ümber ei saa ka maiustustest. Vürtsi-suhkruseguga kaetud mitut sorti pähklid lõhnavad ja maitsevad ühtmoodi jumalikult. Värvilisi karamellkepikesi müüakse igas mõõdus. Sokolaadisse pistetud ja pulga otsa aetud puuvilju: õunu, banaane, maasikaid, kuivatatud viigimarju, datleid, virsikuid on lettidesse riita laotud.

Loomulikult saab laadalt jõuluvana kingikoti triiki täis osta. Kahju on muidugi kingisaajatest, kes on sunnitud rõõmsalt üllatuma kiiskavkuldse rusikat viibutava ja tiksuva kassikuju üle või paari koonusja magneti üle, mis õhku visates üksteise vastu tärisevad. „Aitäh, onu Franz, mul just oligi sahtlinurgas üks vaba auk.“

Saksamaale omased jõulukaunistused, mida pidavat leiduma igas kodus, on kahest õhukesest puitplaadist väljalõigatud siluetid, mis võivad olla üsna väikesed ja lihtsad, kuid ka väga filigraansed, keerulised ja suured. Need võivad seista üksikuna aknalaual küünlavalguses, kuid moodustada ka suurejoonelisi kompositsioone koosluses rippuvate jõulutähtede ja teab, mis kujukestega veel.

Jõululaat oli laupäeva hommikul paksult rahvast täis ning sama paksult jagus ostjaid ka hiiglasliku kauabamaja igasse poodi. Ostuhullus on ilmselt omane kõigile rahvustele.

Ma ei söö liha, vaid punaseid ube

Üle-eelmisel nädalal olid Theater an der Wilhelmshöhes „Väikese printsi“ proovid.
Eelmisel nädalal toimusid etendused. Kokku 12.
„Der Kleine Prinz“, mis pole vist tegelikult meie etenduse ametlik pealkiri, on MusikZirkusTanzTheaterReise bis an das Ende der Welt – muusikatsirkusetantsuteatrireis maailma lõppu.
Trupis on kokku ca 60 inimest, kes kõik ka tüki alguses ja lõpus laval massistseeniks ühinevad. Printsid, Rebased, Puud, Roosid, Ametnikud, Liblikad, Tähed, Kuningas, Uhkeldaja, Joodik, Laternasüütaja.
Akrobaadid, nende hulgas ka mina, kehastavad Ametnikke – ajanappuses vaevlevaid töönarkomaane. Mul on isegi sõnaline osa. Lavale lipates hüüatan „Keine Zeit!“.

Meie väike prints on etendus, mille sarnast ma pole varem näinud. Selles on väga palju muusikat ja väga vähe sõnu. Enamus stseene on lahendatud kasutades ainult tantsu või sõnatut teatrit. Väike prints ja mõned muud üksildased planeedielanikud kõbistavad ringi suurtel tsirkusepallidel, mis on ideaalsed võlts-taevakehad. Lillas valguses helendavad täht-tantsijad on trossidega lae alla vinnatud. Rebased teevad varjuteatrit.

Kõikide tööpäevade hommikutel kogunesime poole kaheksaks teatrisse, et järgnevad 5 tundi sealt mitte lahkuda. Maalisime nägudele rõõmus-üllatunud, värsked ja tarmukad ilmed ning astusime iga kord lavale kui esimest korda. (Kõlab hästi, kuid pole päris tõsi.)
Kuna tegemist on „lastelt lastele“ etendusega olid laval noored, kes oleks tegelikult pidanud sel ajal koolis olema. Tihti juhtuski, et kellelgi oli kontrolltöö või tund, kuhu ei saanud kuidagi ilmumata jätta ja lavataevasse tuli vilkuma viie tähe asemel kaks.
Tänu mu vapustavale suhtlemisoskusele ühes teatavas germaani keeles veetsin proovide ja etenduste perioodi peamiselt vaikides, kuulates, viibeldes ja piinlikult purrsides. Üsna selge ka siis, et ma ei tundud Kambavaimu, mis tekkis paljudel teistel tükis osalenutel. Mul oli sellegi poolest lõbus ja kindlasti lõbusam kui büroos konutades.
„Väiksesse printsi“ suhtuti soojalt. Publikuks olid peamiselt 5.-6. klasside kukupaid ja musirullid, kes huvitusid kõige rohkem sellest, mis on tüki juures nõme adj fam blöd, millised nõmedad koolikaaslased laval on ja milliseid nõmedaid vigu need nõmedad koolikaaslased selles nõmedas tükis teha suudavad. Akrobaatidele aplodeeriti alati kõige rohkem, aga parematel päevadel aplodeeriti ka selle peale, et kolm tüdrukut laval vaiba lahti rullisid. Sic!

Mida oskab Hanna saksa keeles öelda ja millest ta viimasel ajal rohkem räägib:

Ich komme aus Estland – ma tulen Eestist
Ich bleibe im Lingen für Weichnachts – ma jään jõuludeks Lingenisse
Ich habe eine Freundin – mul on sõbranna
Sie ist auch Estnisch – ta on ka eestlanna
Sie wohnt im Braunschweig – ta elab Braunschweigis
Sie kommt hier für Weichnachts – ta tuleb jõuludeks siia
Ich kann das nicht verstehen – ma ei saa sellest aru
Was bedeutet/heisst das? – mida see tähendab?
Wir mussen das üben – me peame seda harjutama
Kannst du das, bitte, unterschreiben – kas sa kirjutaksid siia, palun, alla

Sakslased armastavad kaarte. Igal nädalal on TPZis jälle põhjust kellelegi kaart kinkida ja kõigi nimed peavad olema sellele kaardile kirjutatud. Kuna mainisin Lilole, et lõpetasin kunstikooli, meisterdan tihti neid kaarte mina ja pärast süstin mööda maja tüütades kõiki järjekordse unteršraibeniga.
Muide, internetist leiab superhäid veebilehti meisterdamisnippidega. Mida kõike olude sunnil ei avasta.

Lilo tahab, et paneksin koos temaga kirja, mida ootan järele jäänud ajalt TPZis. Mida soovin õppida ja saavutada. Spikrina saan kasutada loendit kaheksast peamisest kompetentsist, mis on võrdlemisi nihelemapanev lugemine. Mingil määral võib seda käsitleda kui ettekirjutust sotsiaalsele loomale aktsepteeritavaks eksistentsiks kaasaaegses ühiskonnas.
Kas te olete kunagi mõelnud, mida tähendab suhtlemine oma emakeeles? Ärge vaevake pead, kohe defineerin: kommunikatsioon on võime väljendada ja tõlgendada mõtteid, tundeid ja fakte nii suuliselt kui kirjalikult (kuulamine, rääkimine, lugemine, kirjutamine) ning keeleliselt suhelda kombekal viisil haarates kogu sotsiaalset ning kultuurilist konteksti – haridust, tööd, kodu ning vaba aega.
Ja see on teie kompetents!... ning tegelikult alles nimekirja esimene ja lihtsaim punkt. Umbes kolmanda punkti juures hakkasin eelistama ebakompetentseks olemist. Kui ma selle peale uuesti punkariks hakkaks, siis ma ei imestaks ja oleksin überhaupt adv ülepea rahul.

Mõned TPZi grupid on mind väga toredasti omaks võtnud. Olen generatsioone ühendav nähtus. Minu fänkonda kuuluvad tsirkusemudilased (6-9 a) ja teatriseeniorid (60-90 a). Kui ma tsirkusetundi tulen, siis tervitavad mind kõik nimepidi ja sõidavad üherattalisega peaaegu otsa. Seeniorid aga jätavad alati kättpidi hüvasti ja soovivad midagi huvitavat keeleõppe mõttes. Ma loomulikult ei mäleta, kuidas öelda „teile samuti“ ja lihtsalt noogutan-naeratan-tänan.

FILMISOOVITUS!

„Am Ende kommen Touristen“
Saksamaa
Filmi hollywoodilik plakatilause kõlaks umbes selliselt: just siis, kui arvasid, et natsi-koonduslaagrite teemat ei saa enam tühjemaks lüpsta..!
Olgu, see ilmselt ei müüks.
„Lõpuks tulevad turistid“ käsitleb aga teemat väga uue, värske ja üllatava nurga alt. Lugu sellest, kuidas mineviku ning olevikuga tuleb toime koonduslaagris ellujäänud mees, Saksa vabatahtlik teenistuja ning Auschwitzi linnas sündinud ning kasvanud ajalootudengist neiu.
Kõik, kes on kunagi Adolfi kniffidest enam huvitunud kui vaid ajalooõpiku ühe verisema peatüki läbi lehitsenud, peaksid lunastama pileti selle filmi linastusele. Ühtki inimväärikust riivavat stseeni või õõvastavaid ülesvõtteid minevikust kartma ei pea, nõrganärvilistel jääb tooli alla pugemata.

Muinasjutt tüdrukust, kes ei kamminud oma juukseid.

Ühel hommikul pesi Sabrina (nimi muudetud) oma juuksed ära, aga ei kamminud neid, vaid pani kohe patsi. Järgmisel korral jättis ta jälle juuksed kammimata. Ühel päeval võttis Sabrina patsi lahti, vaatas peeglisse ja tundis, et ta on sattunud kaheksakümnendate heavyvideosse. Ta ootas kaua, aga lõpuks kustutas ikkagi ise tule ära.

Meenutades lapsepõlvet!

Ma ei saa magada, sest mu padi on liiga märg.

kodumaa hõng

Miks ma ei pruugi pidada oma 105. sünnipäeva...

Ma ootan. Iga päev. Hommikul ootan, et kraanist hakkaks tulema sooja vett ja kohv valmis keeks. Ootan uut tööülesannet ja lõunapausi. Lõunal ootan, et viimased lood end internetist arvutisse laeks ja et vihm järele jääks. Õhtul, teel koju, ootan rongi möödumist, et üle tee saada. Ootan, et nuudlid potis pehmeks keeks, ootan CNNist mõnd positiivset uudist. Ööpimeduses ootan und. Kella kuuest hommikul ootan, et äratuskell kell kaheksa heliseks.

Iga päev ootan. Oma e-postkasti e-kirja, vahel harva tavalisse posti pärisümbrikku. Tänaseni ootasin veel postiljonilt pakki. Ootan postkaarte, millest mõnede saatust teab kahjuks vaid Deutsche Post. Oma telefoni ootan kõnesid ja lühisõnumeid, oma blogisse kommentaare.

Vahel ootan ma aga midagi, mida ülepea tulemaski pole.

Siis tunnen end mahajäetuna.

Siis katkeb mu kannatus.

Siis võin jääprintsessiks muutuda küll.

Absoluutselt õigustatult.

Igavus on laiskuse ravim

Esmaspäeva hommikul, esimesel tööpäeval pärast pikka „puhkust“ Schwadorfis, oli suur osa TPZi kollekstiivist kutsutud Lingeni vanglasse tutvustavale loengule ja väikesele ekskursioonile. Vangla on mõeldud meestele alates 25. eluaastast ning, nagu meile toonitati, sarimõrtsukaid ja muid maniakke seal ei istu. Vangla huvijuht, habemik mees parimais aastais, ei kutsunud meid loomulikult selle pärast külla, et tal üksi tööpostil igav oleks. Hoopiski otsis ta meie seast vabatahtlikku, kes kaakidele alates jaanuraist kord nädalas teatritundi teeks. Julia, kes teeb muidu mudilastele teatritundi, ajas käe püsti. Mina küll ei julgeks.

Muide, mu keeleoskus sai seminaril üllatavalt hea hoo sisse. Mõned jutud saan isegi ainult saksa keeles räägitud ja tekstist arusaamisega on varasemast kõvasti paremad lood.

Nädala keskel kohtusin Markusega, kes vastutab YouMeDoo cateringi eest. Temaga mõõtsime ära kui suur peab olema kardin, mis varjab ära ebavajaliku osa saalist, kus toimub etenduse kulinaarne osa. See on täiesti uskumatu kui keeruline on TPZis korraldada nii lihtsat asja kui kardina lakke kinnitamine. Esmalt muidugi luba küsida, kas võib kruvi puu sisse keerata, siis paras kardin välja otsida, siis veenduda, et kardin on tulekindel, siis otsida üles üks vaene ull, kes nõustub kruvisid keerama, siis veel kord mõõta, siis otsida vaba auto, siis autojuht, siis küsida kruvide jaoks raha, siis kindlasti juhiga poodi kaasa sõita, sest üksi ju kruvisid kanda ei anna, siis tagasi sõita ja kruvide keerajat mööda maja taga otsida, siis otsida keegi, kes teab kus on redel, siis otsida keegi, kellel on võti ruumi, kus on redel, siis paluda kruvide keerajal olla ka redeli tassija ja alles SIIS saab need pagana kruvid puusse! Mul on läbitud alles neljas etapp...

Kogu molutamisel, mida ma siin enamjaolt viljelen, on siiski ka üks positiivne külg. Teen asju, mida Eestis kunagi ei (oleks) teinud. Näiteks kujundan oma lõbuks arvutis fogosid ja flaiereid. Samuti viisin end kurssi, kuidas oma fotoaparaadi säriaega ja ava suurust muuta. Ehee-hee. Kõva fotoäss olen.

Kõigile ilmahuvilistele: Lingenis hoiab kuiva ja päikselist ilma ning temperatuur püsib üle nulli. Erandina esineb vihaseid vihmahoogusid ja lõikavat tuult. ;)

Laupäeval tuli Olivia ka lõpuks minule külla. Kuna olin üsna hõivatud akrobaatikatundidega ja minu abi oli vaja ka TPZi flohmarktil (kirbukas, Saksamaal väga popp), siis jäi meie ühine aeg üsna napiks. Mis muidugi ei tähenda, et meil lõbus poleks olnud. Sõime-jõime head paremat ja kapsahaisuga juustu, vaatasime filmi „La Vita E´Bella“ ja ehitasime õhulosse feimist tehtud tellistest ja sullist segatud mördist. Juukseid jõudis Olivia mul ka värvida. Aitäh. :)

Käesolev nädal on jälle enamjaolt „Väikese printsi“ proovide all ja pühapäeval on esietendus, millele järgneb täislaks: nädal aega järjest kaks korda päevas lasteaia põnnidele esinemist. Vahepeale tuleb mul veel mahutada keelekursus ja YMD jaoks viimaste lavakujunduselementide meisterdamine. No panic! Kõigil teistel esineb seda viimasel ajal nii palju, et minu jaoks seda õnneks üle ei jää. Häh!

Teine seminarinädal sisaldas endas rohkelt reisimist. Kölni ja Bonni vahel sõidab kogukas tramm. Ühest linnast teise jõuab pisut enam kui tunniga ja Schwadorfi peatus, mis Jugendzentrumile kõige lähemal, asub marsruudi keskpaigas. Teisipäeva pärastlõunal asusime teele Bonni poole, kus asub muuseum Haus der Geschihte, mis kajastab väga vähesel määral hitleriaegse Saksamaa õudusi ning kogu ülejäänud määral aega pärast II Maailmasõda kuni tänapäevani.
Kepsutasime suure muuseumi läbi poolteise tunniga ning kuulsime kõigest väga üldiselt. Ma küll riskin sellega, et vanaisa Illar sunnib mind tagasi gümnaasiumipinki vanaema Silvi range õpetuse alla aastasele ajaloo suvetööle, aga olen siiski aus ja tunnistan üles, et ma pole kunagi teadnud, mida Berliini müür õieti tähendab. Jah, ma teadsin, et II Maailmasõja järel said kõik võitjariigid tükikese Saksamaast endale ja idaosa jäi N-Liidule ja Lääne-Saksamaa õilmitses, aga idalased kandsid kõik ühes suuruses kummikuid ja kosmilise disainiga alusrõivaid. Selle, et Berliiniga sama asja tehti ja et sinna aastaid lennukitega vajalikku moona kohale veeti (uus sõna mu sõnavaras – die Luftbrücke), magasin ilmselt ajaloo tunnis maha. Jõle piinlik. :P Nüüd ma tean elu lõpuni!!!

Kolmapäeval saime vaba pärastlõuna ja koos Karolinaga (Tšehhist) ja Irenega (Hollandist) otsustasime külastada Brühli ja seal asuvat Augustburgi mõisa (der Schloss), mis oli üks neljakümnest Clemens August von Wittelsbachile kuuluvast ehitisest, kui ma tuuritädi jutust õigesti aru sain. See oli päris vinge elamus. Mõis oli seest väga luksuslik ja kuna ta polnud sõja ajal märkimisväärselt kannatada saanud oli suurem osa kunstiteoseid ja sisustuselemente säilinud.

Neljapäeval võtsime ette Kölnis asuva NS-Dokumentationszentrumi, mis asub samas majas kui Gestapo peakorter aastatel 1935-1945. Mul oli väga hea meel, et nad eksponeerivad võrdlemisi vähe pildimaterjali ja seegi koosneb peamiselt vahistamisel tehtud näopiltidest.
Selles muuseumis sain aga teada midagi, millest meie ajaloo õpetaja kohe kindlasti ei rääkinud. Nimelt: vahel kantakse Hitleri heategude nimekirja (sest ei saa ometi olla halba ilma heata) Saksamaal töötuse kaotamine. Siiani olin selle jutu peale õlgu kehitanud, et ju ta siis pani sandid sõjatööstusse mutreid veeretama, AGA!!!! EI!!!!! Ta võttis hoopiski valesse rassi või sotsiaalsesse kihti kuuluvatelt inimestelt tööloa ära. Pole töötut, pole töötust. Samuti oli väga huvitav see, kuidas Hitleri valitsuse ladvikusse kuuluvad tegelinskid enne tema võimule tõusmist kõigis tähtsamates eluvaldkondades eeltööd tegid, mis oli üks riigi ülevõtmise õnnestumise peamisi põhjusi.
Kõike, mida olime näinud arutasime tundides. Rääkisime ka neonatsismist, aga üldiselt ei tundunud need teemad kedagi ülemäära erutavat. Isegi Iisraeli noormees Itamar oli külma kõhuga. Inimesed kippusid N-Liitu Venemaaks nimetama. See häiris pisut.

Lingeni pimedal raeplatsil tervitas mind kahar kuusk ning süütamata lampidega jõulupärjad.
Sel aastal, esimest korda üle pika aja, ootan ma jõule: jõululaata, jõulukaunistusi, jõulusööke ja –jooke, jõululaule ja jõulupidusid. Nuuts.

Esmaspäeval jõudsin ka lõpuks Central Kinosse, mis on nagu Lingeni Sõprus. CK on ülimalt old school koht. Väikeseid kollaseid pileteid rebib kohvikutädi priskest rullist, kinoekraani ees on enne seansi algust punasest sametist eesriie. WCs, mille uks avaneb otse saali, on nööriga loputuskast, mis on siin loomulikult tõeline rariteet, kuigi Eestis on sellised enamuse väikelinnade kultuurimajades. CKs jõin ka oma elu esimese Bionade, mis kirjade järgi (saksakeelsed, ise tõlkisin, tõesuse eest ei vastuta) peaks sisaldama loomulikul teel tekkinud mulle. Mmm.
Teisipäeva õhtul astusin suure sammu isiklikus arengus. :D Võtsin osa audiotöötluskoolitusest. TPZis töötab nimelt helitehnik, ka muudes tehnilistes asjades andekas, Raaly (amtlikult Ralf). Väga sobiv nimi arvutikutile, kas pole? Nüüd elab minu arvutis uus programm nimega WaveLab, mille abil võin meisterdada meeletute mixidega CDsid.

Seminar Fusswegi Jugendcentrumis algas, nagu iga teinegi, tutvumisega. Meie üle kahekmümne pealises grupis on inimesi Hispaaniast, Prantsusmaalt, Türgist, Hollandist, Taanist, Tšehhist, Rumeeniast, Poolast, Itaaliast, Ungarist, Bulgaariast ja Iisraelist. Minu kodu asub kõigist kõige rohkem põhjas.
Seltskond on üldjoontes väga lõbus. Kolm hispaanlannat vürtsitavad olemist kõige enam. Juhendajad, kaks sotsiaaltööd õppivat näitsikut, on hästi toredad.
Suurem jagu osalejaist räägib ja mõistab saksa keelt üle keskmise hästi. Mina saan enamjaolt ka jutust aru, aga aeg-ajalt pean ikka inglisekeelset kordust paluma. Lihtsamaid lauseid pigistan ka endast välja. Saksakeelsed tegusõnad ajavad mind peaaegu paanikasse. Neid on nii palju ja nad ei sarnane üldse inglise keelele. :D Üks mu lemmiksõnu on Möglichkeit – võimalus (ei ole tegusõna).
Tegeleme vabatahtliku töö tahkude analüüsimisega. Teemadeks on keel, kultuur, interkulturaalne kompetents, Saksa ajalugu, Euroopa üleüldiselt. Ma olen täiesti veendunud, et nende teemade läbivõtmine ei nõua meilt tegelikult kahenädalast luuslanki betoonboksis kahe hobusekopli vahel. Konsentreeritud tegus laks neli päeva järjest teeks meid sama targaks. Keeleliselt ehk tõesti mitte ja me muidugi ei sõbruneks nii väga kui me seda praegu teeme.

Ilm on olnud täiesti kohutav! Sajab iga päev ja tuul tuhiseb igast vabast avausest sisse. Kaasa arvatud minu toa aknapragudest.

Pühapäeval algas Kölnis traditsiooniline 11.11 karnevalihooaeg, mis kestab veebruarini. Kolistasime seda rõõmsalt kaema. Karnevalil pole teemat. Pidulised rebivad selga suvalised värvilised hilbud, litsuvad pähe takused (kahtkümmet eelmist karnevali näinud) parukad, vesikleebivad näkku Kölni vapi ja varuvad kastitäie Kölschi kaenlasse. Kölsch on Kölni õlu, mis pole õlu, vaid Kölsch. On selge?! Igatahes on tegemist religioonilaadse nähtusega, millel on kümneid altareid (kneipe e õllekas) ja mitmekümnes eri vormis ebajumala kujusid kingalusikaist õhuvärskendajateni.
Kölni jõudnud, sooritades pisukese möödalaske, suundusime otse pealava juurde. Seal tunglev mass neelas meid endasse ning, lõplikult seedimata, väljutas brutaalsel moel lähimasse rentslisse. Kellegi küünarnukk pole kunagi varem olnud nii lähedal minu neerupealsetele.
Kui valgus tunneli lõpus kustus ja ma Currywursti jäänused ja pudelikillud krae vahelt välja olin korjanud, võtsime suuna šokolaadimuuseumile. Nüüd tean minagi, kuidas valmivad seest tühjad šokolaadist jõulumehed, kaua fermenteeruvad kakaooad ja mitu uba peab loovutama meesorja eest (100).
Kui rääkida Kölnist ei saa kuidagi üle ega ümber tema Domist, mis on suur ja ilus. :P Tema ümber keerutab lakkamata jäine ja võimas tuuleiil, mis oleks mul peaaegu fotoaparaadi käest pühkinud. Lisaks on see ainuke mulle teadaolev kirik, mille palgal on turvamees, kes peletab turiste jumalateenistuse ajal kiriku tahaotsa ja käsutab meestel mütse peast.

Esmaspäeva pärastlõunal puges päike pilve tagant välja ja meelitas meid palliplatsile. Nüüd on käed palli üle võrgu sundimisest valusad ja punased. Sport, sport, sport...! Peamiselt kehtib siin ikkagi caffee und kuchen, caffee und kuchen...!

Väikese Printsi etendus pälvib enamat tähelepanu kui oleksin oodanud. Läinud nädalal olid VP proovid iga päev. Mina jõudsin Braunchweigist tagasi alles esmaspäeva pärastlõunal ja kohusetundest pistsin ka oma nina teatri ukse vahelt sisse ja vaatasin, mis proovis toimub.

Teatrigruppide puhul tegi Tom päris palju muudatusi. Õnneks ei harrasta siinsed teatritruppide juhendajad „rääkivate peade“ lavastamist. Siiski õnnestub neil vahel lastest väikesed vanainimesed teha. Rebase taltsutamise stseenis surusid nelja-viieteist aastased tüdrukud üksteisele käsi südamele ja langesid ühele põlvele. :D Olgu, „Väike prints“ ongi nii kirjutatud, et lugeja võib ennast sookra tõlgendada. Õnneks pole Tomi plaan absurdinäidendit valmis kleepida, see tõlgendus sai ära muudetud ja unustatud.
Ja kõigil, kes arvavad, et „sookra“ pole sõna, palun lugeda „Õnne sünnipäevaks, Wanda June’i“.

Esmaspäeval jagas Tom kahele YouMeDo rekvisiitorile – mulle ja Chrischile – ülesandeid kätte. Paar järgnevat päeva veetsin Funduse kostüümilaos naiste aluspesus sorides ja ühe euro poes gekaufenit tegemas. Nimelt pidin leidma peale talveriiete, koristusvahendite, plastikust sibulate ja sukeldumisvahendite ka striptiisi jaoks vajaminevaid hilpe. Miks on ühes kostüümilaenutuses naiste aluspüksid, täiesti tavalised, ei taipa mina mitte. Kas ka neid antakse viie euro eest kuni viieks päevaks välja...? Lõppkokkuvõttes oli vajalike rekvisiitide leidmine väga põnev. Pisikese viie latiga aia saagisime välja ja klopsisime kokku koos Martiniga, kes vastutab ka „Väikese printsi“ suuremate rekvisiitide eest. Värvimine oli üksikasjalikult minu töö. Oo jaa, ma oskan tööriistu käes hoida küll ja neid vajadusel isegi õiges suunas viibutada.

Minu teine varjatud oskus, akrobaatika, saab aina hoogu juurde. Meike, akrobaatide juhendaja, ütles, et ma olen quite good. Kuuajalise punnitamise kohta on see hinnang minu jaoks täiesti piisav. Tegelikult meeldiks mulle muidugi peale plikade õlule vinnamise ka iseenast vinnastada. Üks ilus tagurpidi salto, miks mitte. Kui selle käppa saab, võin 2008. aasta Eesti missiks kandideerida.

Seni figureerin ilmselt Lingeni tasuta nädalalehes, sest reedel oli teatrisse kutsutud fotograaf. Oh seda poseerimist ja ilutsemist siis. Päris pisikesed liblika-plikad ajasid tiivad ekstra laiali või lõid käed palveks kokku, et ainult ÜKS pilt veel ja siis veel üks paluuuuuuun! Vanemad tantsijad pole oma liigutusi varem nii puhtalt teinud kui siis, kui fotolamp välkuma lõi. Enamus noori näitlejad tegid ajalehele oma elu ilmekaimad rebasenäod. Feim ja sull, ma ju kirjutasin.

Alates kolmapäevast lokeerun Bornheimis seminaril, mistõttu mu blogi ei pruugi uudse materjaliga täituda enne 18. novembrit.

Seniks kallistan teid kõiki, sest mul on pikad käed.

Läbi on saanud minu puhkusenädal, mille kulgemisega olen suures osas rahule jäänud. Esmaspäeval ja teisipäeval tegin füüsiliselt aktiivset puhkamist punnitades plikasid oma taldadel horisontaali. Kui mind juba neljandat järjestikust korda käpuli maha käsutati, et veel kord üht püramiidi harjutada tekkis kuri tunne, et olen prostituudi tööst hägusa maigu suhu saanud.

Kolmapäeva õhtul otsustasin teha pisut maailmaparandustööd. Ka minuni on jõudnud info Californias käest ära läinud tulekahjust ja vaestest mehhiklastest, kes illegaalidena metsas redutades on lootnud kõigi hüvede maal soojema koha peale saada kui Mehhikos see võimalik oleks, aga nüüd sattunud kuumemasse seisu kui nad iial lootnud oleks. Et sombreerosõprade nii madalal kõlkuvat kaalukaussi kergitada kutsusin enda seltsis jalgrattaga sõitma ühe Mehhikost tulnud vabatahtliku, kellega keelekursustel tuttavaks sain. Mul oli päris lõbus. Eriti, kui pimedaks läks ja me jalgratastel mingi täiesti suvalises kohas ekseldes aru saime, et ilmselt me ikkagi Lingenit selles suunas sõites üles ei leia. Keerasime aga otsa ringi. Mina kõkutasin, tema ropendas hispaania keeles, mistõttu ma veel rohkem naerda sain.

Neljapäeva hommikul pakkisin oma tavaari rohelisse LOMO termokotti (siinkohal tuleb tervitada isa) ja ratsutasin raudhobusel Braunschweigi. See, et kõik rongid väljusid vaatamata tol hommikul alanud streigile õigeaegselt oli puhtalt hea õnn. Reis läks viperusteta ja hakkan juba vaikselt oma rongihirmust üle saama. Siiski, jaamades oma sõitu oodates on kõrvad valjuhääldi kuulamisest pahupidi.

Braunschweig on kahtlemata suur linn. Tervelt kümne trammiliiniga. :D Neil on ka palju ilusaid elumaju ja rohkesti vanu kirikuid ja vist ka katedraal, kuigi tõele au andes jäi mul Braunschweigi arhitektuurilise poolega seekord sügavuti tutvumata. Parim nali oli vaid linna uhkeim kaubanduskeskus, mis ühest küljest näeb välja, nagu mitmesaja aasta vanune palee ja kõigist ülejäänud külgedest, nagu Viru keskus. Palee osa hakati ehitama kaks aastat tagasi.

Olivia ühikatuba on üsna väike ja voodi kiskus kahe inimese all peaaegu looka. Lõpuks andiski vaene Olka alla ja kukutas end keset ööd põrandale, et sealt mitte enne esimesi päiksekiiri tõusta. Ta oli väga ennastohverdav võõrustaja. :)

Braunschweigis käisime söömas ägedaimas döner kebabis. Seal oli väga suur valik erisuguseid hõrgutisi, soolaseid ja magusaid, mis kõrgusid suures letis ja kutsusid endasse sukelduma. Parim asi oli magus rull. :D Suhkrusiirupisse uputatud lehttaignatombuke. Dönerisse viis meid Olivia kursusevend Heinrich, kes on väga džentelmenlik noormees ja Olivial on raudselt vedanud, et tal nii abivalmis tuutor on. Mitte just paljud noormehed ei viitsiks meiesuguseid harakaid mööda linna lohistada ja hoolitseda, et meil igal pool ikka lõbus oleks ja et me ka pärast ilusti koju jõuaks.
Nii suures linnas olles lihtsalt pidin võimalust kasutama ja šoppama. Nüüd on mul nõudekuivatusrest ja mehine kööginuga ja kuumutusalusega teekann. Üsna selge, mis on minu kodu süda.
Laupäeva õhtul käisime Oliviaga „klubitamas“ ühes üsna trashys peopaigas. Tantsisime nii, et praegu, kaks päeva hiljem, on lihasevalu säärtes ja tuharais alles hoogu sisse saamas. Vinge.
Reis Braunschweigi oli kahtlemata nauditav ja vajalik vaheldus ning kordamist väärt.

Sel nädalal ootavad mind ees „Väikese printsi“ proovid suures teatris ja 7. novembril algab vabathtlike seminar (linnas, mille nime ei mäleta), mis kestab 11 päeva. Üksteist!
???

Tore on lugeda kirju kodumaalaste olemisest. Teid vist ka veel külm ei võta? Siin on mõned puud veel rohelisedki, aga sügis hakkab ikkagi salamisi ligi hiilima. Talla all lehed juba krabisevad. Hommikuti on õues kodune lõhn.

Läinud nädal kadus märkamatult. Bürootunnid täitsin netis istumisega samal ajal, kui teised loopisid võidu paberikorvi tennisepalle. :) Saan nüüd oma arvutiga netti, mis teeb mu elu kõvasti mugavamaks.

Samuti basteldasin valmis kavandid YMD söögisaali kujunduse jaoks ja mu idee sobis. Vähemalt siiani sobib, kui seda teostama pole hakatud. :D Ma pole kunagi nii suurejoonelist „projekti“ valmis nikerdanud. Kaks üle kahemeetrise läbimõõduga lauda, põrandakate, sirmid... Söön üksinda kahekilost sefiiritorti.

Kolmapäeval lasin end tagandada Total Normal puuetega ja puueteta inimeste teatrigrupi abilise kohalt. Selle asemel käin akrobaatikas.

Neljapäeval libisesin ja kukkusin jalgrattaga teist korda. Samale põlvele. Teen varsti hinnauuringu selles poes, kus müüakse eakatele kolmerattalisi rollereid. Tellin ühe sätendav-punase täku ja kirjutan talle „Queen of the Road“ külje peale. Sellega sõidan kaheksa kuu pärast tagasi Eestisse ka.

Laupäeval sõitsin linna nimega Oldenburg, kus elavad mitmed Luci sõbrad. Elsa, kelle juures me ööbisime ja Lax, kelle juures oli laupäeva õhtul pidu. Sain Saksa tudengite elust palju teada. Esiteks elab suurem osa noori mitme peale üüritud kortereis. Teiseks omandavad paljud ülikooliealised noored hoopiski kutset, saksakeeli ausbildung. Ainult et siin saab kutseõppena omandada peale koristaja- ja triikijaameti ka näiteks visuaalse meedia disaineri (otsetõlge inglise keelsest otsetõlkest saksa keelest) või lavakujundaja oma. Grrr! Kadedus. Kolmandaks, siinsed noored oskavad viisakalt pidutseda. Korteripeod pole läbud, kus võisteldakse, kes jaksab rohkem juua, kauem jaurata, enim teisi külalisi välja vihastada või kõige halvemat muusikat mängida. Rahvas on sõbralik ja suheldakse vabalt.

Oldenburgi-sõiduga sain rongidega ka sõbramaks. Piletimüüjaga oskasin kogu jutu saksa keeles ära rääkida. „Palun üks pilet.“ „Palun.“ :D Ei, natuke keerulisem oli ikka.

Kohe varsti sõidan Braunschweigi. Jee! Olivia oskab ka endale rongiseiklusi tekitada. Paras paar. Kaks kilplast väljamaal.

Pisarad ja poliitikud ja pallid.

Terve nädala püüdsin lõpetada Tomi projekti „You Me Do“ rekvisiitide kavandeid. kusjuures mul olid täitsa ägedad ideed. Reedel sattusin lõpuks Tomiga vestlema ja sain teada, et kõik tuleb ümber teha, mis on päris hea, sest tema nägemus rekvisiitidest on „nii lihtne kui võimalik“. Mina oma nooruslikus agaruses mõtlesin, et „nii nupukas kui võimalik“, aga nupukas=keerukas. Vähemalt minu nupukas = nii. Lisaks sain ülesande, mis algul hinge päris kinni lõi. Pean dekoreerima saali, kus serveeritakse pärast YMD esimest osa õhtusöök.
Pean tunnistama, et olen mõnedel viimastel päevadel vaevelnud emotsionaalses kitsikuses. Tom küsis minu käest, kuidas mulle Saksamaal meeldib ja ma puhkesin nutma. Halleluuja! Olen alati osanud autoriteetsetele isikutele muljet avaldada sellega, et nende nähes ootamatul (aga osavalt õigel) hetkel kildudeks kukun. Nii ka seekord. Lõpuks ometi olen nüüd ka Tomi silmis isiksus.
Minu frustratsiooni põhjus pole iseenesest väga keeruline. Minust jäi Eestisse maha paar projekti, mis on tegelikult siiani idee tasandil, aga Peetruse mõõk, millise idee! :P Tunnen nende projektide vastu peaaegu emalikku armastust ja igatsen nende teostamises osaliseks olemise järgi. Siin Lingenis ei ole mul (veel, võib-olla) oma „titte“ ja selle asemel, et olla suur osa millestki suurest olen tibatilluke osa millestki suurest. Nupukamad panid muidugi õigele sõnale ÕSis näpu peale. Jah, Hanna on edev. :D Feimi ja sulli, feimi ja sulli, beibi!
Kellel nüüd telefon käe ulatuses on, valige kohe SL Õhtulehe number, et Eestil on üks kuulsus rohkem. Mina! Jah, natuke feimi siiski pudenes minu porisele rajale. Reede õhtul istusin ühe laua ääres, seisin kõrval ja surusin kätt JA jäin koos pildile ei kellegi muu... ta-tara-rat-tara-rat-tat-tat! Kui... ta-tara-rat-tara-rat-tat-tat! Euroopa Parlamendi presidendi Hans-Gert Pötteringiga. Lingenis toimus neljapäevast pühapäevani rahvusvaheline amatöörteatrite seminar ja Pötterin pidas seal lühikese ja sisutu kõne, kuulas ära Rahvusvahelise Amatöörteatrite Liidu esimehe nõudmised ja ootused ja vaatas üle minu – päris elus vabatahtliku teenistuja mõnest teisest Euroopa liidu liikmesriigist. Kui ta kuulis, et olen Eestis rikastas ta nii muuseas ka kogu seminari seltskonda infoga, et Eesti suurim vähemusgrupp on venelased, kellega eestlastel on palju lahkhelisid ja iga riik on sama tugev kui on tema vähemusgrupid. Ahjaa, unustasin siin mainidagi, et amatöörteatrite seminari läbivaks teemaks oli generatsioonide vaheline teater. Kutsuge veel poliitikuid külla.

Generatsioonide vaheline teater on minu jaoks uus termin. Sisuliselt tähistab see olukorda, kus laval on koos erinevatest generatsioonidest näitlejad. Eesti professionaalses teatris töötab see pidevalt, aga amatöörteatris tuleb ette haruharva. Kokku pannakse ikka ainult lapsed või ainult noored (kuni 20 aastat), vanurid teatrit ei tee, sest nad on hooldekodus või võrdlevad turul tomatitaimede hindu ja kõik ülejäänud normaalsed inimesed käivad tööl, teenivad raha, tagastavad laenu, mitte ei veiderda. Kas ma olen ülekohtune? Erandite suhtes kindlasti, aga reegli sõnastasin küll õigesti.
Selle pärast on mul tõepoolest kahju, et Eestist kedagi sel seminaril polnud, kuigi Maret Oomer ja tema tütar Kristiina, kellega mina ka koostööd olen teinud, on mitmele seminaril osalejale teada tegelased.
Vaadates generatsioonidevahelisi etendusi Leedust, Hollandist ja Saksamaalt sain aru, et kallis Uduvere-Eesti tegeleb jälle ühe vinge niši ülekohtuse täitmatajätmisega. Kujutage nüüd ette, et teie mängite näiteks Shakespeare’i tükis esimest armastajat, aga teie salakavalat rivaali mängib teie vanaisa. Sest generatsioonidevaheline teater ei tähenda mitte seda, et igas tükis on kolm lapselast ja nende vanaemad-, isad, kes tund aega heietavad, kuidas elu õigesti elada. Ei, see tähendab näiteks, et laval on kolm kahekümbist kutti ja kaks särasilmset mutti ja kõik tantsivad, teevad kaikavõitlust, kannavad üksteist seljas, lohistavad üksteist mööda põrandat ja pritsivad veega.
Samuti mõistsin neid tükke vaadates, amatöörteatrist üldisemalt rääkides, et tahtmisel professionaalseks näitlejaks saada peab ikka hea põhjus olema. Laval nähtu põhjal võin öelda, et pühendunud amatöör on võimeline täpselt samadeks saavutusteks. Olgu, lavastaja võiks, kui mitte sel alal haritud olla, siis ikkagi teatrikogemust omada.

Kolmapäeva hommikul olin lubanud Meike [maike] korraldatavale lasteteatrifestivalile abiliseks minna. Lingenist Lethenisse hakkasime sõitma kell 6 hommikul, et veerand kaheksaks kohale jõuda ja õhupalle heeliumiga täitma hakata. Puhusime täis üle kahesaja palli ja paigutasime need enne festivali algust tsirkusevagunisse. Hommikuse kiirustamise pärast unustasin fotoaparaadi maha. Olin sunnitud hingama mitu suurt sõõmu heeliumi, et suurt pettumust leevendada. Kakssada palli ühes pundis, see oli äge. Kui festival avatuks kuulutati jagasime pallid lastele. Iga laps pidi soovima ühe soovi ja selle koos palliga taeva poole laskma. Kakssada palli üheskoos kaugusesse heljumas, see oli kohe eriti äge.

Pühapäeva hommikul osalesin esimest korda tütarlaste akrobaatikatunnis. Tuleb välja, et ma siiski pole nii tugev kui arvasin. Kõige üllatavam on, et mul on raske oma jalgade peal u 55 kilo kaaluvat plikat hoida, kuigi mu enda kere kaalub kõigest ca 10 kilo vähem. Sellegi poolest sain hästi hakkama ja tõenäoliselt osalen selle grupiga „Väikese printsi“ etenduses ka.
Pärast akrobaatikat külastasin Halle Ivsse, kunsthallega samasse majja, üles seatud kunstilaata ja ostsin endale puidust kuuse. Enam kunagi ei saa ma sõimata kaubamaju, kui nad oktoobris päkapikud vaateakendele kraamivad. Olgu, minu kuusk ei helenda veel toanurgas, aga mõtted olid vähemasti selles rubriigis. Häbi-häbi, püksis... elektriline kuuseküünal.

Nädala pärast algab minu nädalake puhkust, millest ühe osa veedan Olivia juures Braunschweigis. Enne seda vaataksin ehk Münsteris ringi, mis on Lingenile kõige lähemal asuv suurem linn. Hetkel on rongiga reisimine raskendatud, sest raudteelised streigivad, aga loodan, et nad kas väsivad sellest või saavad kõrgema palga.

Otsustasin esmaspäeval kinno „Babelit“ vaatama minna. Enne seda kohtusin Lauraga, kes on minu „eraviisiline superviisor“ ehk vastuvõtva organisatsiooni poolt külgekleebitud sõber, kes tutvustab vabatahtlikku (mind) kohaliku kultuuriga, abistab keeleõppel ja pakub täisnutmiseks kuiva õlga. Laura on väga tore ja kindlasti kohusetundlik oma ülesannete suhtes. Ta on FHs ehk siinses teatripedagoogika õppetoolis viienda kursuse tudeng. Tol õhtul oli FHs Laura kursusevenna poolt korraldatud filmiõhtu, mille kasuks lõpuks otsustasingi Kino asemel. Näitamisele läks „Bourne’i identiteedi“ järg. Hämmastav, et isegi, kui ülelugemine pole pealepressitud, nagu televiisoris, sest DVDd vaadates saab valida ka saksakeelsed subtiitrid, eelistavad Saksa noored ikkagi pealelugemist. Kas see pole lihtsalt igav, kui Silvester Stallone, John Travolta ja Sean Conneri räägivad igas filmis ühe ja sama tundmatu Saksa pealugeja häälega? See on lausa kuritegu!
Rääkisin TPZi juhataja Tomiga oma olematust töökoormusest.
Tom oli nooruses näitleja, hiljem lavastajate-režissööride assistent, siis ise lavastaja ja režissöör. Hetkel on ta TPZi juhtimise kõrvalt FHs dotsent.
Hetkel on Tomil TPZis käsil 2 projekti. Üks neist on „Der kleine Prinz“, mis on jõuluetendus. Kõik teatri-, tantsu- ja tsirkuserühmad töötavad mingi osa kallal „Väikese printsi“ raamatust ja kaks nädalat enne esietendust paneb Tom need osad kokku. Kõlab erakordselt kõhedusttekitavalt. Meenutab mulle, kuidas ma tavaliselt öösiti kell kolm – 5 tundi enne referaatide lõpptähtaegu – internetist meeleheitlikult materjali kokku otsisin. :P
Teine projekt on „YouMeDoo“, mis on teatri-, liikumise-, gastronoomia- ja multimeediaalane projekt. Aatriumi lakke kinnitatakse ekraan, vaatajad lamavad maas. Ekraanile projetseeritakse ettevalmistatud filmiklipid ja otseülekanded osalejate tegevusest „kusagil mujal“. Pärast showd on saalis eine. Klippide teema on „Sina ja mina“ või vähem läägelt lähenedes „Sina ja see“. Aitan nüüd YMDd ette valmistada, aga ma ei saa tegelikult kontseptsioonile väga pihta, mis teeb kaasamõtlemise tõsiselt keeruliseks. Dekoratsioonide väljamõtlemisel peaksin Chrischiga koostööd tegema, aga meie lained levivad absoluutselt erinevatel pikkustel.
Kolmapäeval oli Saksamaal riigipüha, sest sel päeval palju aastaid tagasi tõstsid ida-berliinlased pead, aga langetasid müüri. Sel puhul käivad sakslased tavaliselt... kohvikus. Poliitikud peavad teleris kõnesid.
Lilo ja tema abikaasa Rainer viisid mind sel vabal päeval Hollandisse. :) Lingen on Hollandile nii lähedal, et inimesed käivad tihti seal odavamat bensiini tankimas. Päeva algus oli isegi päikeseline, aga kui me Ootmarsumisse jõudsime hakkas juba vaikselt tibutama. Ootmarsum on linn, mis mõnikümmend aastat tagasi polnud just märkimisväärne koht, aga kui sinna hakkasid kogunema kunstnikud ja kerkima galeriid, muutus paik populaarseks.
Kõige tuntum kunstnik, kes sealt pärit, on Ton Schulten. Tema looming koosneb suures osas väga sarnastest maalidest, mis koosnevad värvilistest ruutudest. Sekka juhtub ka mõni kolmnurk, trapets või ring. Lõbusalt värvilised geomeetrilised kujundid tähistavad veestikke, maastikke, maju, puid ja purjekaid. Sulnis. Nagu selliste tööde puhul arvata võibki jahvatab postkaardivabrik neist lakkamata uusi kaarte, kalendrivabrik kalendreid, karbivabrik karpe, kotivabrik kotte ja mis minu meelest on tõepoolest kõige õnnestunum Toni toode: vaipu.
Vihma eest, mis kippus selleks ajaks lausa uputama redutasime Toni galeriis ja kohvikus.
Hiljem sõin Lilo pool õhtust. Tema abikaasa on erakordselt erudeeritud inimene. ;P Orienteerub maailmapoliitikas, ajaloos ja veininduses. Vestlesime kolmekesi pikalt. Avastasin Lingenist vangla kõrvalt endisest rongide parandamise hoonest kunstimuuseumi. Reedel avati näitus pealkirjaga 10018 New York. Seltskond kunstnikke veetis umbes aasta New Yorkis ja nüüd tegid nad ühisnäituse. Päris lahe oli. Astusin majast välja paari uue ideega. Hea.
Kunsthalle kõrval on torn, milles püsiekspositsioon Harry Krameri mõnedest kujudest. Enamus neist meenutasid stseene „Maks ja Moritsast“: posil kätt otsast saagiv tüdruk, titte piitsutav poiss, poisikestele põlvega näkku laduvad soldatid. Kujudel olid küljes pilud 10 šillingilise jaoks, mis nad liikuma oleks pannud. Klaaskastides olid kõvasti lahedamad kujud: leivast pead. Igimuutuv väljapanek.
Laupäeva õhtul käisin vaatamas FH 5. kursuse õpilaste lavastatud ja mahamängitud stseene tuntud ja vähemtuntud näidenditest. Sain väga vähe aru, aga nii mõnigi stseen tekitas uudishimu. Jätsin kava alles ja otsin näidendid üles ja loen läbi, kui võimalus tekib. Ka tuli mõtteid. Jälle hea.

Peale minu on TPZis praktikumi tegemas:
Luci, kes on siin terve aasta – tuli enne mind ja jääb siia veel pärast mind;
Martin, kes oleks pidanud sel nädalal lahkuma, aga jääb jõuludeni;
Chrisch, kes jääb jõuludeni;
Elke, kes lõpetab kahe nädalala pärast;
Marja, kes alustas minuga samal ajal ja lõpetas eelmisel nädalal.
Nad kõik on väga toredad ja armastavad minuga oma inglise keelt harjutada. Aeg ajalt õpetavad nad mulle mõne vajaliku saksakeelse lause, nagu „ma pean nüüd vantuke seedima“ või „seitse aastat halba seksi“. (See juhtub, kui klaase kokku lüües üksteisele silma ei vaata.) Nende abiga luusisin ma ka siinses bürokraatiarägastikus. Minu Saksas elamise registreerimine (vajalik pangakonto avamiseks) võttis aega täpselt nädal aega. Käisin Rathausis kuus korda. Kord ei sobinud minu kaasatoodud dokumendid, siis jätsid nad ütlemata, et vaja on ka minu fotot... Paras nali. Nüüd tunnen end aga väga asjalikult, sest mul on paber, mis ütleb, et olen Saksamaal tõesti olemas, pangaarve Sparkasses ja moblaoperaatoriks Vodafone.de.
Uut kontot avades sain kingituseks kümme eurot ja täitesulepea... ilma tindipadruniteta. Elke hinnangul on see „simply bad service“. :D Saksamaal on netipangandus väga ebapopulaarne. Raha ühelt arvelt teisele kandmiseks täidetakse paber kahe arve andmetega ja antakse teenindajale üle. Kui ütlesin, et Eestis pangakontoris rahaülekannet tehes tuleb pangale peale maksta, ei tahtnud tüdrukud seda uskuda. Ja e-hääletus? Ennekuulmatu! Liiga ebaturvaline, öeldi mulle. Siiski, Saksamaal saab posti teel hääletada. Kahtlemata 100% turvaline variant... Häh.
Kolmapäeval algas Fest der Puppen. Vabatahtlike ülesanne oli teha atrium nii ilusaks kui mõistus võtab. Elke ja Luci riputasid igale poole rohelist kangast, et anda ruumile muinasjutumetsa tunnet. Lae alla riputatud läbipaistev valge kangas tekitas ruumi supermõnusa meeleolu. Mina valmistasin sügisandidest pool tosinat vana head Eesti looma ja lõikasin mustast paberist puulehti, käbisid ja tammetõrusid.
Festivali avas Theater Salz und Pfeffer nukumuusikaliga „Maks und Morits“. See oli täiesti fantastiline tükk! Laheda muusikaga, meeleolukas ja hoogne. Nukkude liikumine nägi väga reaalne välja. Kui kanad ennast oksa külge poosid oleksin perenaise ahastuse peale peaaegu nutma hakanud.
Lisaks nägin nukuetendust, mis andis kinnitust, et nö teistsugune nukuteater on tõepoolest võimalik, olemas ja viimase peal. Amsterdamist tuli Lingenisse Neville Tranter lavastusega „Vampyr“. Sõbrad, kui mingi ime kombel on kasvõi lõiguke mõnest tema teatritükist internetis üleval – vaadake! Esiteks käituvad nukud ta käes eriti realistlikult. Teiseks on mees häälegeenius, kolmandaks sarkasmijumal. See tükk oli tõepoolest inspireeriv. Rahvas seisis aplodeerides püsti. Ai-jaa, et te ei arvaks, et Kannelmäe on keeleguru, tükk oli inglise keeles.
Festivali ajal jäiad kõik tunnid ära. Meie saime etendusi vaadata või niisama ringi tolgendada. Tegevusetus on täiesti ahastamapanev. Pidev mitte millegagi tegelemine masendas mind nädala lõpuks absoluutselt.
Sakslased on jubedad joogisolkijad. Shandyga on mõned eestlased juba tuttavad: õlu+Sprite, eks. Aga kuidas kõlavad sellised joogid? Fanta+Cola, õlu+Cola, šampanja+apelsinimahl. Fanta-Cola segu müüakse lausa pudelis eraldi tootena. Eks olen minagi seda korra kokku valanud, aga see jäi viimaseks korraks. Õlu+Cola... no comments.

Pidu, pidu, pidu!

Armsad blogisõbrad, vabandan teie elu ebamugavaks tegemise pärast, nüüd on sundus kommenteerimiseks registreerida eliminireeitud. Eestikeeli: vastukaja saavad lisada piiramatult kõik, kes soovivad.

Neljapäeva õhtul käisin ülikooli teatripedagoogika õppetooli esmakursuslaste tervituspeol. Peo teema oli „Loom sinu sees“. Kuna TPZil on fundusenimeline kostüümiladu, kust meie saame tasuta laenutada, polnud kostüümi leidmine probleem. Otsustasin jääda tagasihoidlikuks ja oma tavalist peoriietust ainult saba ja kõrvadega vürtsitada. Rebasekõrvad nägid mu peas nii head välja, et mõtlesin endale ka samasugused õmmelda (õmblen ma jee). Pidu oli erakordselt tore. Vaatamata sellele, et tundsin end maailma suurima autsaiderina, sattusin isegi mõne inimesega pikemalt vestlema. Ei saaks öelda, et mul just lõbus oli, aga huvitav küll. Kuna tegemist oli draamaõppuritega (ma küsisin järgi, muud inimesed pole pidudel sellised) valitses terve peo aja väga soe-sõbralik ja rõõmus õhkkond. Kellegi eesmärk polnud end võimalikult kähku täis juua, et jutt jookseks, sest see jooksis nagunii. Vahepeal tehti seltskonnamänge: kiiruse peale üksteisest ülerullimist ja laeni külakuhja ehitamist. Leidus ägedaid karaktereid.
Keelebarjääri tõttu hakkasin varakult krooniliselt haigutama ja läksin keskööks koju magama.
Aga!
Oskan ennast juba tutvustada, oskan paluda inimestel sõnu tähthaaval öelda (VÄGA vajalik :P), suudan meenutada kõiki numbreid ja orienteerun nädalapäevades, valdan levinumaid viisakusväljendeid ja improviseerisin poes kokku: „Kas Karjuseleib maksab ühe euro?“. Tihti saan asjadest aru, aga vastata ei oska. Loogiline ka, saksa keel on ikkagi piisavalt inglise keele sarnane ning kehakeel ja kontekst mängivad piisavalt suurt rolli.
Keelekursus jätab kahvatu mulje. Kuna oleme väga erinevatest maadest kokku tulnud pole võimalik valida üht kindlat keelt saksa keele kõrvale. Seepärast tuleb kõik uued sõnad endal sõnaraamatust välja otsida, mis on keeruline, kui kõik sõnad lauses on uued, aga mõni teine õpilane teab neid kõiki ja selleks ajaks, kui mul vasted käes, on õpetaja juba neljanda lause juures. Seepärast teen jälle „koduseid töid“. Uusi vajalikke väljendeid panen iga päev käigu pealt kirja.
Lingenis on ka kriitilise meelega inimeste kino, nagu Tallinnas Sõprus. Ma arvan, et see kuulub samasse ühendusse Sõprusega, sest filmivalik näib sarnane olevat. Soovi korral oleksin võinud saksakeelse pealelugemisega Edith Piafi filmi vaadata, aga eelistasin mitte originaalkeelsest filmist saadud elamust lörtsida. Ilmselt teen siiski „Babeliga“ katset. Telerist komöödiasarju vaadates ajab mind pealelugemine hulluks. Pidevalt naerdakse, aga ma ei tea, mille üle. Vahin siin ka multikaid, sest seal on kõige lihtsam tekst ja tegevusest on parem aru saada. Eestisse tagasi tulles suudan ainult kõrvadest seebimullikesi puhuda ja rehavarsi silmade vahele püüda.

Pühapäeval pidas Lingeni teater 30. sünnipäeva. Selleks puhuks olid teatrimaja kõik uksed külalistele avatud ja fuajee pungil täis infolaudu kõigist huvikoolidest Lingenis ja selle ümbruses. Pargis oli batuut, kõik lapsed said tasuta näomaalinguid, kostüüme kanda ja igat sorti tsirkusetrikivarustusega katsetada. Minagi sain käe valgeks žongleerimises ja pulga otsas taldrikukeerutamises. TPZist esines teatrisaalis puuetega inimeste grupp „Total Normal“ kahe lühietendusega, Irina tantsulapsed ja –neiud ja Ingo tsirkuselapsed diabolodega (suured niidirullid, mida rullitakse kahe pulga vahel nööril, loobitakse õhku ja tehakse muid trikke, meenutab pisut jo-jod) ja akrobaatide grupp.
Kui vähegi võimalik ühinen ka tsirkusegrupiga. Teatrit olen juba küll teinud ja keel teeks osalemise nagunii raskeks ja showtantsu vastu pole mul suuremat huvi.
Esmaspäevases teatritunnis abistades oli väga tore. Ma meeldisin lastele, kuigi ma neist üldse aru ei saanud. Eriti hea õpetaja ma seetõttu pole, kuigi oskaksin taldrikukeerutamist juhendada küll. Kui nad suurte kõvade pallide peal balansseerivad, siis on minust kasu, sest ma olen suur ja võrdlemisi... tugev. :) Üks tüdruk küsis mult neli korda kui pikk ma olen, kuni ma temast aru sain... ma arvan. „Hundred und zieben und ahtzig sentimeeter!“, sain ma siis vastata.
Proovisin ka pallil püsida. End püsti vinnates avastasin taas lihase, mis mul seni lihtsalt niisama olnud on. Oskan ka pisut žongleerida, aga üherattaline käis esimesel korral üle jõu. (Kes teab kui igavana ma olin, kui tavalisegi rattaga sõitmise ära õppisin?!)

Jalutasin teatri pargis ja seal oli pikk kastaniallee. Kastanid kukkusid kops ja kops puu otsast alla. Saksa lapsed kastaneist loomi ei tee. Meisterdavad hoopis taimekompositsioone.
Kolmapäeval algab Feste der Puppen – rahvusvaheline nukuteatrifestival. Külalisesinejad tulevad Pakistanist, Hollandist, Krasnojarskist ja Sloveeniast. Festivaliks kaunistatakse TPZi peamaja atrium kangaste, paberist puude ja sügisandidega. Minu plaan on Feste der Puppeni kaunistusteks kastaniloomi teha. Pasteldamine nakkab. Varsti pasteldan endale peldikukaunistuse. Korvike ja kuivatatud apelsinirattad on juba ostetud. The fun can begin!

Notsud ja pärlid

Alates esmaspäevast olen mererohelist värvi naistejalgratta omanik. Sel on ees korv ja taga pakiraam. Olen rattateedekunn! :P
Minu olulisismaks assisteerimistööks on tantsutrennid, mida juhendab daam nimega Irina. Ma ei tea, kust ta pärit on, aga ta räägib ka vene keelt. Olen oma koolitee jooksul umbes sada korda korranud, et ma õpiksin vene keelt, kui mu õpetaja oskaks mulle nimetada vähemalt kolme korda, kui mul pärast gümnaasiumi seda veel vaja on. Ja kurja! Ma võin juba praegu nimetada enamaid kordi, kui hea vene keele oskus oleks mulle kasuks tulnud. Umbes nagu nüüd: tahaks küsida, kas ma peaks enne tundi riided ära vahetama, aga kuidas „vahetama“ on, meelde ei tule. „Riided“, seda mäletan.
Irina õpetab päris pisikesi lapsi ja pisut suuremaid ka. Pisikesed on väga armsad. Emmed panevad neile selga baleriinikostüümid, kõik roosad, ja seovad pähe suured lehvid. Kolmveerand tundi tuterdavad Roosad Notsud õpetaja liigutusi järele aimates mööda saali. Enamasti tõstavad nad vasakut jalga, kui Irina on näitlikult tõstnud parema käe. Hirmnaljakas. Minu ülesanne on muusika tööle panna ja kinni vajutada. Ehk aitan kunagi ka kaootilisi Notsusid koordineerida.
Vanem grupp on see-eest hoopis midagi muud. Osad tibid liiguvad nagu ehtsad baleriinid. Ma tõepoolest ei liialda. „Arabesk“ nägi üsna veenva balletietendusena välja. Veel tantsivad nad mustlastantsu, mis tõi oma iseäraliku naiseliku väega kananaha ihule. Väga võimalik, et mingi osa neist näitsikutest on kunagi Roosa Notsuna alustanud.
Teisipäeva hommikuti on mul suurepärane võimalus pealt vaadata eakate teatritundi. Vanim neist pidavat olema 84. Need on päris muhedad kujud. Peamiselt tehakse improvisatsiooni, millest võetakse välja paremad killud ja pannakse stseeniks kokku. Päris pull on vaadata proovi, kui äkki teatab üks näitlejatest, et ta ei jaksa, issias piinab, toob endale tooli ning jätkab istudes.
Puuetega inimeste teater kolmapäeva õhtuti on üsna suur väljakutse. Enamus osalejad on nö tavalised inimesed ja puuetega kujud on täitsa enam-vähem peale ühe naise (kelle soole ma algul eksitava välimuse pärast õieti pihta ei saanudki), kes surus mul kätt, suudles seda ja limpsis üle... Freut mich! :)
Bürootöö on suuremalt jaolt tühi istumine. Ühe hommiku täitsime klaaspurkidest küünlajalgade tegemisega. Katsime purgid läbikumava värvilise paberiga. Kui küünal sisse panna peaks päris hea välja nägema.
Supermarketi tomatid lõhnavad, nagu Maiu kasvuhoone tomatid. Geneetiliselt muundatud l6hn?
Ostsin kahelahtrilise prügikasti. Saksamaal nimelt töötab „rohelise punkti“ süsteem. „Roheline punkt“ on see kahe noolega jin ja jangi märki meenutav ring, mida vahel Eestiski pakenditelt leiab, aga mida maarjamaal vaid mõtliku näoga vaadatakse ja pakend tavalisse prügisse kupatatakse. Paberit korjatakse veel eraldi ja bioloogilisi jäätmeid võiksin ka kõigest muust eraldada, kui mul vaid kannatust oleks banaanikoorte, tomativarte ja mahakukkunud makaronide ühendunud hapnemisaroome taluda. Ei ole.

Ilm pole Lingenis kiita. Terve suvi olevat olnud vihmane ja see jätkub ka nüüd – sügisel. Kuigi liblikad lendavad veel aedades ja roosid õitsevad, puhub tuul ning kuivade ja vihmaste ilmade suhe on 1:2. Mugavamaks jalgrattasõiduks pean ostma kilemantli (H&Mis müüdi mummulisi!).
Vähemasti saab mu korteris kütet ise reguleerida. Ei peagi novembrini kombinesoonis magama.
Kui keegi soovib mulle kummalisi postkaarte saata, mis mu elu pisut vähem roosamannaseks teevad, siis siin on minu aadress:
Kivelingstrasse 13-5
49808 Lingen (Ems)

Hei, armsad sõbrad ja sugulased!

Esmalt ütlen nägemiseni kõigile neile, kellega ma veel enne oma vabatahtliku teenistuse algust ei kohtunud. Ehk siis üheksa kuu pärast näeme. Mõnedega ehk varemgi, ärge unustage. ;)
Sõit Lingenisse oli ikka paras tramburai. Alles Tallinna lennujaamas avastasin, et ümberistumine Düsselorfi lennukile toimub Varssavis. Miks ka mitte, lennujaam on lennujaam, mõtlesin ma. Siiski, Varssavi lennujaam on midagi enamat. Kes arvab ära, mida isegi Poola lennujaama töötajad ei tee!? Just nii, ei räägi inglise keelt. :)
Düsseldorfi lennujaamast pidin sõitma rongiga suurde raudteejaama ja sealt algas minu aja-agoonia. Lennuki maandumise ja Münsteri rongi vahele jäi poolteist tundi, millest kolmveerand tundi kulutasin passikontrollile ja pagasile ja siis veel pool leiutamaks, mis pagana rongi peale mul minna on tarvis. Lõpuks ilmnes muidugi, et lennujaama juurest sõidab üldse ainult üks rong, mis viib nagunii sinna, kuhu mul vaja, aga adekvaatset infot selle kohta peatuses muidugi polnud. Alles rongis oli teedeplaan.
Münsteri rong hilines 5 minutit, mis tähendas seda, et kui mul oleks muidu olnud Münster- Lingeni rongile jõudmiseks olnud 8 minutit, siis nüüd oli kõigest 3, millest mõne aja pärast kujunes rõõmsalt ümmargune 0. hüppasin siis Münsteris esimene rongist maha, haarasin oma 16kilose kohvri käe otsa, 13ne oli seljas ja mõned kilod veel teise käe otsas ja lidusin õige perrooni poole. Kui rongi jõudsin, selle väljumine hilines ka, oli mul tunne, et kõik jäsemed kukuvad otsast ja kopsud võtavad sõbra mao kaasa ja vupsavad liiprite vahele.
Lingeni poole sõites oli mul sest nuputamisest ja pidevast põdemisest kopp lõplikult ees. Mu enda parfüüm ajas pea pööritama ja rataste kolin lõikas kõrva. :D Oleksin sel hetkel olnud maailma parim vingupunn. Maailma õnneks olin üksi, polnud kellelegi vinguda.

Lilo oli mu rongile vastu tulnud ja ta viis mind esimeseks ööks oma koju, kus kohtusin ka tema abikaasaga ja istusime õhtul veel tunnikese ning rääkisime Eestist, eesti keelest, Saksamaast, saksa keelest ja minu edaspidisest tööst. Nad olid väga toredad ja sõbralikud.
Pühapäeva hommikul pärast söömist käisime vaatamas TPZi maju, mida on kolm. Peamaja ja teatrimaja Fundus on päris linna keskel, tantsu ja tsirkusemaja on linna servas. Sinna sõidan ma jalgrattaga igal teisipäeval, et assisteerida tantsutunde. Peamajas on üks office, mida jagan veel kolme inimesega ja mul pole aimugi, mida ma seal õieti teen. Oma lauanaabriga saan jagada arvutit, milles ei pruugi olla internetti (Lilo polnud kindel). ?!?!?
Tundub, et Lingenis ei olda sellised võrgusõltlased, nagu enamus meist Eestis on.
Mul tõepoolest on oma korter, ainult mulle, mis on TPZi peamajast 5 minuti tee kaugusel ehk samuti täitsa linna keskel. Mul on hiiglaslik teler, väike külmkapp, diivaniks tehtav voodi ja mõnus vannituba. Kõiksugused eluks vajalikud asjad: rätikud, linad, nõud ja svammid on ka olemas. Ainult praeahju pole. :( Ma tõesti lootsin. Võib-olla avastan kodutehnika poes ahjuallahindluse. Pesu pesen keldris. Seal on ka kuivati. Ma juba aiman lugematuid viise, kuidas saan kogu oma seljariiete lasu kas pesemise v6i kuivatusega käkki keerata. Soovigem edu.

Minu kõrvalkorteris elab Luci, sakslanna, kes juba kuu aega on TPZis vabatahtlik olnud. Ta on 19. käisin tema ja ta sõbrannadega linna peal ka. Lingenis oli festival, mis vältas kolm päeva ja andis kõigile kohalikele põhjust veel suurema isuga õllekappu kummutada. Linn on erakordselt sõbraliku auraga. Igal pool on pisikesed punastest tellistest majad, mõned ehitised on piisavalt vanad, et turismigrupid neid vahel vaatamas käiks. Kohe minu maja taga on suur kirik ja minuga ühes majas elavad mõned nunnad. Käisin Emsi ka vaatamas. Jõe kallastel käivad parandustööd. Ma ei kujuta ette, mida parandatakse. Igatahes on üks kaldapool imeilusa lopsaka taimestikuga ja teine jõhkralt üles küntud. Luci näitas mulle ka odavamat toidupoodi ja Döner Kebapi asukohta. Minu elu esimene kebab küll väga rabavat elamust ei andnud. Vana hea Söka Purks pakub väiksema raha eest kopsakamat kõhutäidet ja maitseelamusega ei tee üks teisele küll silmi ette. Üks Döner on siin veel. Tuleb ette võtta Katse Kaks.
Esmaspäeval kohtun Suurel Koosolekul kõigi TPZi ringijuhendajatega. Ega midagi – suunurgad nööriga kõrva taha ja „Guten morgen! Freut mich!“.