Warum läuft Herr R. Amok?

Samuti, nagu igal aasta paari esimese kuu jooksul tuleb käest välja harjutada vana aastanumbri kirjutamine, võtab aega harjumine oma uue vanusega. Minu oma, leian ma, on harjumist väärt. Lõpuks on ka selle suurepärase väljateenitud kahe järel midagi enamtähenduslikku kui luftitav null.
Teisipäeva hommikul laulsid Lilo, Lucy ja meie sekrtär Anne-Marie mulle ülemajalise telefoni valjuhääldi teel sünnipäevalaulu. Ingliskeelne „happy birthday“ litsub paraku küünarnukiga sakslaste nii kaunilt kõlava „Herlichen Glückwunsch zum Geburtztagi“ kõrile. Minu Sprachkursi õpetajale ei tulnud isegi saksakeelne sünnipäevalaul meelde, kuigi seenioriteatri lustakas seltskond mulle seda vabalt lõõritas.
Õhtul istusin Sprachkursi seltskonnaga koos Maximi loungeis juustuvaagna ümber.
Neli kuuest kohalolijast olid vahetusõpilased. Seetõttu juhtus jutt enam kui korra olukorrale gümnaasiumikoridorides ning iga kord võisin enda kõrvad kergendusega stand by režiimile lülitada, mitte kuulata, mitte teada, mitte süveneda, mitte kaasa elada. Mõningad faktid, mis filtrist siiski läbi murdsid:

Igal koolinoorel on peika/pruta, kellega on koos oldud kauem kui aasta ning ollakse koos kuni „kui nad veel surnud pole“.
Igal koolinoorel on oma punt, kellega tolgendada. See sõprusring (der Freundeskreis) moodustub lasteaias ning edaspidine areng laienemise või kitsenemise näol on ebatõenäoline ning ebasoovitav.
Vahetusõpilastega ei viitsita suhelda, sest nad sõidavad nagunii kohe jälle minema. Palju olulisem on pühenduda oma Freundeskreisiga vihmastel õhtutel raekal kivitreppidel aelemisele.
Suurem osa poisse hoolib fanaatiliselt oma välimusest (moesoengud, firmariided, kiiskavad aksessuaarid), suurem osa tüdrukutest mitte, aga moesoengud on neil ikkagi.

Ometigi, liiga varakult patsutasin endale õlale arvates, et lähemalt mind see teema ei pista. Neljapäeva hommikul pakkis tehnik Raaly mind koos kaablitega kaubikusse ning sõitsime Osnabrücki, kus TPZi haldusalasse kuuluva trupi Windstärker13 lava ülesseadmist nõudis. Kus mujal kui hiiglaslikus gümnaasiumis.
Windstärker13 moodustavad kaks nais- ning 2 meesnäitlejat, kes on keskendunud „ennetusetendustele“. Turvaseksi tükid olid keskas ikka minu lemmikud, kuigi meie koolipäevi nendega just ülemäära ei rikastatud. Loomulikult näitasid hilistes kahekümnendates artistid meile ka, kuidas tubli puberteet suitsule „ei!“ hüüab. Ja alkoholile ja narkootikumidele ja seksile (üleüldse, ükskõik, kas kinnikaetult, -topitult või -õmmeldult). Tänapäeval kerkivad mulksudes pinnale aga kõvasti kriitilisemad teemad. „AlleMachen“ hõikab „ei“ koolitulistamistele.

Päris toreda konstruktsiooniga tükk, mis vihjab tugevalt vägivaldsetele arvutimängudele, aga rollid on pööratud pahupidi. Mängija – koolitulistaja Koma– projekteerub virtuaalsena ekraanile ning Tegelaskujud 1 ja 2 vahetavad laval reaalsetena rolle, ehitavad plastklotsidest automaatrelva, ähvrdavad mata hindeks 6 panna, surevad ja ärkavad taas ellu. Kasutatud on rohkelt kaadreid koolitulistamise teemal tehtud filmidest, niisama vägivaldsetest mängufilmidest, Marilyn Mansoni* intervjuudest. Minu arvates isegi liiga palju.
Tüki ülesehitus on võrdlemisi abstraktne, kuid kohati alahinnatakse vaatajat (gümnaasiumiõpilane peaks ju intelligent olema), nagu istuks saalis mannapudrumõistusega merisead. Kõige enam kriipis kolpa stseen, kus ema ja isa istuvad Komaga toidulauas ning küsitlevad poega ühtki vastust ära ootamata eeldades, et nagunii on „schön!“. Seejärel ilmub ekraanile Marilyn Manson lausega: „...I would listen to what they have to say ’cause that’s what nobody did,“ („...ma kuulaks ära, mis neil öelda on, sest just seda keegi teine ei teinud,“). Vanalinnud mäluvad ussikesed ikka enne poegadele makkutoppimist läbi.
Näitlejatega Osnabrücki poole sõites küsis Julia minult: „Gibt es Amoklaufen in dein Land?“. Õigekirja eest ei vastuta. Tõlkes: „Kas teie riigis ka koolitulistamisi on?“. „Aga jaa, ikka esineb, kui madalrõhkkond on või räimekilo hind tõuseb, aga Soomes paugutavad, sindrid, kogu aeg. Ma arvan, et sest neil on palju saari või tuleb see massilisest lühinägelikkusest.“

Ühest küljest on see hea näide sakslaste mõneti kummalisest väljendusviisist, nagu ka „Mann kann...“, millest ma veel kirjutanud pole. Teisest küljest jällegi tekitab tunde, et keskkooliharidusega tulebki nüüdsest kaasa väljaõpe klassiukse blokeerimises kaardikepi ja pinginaabri elutu kehaga.
Kõige õõvastavam oli etendusejärgne vestlus õpilastega. Ma ei tea, kuidas mõjub ühele niigi hapra enesekindlusega koolinoorele lause „me ei tea kunagi, kes meie hulgas selliseks teoks võimeline on, aga vaadake enda ümber ringi...“ ??? !!! Ausõna, nii palju saan ma juba saksa keelest aru, et ma seda lauset valesti ei mõistnud.

Järgneb auhindadega lugejaküsitlus.

Pildil olev objekt pole mitte mingil viisil seotub koolitulistamistega, küll aga osavuse, kannatlikkuse ja vastupidavusega. Ese on valmistatud puust ning nöörist. Esemele määratud tegevus näeb ette punase kuuli viibutamist sinisesse torbikusse.
Saksa keeles on objekti nimi Kugelfangspiel.
Mis nime kannab aga meie loo kangelane eesti keeli?
Õiged vastused on oodatud kommentaaridesse, sest valesid vastuseid pole olemas. Mõtle nimi ise välja või helista sõbrale.
Nupukaim nimemeister leiab kingituse oma plekist postkastist.

Laupäeva õhtul käisin Münsteris soolaleivapeol. Vestlesin ühe noormehega umbes 5 minutit ainult saksa keeles. Ta oli käinud Tallinnas ja trollibussidel oli tema südames eriline koht. Kui ta mu saksa keele tasemest selge soti sai hakkas tal järsku seletamatult kiire, aga minul on linnuke kirjas.
Ainult saksakeelse telefonikõne linnuke saabus juba natuke varem, aga Laura viitsib minuga aeglaselt rääkida ka.

* artist, kes oma enesehävitusliku, provokatiivse ning kristlust mõnitava loomingu tõttu on enim jalgu jäänud kõigile koolitulistamiste põhjusi välja (j)uurida püüdvaile üksustele

Suur aitäh kõigile perekondlikele ning sõbralikele üksustele!
Tänu teie soojadele soovidele ja kuumadele kinkidele oli minu sünnipäev 100%!
:)

Kein Thema

Olivia juhtis hiljuti mu tähelepanu ärritavale tõele, et Eesti emakeeleõpetajad keeravad oma õpilastele süstemaatiliselt käru. Vähemalt toimus see ajal, kui meie, kaks vanatoid, koolis käisime. Mis kasu on mudilastele „nimisõnade“ ja „tegusõnadega“ kõrvade vahele ladumisest, kui kogu ülejäänud elu on neil tarvis „verbe“ ja „adjektiive“. Liiga tihti tuleb Sprachkursis ette, et istun, silmad arusaamatusest põskkoobastesse puurdumas, järjekordse lüngatäitmise üleasnde ees ja kui siis lõpuks oma Portugaalia päritolu pinginaabri käest küsin: „Kas see on maine või mainen^?“, teatab ta mulle üleolevalt: “Daaaaaa! Akusatiiiiv?!“. Naah, õpetaja Eiche, mis tähendab!?

Teisipäeval tegin oma kolme kuu karmima tööpäeva. Hommikul ei võtnud ma targu arvutit büroosse kaasa. Pool kümme tegin algust paljundamisega. Veerand üheteistkümneks püstitati saalis pikad lauad iga-aastase seitsmekümne tähtsa kultuuritegelaste koosolekuks. Laudade peal polnud aga sel hetkel midagi ja selle tühimiku täitsin mina. Kohvilauda katsin üle tunni. Puhkasin seenioride teatrigrupis jalga ja sain juurde tööülesandeid, millega oma taskukalendrit täita, viisin lõpuni paljundamise. Oma lõunapausi ajal sättisin kohvilaua lilli vaasidesse. Näpistasin 10 minutit kodus juustuvõileiva valmistamiseks ja ühes tükis allaneelamiseks.

Muide!

essen=sööma

fressen=õgima

Veerand kahest sättisin kohvilauale veepudeleid, klaase, koogivaagnaid, kohvitermoseid. Kogu protsess kestis kaks tundi. Spurt Sprachkursi. Nur Deutsch sprechen. Kuueks tagasi TPZi lauda koristama, mis omakorda kaks tundi aega võttis. Annab töötamise mõõdu välja küll.
Ah ootasite puänti? Olgu.
Sõitsin üheksaks kuuks sadade kilomeetirte kaugusele kodust, et avastada ennast ja leida oma tee, aga lõpuks tuleb ikka välja, et kõige rohkem meeldib mulle kohvitasse loendada ja torti taldrikutele laduda.

Nädalavahetusel toodi viimast korda lavale „Väike Prints“. Viimast korda Saksamaal. Suvel läheb tükk vähendatud kooseisuga Moskvasse noorteteatrifestivalile. Hea põhjus väljasõit idanaabrite juurde teha või mis?
Seekord esinesime Meppeni teatris, mille lava on väiksem Lingeni teatri omast. Mulle tundus see jukerdamine küll naeruväärsena, aga „press“ ehk üks ja ainus Emslandi päevalehes töötav kultuuriajakirjanik, olevat rahule jäänud.

Lingen muutub järk järgult nigelamaks. Central Kino ehk Lingeni pisike Sõprus on sulgenud oma uksed, kruvinud katuse küljest lahti kelmika kinonäitsiku ja riputanud üles „müüa“ sildi. Ega ma selle uudise peale imestusest just krussi ei keerdunud, sest kord nädalas kümnele inimesele kolme euro eest sõltumatute filmide näitamine ilmselt pensionipõlve Califonias ei kindlusta.
Ometigi ma ei nuta, sest alates uuest aastast saan lõpuks ometigi ka Lingenis Subwaysse „Chunkey Monkey“ nimelise jäätise järele põigata ja seejärel uues diskoklubis kohalike gümnaasiuminoortega uuemate hip-hop-hittide järgi oma junk-in-the-trunki ("praht pakiruumis") hüpitada.
Kvaliteetmeelelahutus.

Lucy, du bist eine Schwimmerin!

Aasta esimene töönädal oli peadpööritavalt igav. Enamus kursustest pole veel pihta hakanud ning kontori koristasime esmaspäevaga ära. Sealt edasi tiksusin isiklikke mõtteid mõlgutades maailmavõrgus. Leiud on laiemale avalikkusele tutvustamist väärt.
Avasta maailma rubriigi lint on tänasega läbi lõigatud ning šampus joodud.

TPZi üritused on vinged. Mulle meeldib neist osa võtta. Reede hommikul toimus ülemajaline ühine hommikusöök poliitiliste külalistega. See oli liigutav näide sellest, kuidas poliitikud vaeseid toidavad.
Rivistusime Lucyga tund aega tavalisest varem, poleerisime nuge, kaunistasime keedusingivaagnaid tomatiroosidega... Majarahvas saabus punktuaalselt ning külalised jäid viisakalt hiljaks. Sisseastudes tervitasid kõik pintsaklipslased iga ruumisviibijat kättpidi. Vahetati viisakusi, naerdi kuulekalt kuivade naljade üle, vahetati kinke... Kui käes oli aeg rikkaliku bufeelaua kallale asuda teatasid poliitikud viisakalt, et neil oleks see juba kolmas hommikueine, tänasid sellegi poolest ning lahkusid uksel viimast korda hambaid välgutades. Väljapandud toidust jäi alles kaks kolmandikku. Lilo helistas kohalikku kristlikku organisatsiooni, kes kraamile järele tuli, et see paljulapselistele peredele jagada.

Reede pärastlõunal läksime Lucyga ujuma. Meie tiimi põhifunktsioon on planeerimine. Võime lõputult heietada tegemist tahtvatest asjadest, aga aktsioonini ei jõua kunagi. Seekord siis väike sürpriis (ein Überraschung!).
Lingeni ujula on väga viisakas asutus ühe basseiniga suplejatele, teisega ujujatele. Enne basseini hüppamist uurisin Lucylt vargsi, mis masti sportlane ta õieti on. Mina olin klassi parim ujuja... neljandas klassis. Pärast seda pole vesi mind sportima kutsunud, ainult tühja mulistama. Lucy väitis, et tema pole kellegi ujuja, lihtsalt niisama. Jaa, muidugi, kes siis kroolis kolm otsa sama ajaga, kui mina lõõtsutades ja vett köhides ühe basseinipikkuse läbi loovisin (silma järgi 50 m)!
Päris esimene rinnuli raks polnudki nii raske, sest mu keha ei saanud ilmselt aru, mida ma temaga õieti teha üritan. Sellele järgnes loomulikult šokk, kuna talle jõudis kohale karm tõde: sporditerror, mis enam kui kolme kuu eest nii roosilise lõpu leidis ALGAB JÄLLE! Hüvasti pakurõngikud!
Lõppeks nautisin seda kogemust. Sain rahuldada oma käsutamiskirge olles iseenda treeneriks: „Nina kaudu sisse, suu kaudu välja! Jalad tööle! Edasi, jaksad küll!“. Mingil hetkel, kui valu rinnus enam nii palju tähelepanu ei nõudnud, hakkas mu aju häid mõtteid tootma. Teate küll – mehaaniline töö lülitab keha autopiloodile, aga upgradeib mõistuse. Aeroobika, mida Eestis harrastasin, automatiseeris mõlemad ( ja tol hetkel mulle just seda vaja oligi). Pärast trenni nautisime oma turjadel masseerivaid veejugasid, lõdvestasime lihaseid soojas suplusbasseinis ning vupsasime meelte ergutuseks jahedasse õuebasseini. Veel viimane kiire lonks kloorivett teele kaasa ning sündinud see oligi – Frauen Fit!

Ainult üks küsimus. Millise Himaalaja jalami majapidamise veega varustamist sponsoreerib Lingeni ujula? Liustikud, näe, sulavad.

Laupäeval käisin Münsteris. Nagu ikka, ilus vanalinn, kaunite kirikutornide teravad tipud vilksavad majakatuste vahelt, kuhupoole ka ei kõnniks. Kaubatänaval on esindatud Tommy Hilfiger ja teised suurepärased poed, kus kõige lihtsama disainiga käekottide hinnad ületavad väikeautode omi.

Uitades komistasin sisse Westfälische Landesmuseum für Kunst und Kulturgeschichte uksest. Heldisin, kui avastasin, et neil on näitus Saksamaa juugendit viljelenud kunstnikest (ja veel mõnedest). Teiste näitusekülastajate nägude järgi otsustades olin ainuke, kes tõepoolest nautis, mida nägi. Sõbrad, onud tikkisid siidile sillerdavaid seedripuid ja toksisid marmorvaasidele sitsivaid sisalikke. Studie nach Feuerlilie. Studie! No see lihtsalt teeb tuju heaks. Pole siin midagi schrecklich.

Minu mereroheline ratsu on nüüd kellegi teise oma.

Või varuosadeks saetud.

Või vanarauana maha müüdud.

Viimati nähtud minu maja ees lukustatuna.

Hiljem pole üldse nähtud, sest...

Ahh, du Schwein!!!

So time IS for sale!

Hanna ja Olivia jõulud möödusid rahulikult. Magasime, jalutasime ja õgisime. Jõuluõhtuks vitsutasime kartulit, punast kapsast ja tanguvorsti (makki). Magustoiduks Rote Grütze nimelist moosisarnast kraami, mis on levinud roaks eriti jõulude ajal.

Tutvustasin Oliviale seda vähest, mida ta Ligenis veel näinud polnud ja siin pole teadupärast nagunii palju näha. Temaga koos avastasime ujula kõrvalt Lingeni ilmajaama. Tabloolt saime teada, mis ilm novembris olnud oli. 27. detsembri lõunal suundus Olivia tagasi Braunschweigi ja mina istusin järgmise päeva varahommikul Berliini rongi.

Saabumine Berliini rongijaama oli, üllatus üllatus, šokk. Sada rongi, miljon inimest, null aimu, kuhu poole suunduda. Olivia pidi jõudma head kolm-neli tundi pärast mind. Võtsin enda kogumiseks natuke aega, varustasin end bahnide kaardiga ja valisin sihtpunktiks huupi Zooloogischen Garteni peatuse. Ja kassanäe, tuleb välja, et kui valge mees tahab endale Rolexit osta, siis suundub ta samasse paika. Arvatavasti mitte U7ga, aga mulle kõlbas see variant väga hästi.
Mu esimene mõte pärast U-jaamast väljaastumist oli, et See On Minu Koht!!! Oo jaa. Mitte üheski suurlinnas, kus varem viibinud olen, pole ma end nii koduselt tundnud. Kaiser-Wilhelm-Gedächtniskirche ümber möllas jõuluturg veel täies hoos. Maitsesin ka mina oma elu esimese (ilma tungiva põhjuseta ka viimase) eggnoggi e Eierpunschi e munapunši. Maitses, nagu soe ei-miski-muu. Võttes arvesse ka mõni õhtu hiljem kogetud munalikööri eksperimenti, on minu arvamus, et selle leiutisega ikka midagi mõistlikku ette võtta ei anna. Kui, siis küpsetada. Mida, ei oska pakkuda.
Olivia jõudis ka kohale. Tegime kohvid väikeses kneipes, kus valitses naljakalt sõbralik õhkkond. Sisseastudes haukus meid läbi ühe kliendi koeranäss. Seejärel tegi omanik meiega juttu, et kust tulek ja miks. Tema lauakaaslanna, krimpsus daam 50. stiilis kostüümis, kes raudselt valetab ikka veel oma vanuseks 42, küsis mitu korda üle, kas me ikka aastavahetuseks tulime. Ei, hoopis pühadeallahindlusteks, 31. pärastlõunal sõidame koju tagasi.

Clemens, põline läänesakslane, tervitas meid oma ilusas, kuid jahedas kõrgete lagedega korteris, mida jagavad temaga veel 2 noormeest. Clemens on Olivia koolikaaslane, millest tähelepanelik lugeja võib lihtsalt järeldada tema elukutse. Sama päeva õhtul maandus Schönefeldis Laura, Olivia sõbranna, kes ka Clemensi juurde ööbima tuli. Samas lennukis saabusid ka Birgit&Liis, kes olid ööbimiskoha leidnud Kreuzbergis, linnaosas, mille eest minu Lingeni tuttavad mind hoiatasid kui Väga Kahtlasest Paigast. Bullsugar! Põlise lääneberliinlase Clemensi hinnangul on Kreuzberg the place. Nõustun pigem temaga. Päeva lõpetuseks läksime korteripeole. Seal oli lauajalgpall. Lõbusa ajaveetmise kohustuslik osa. Birgit&Liis tulid ka ja ma rääkisin oma hääle ära.

Järgmisel päeval sõidutas Clemens meid autoga mööda linna vaatamist väärt kohti ja viis kunstimuuseumi, mis on tehtud vanasse pearongijaama hoonesse. Juba kogu Hauptbahnhofi sagimist sellesse majja ette kujutada oli lahe, kontrastiks tööde ees pikkamisi patseerivad kunstinautlejad. Väljapanek koosnes kaasaaegsest kunstist. Installatsioonid, videoinstallatsioonid, rohkelt provokatiivseid genitaale vaatajale näkku kargamas. Kõige lõbusamad olid Roman Signeri videod raketieksperimentidest.
Küsimus: Mis juhtub, kui süütad tabureti nelja jala küljes raketid ning istud ise taburetile?
Vastus: Mitte midagi.
Küsimus: Mis juhtub, kui paned mütsi pähe, seod selle raketi külge ja süütad raketi?
Vastus: rakett lendab minema haarates mütsi ühes.
Küsimus: Mis juhtub, kui kinnitad laua külge piisavalt palju heeliumiga täidetud õhupalle ja laud tõuseb õhku ning hakkab jõudsalt kaugusse triivima?
Vastus: Eikusagilt ilmub püssiga mees ning laseb pallid puruks ja laud kukub alla.
Ei kõlanud naljakalt? Noh, siis tuleb endal näha.

30. detsembril tervitasime Siimu Berliini jäisel pinnal. Ilmad jahenesid iga päevaga. Siim ja mina saime kokku Wencliga – noormehega, kelle võõrustajaks olin läinud suvel, kui ta oma sõbraga Norra põhjapoolseima punkti poole teel oli. Nüüd võõrustas ta oma sõbra isa kodus meid, kui olime teel uue aasta poole. Ta sõbra isa Matze selles korteris enam ei elanud. Mahajäetuse hõngu oli korteris tunda. Tegemist oli umbes sama trashy kohaga kui Hiiu-kodu. Talutav.
Wencel, muide, on põline idaberliinlane. Inimtüüpide mõttes oli see reis küll ülihariv. On tõepoolest suur vahe, kumma kandi inimesega suhelda. Kusjuures, kui Wessilt küsida, kas ida- ja lääne Berliinil on tõesti nii suur vahe sees, siis tuleb tõenäoliselt vastuseks, et mitte nii väga. Sama küsimust Ossile esitades... :D see grimmass on nägemist väärt.

Uusaasta öö planeerisime üsna põhjalikult täis. Alustasime Clemensi juures raqlette’i süües. Sealt sõitsime bussiga S-Bahni peatusse, mis oli kergelt kriminaalne kogemus. Märksõnadeks olid: tšurka, tulirelv, avarii, politsei, paanika, tagaajamine. Paraku pole mul aimugi kogu konflikti põhjusest, ajendist, kronoloogilisest järjekorrast ega tulemusest. Ma lihtsalt istusin valel bussikorrusel ja vales pingireas. Tegelikult, õigel korrusel ja õiges reas. Teravaid elamusi saab teleristki.
Kuna kogu see sagimine omajagu aega võttis ei jõudnud me õigeks ajaks katusepeole, kust kõige paremini ilutulestikku näha oleks olnud. Uue aasta võtsime vastu silla all. :D Tulestikku oli näha küll. Ma olin rahul.
Silla alt suundusime Siimu ja Birgit&Liisiga kesklinna klubisse, mis oli maksimaalselt tuubil täis, mis tegi tantsimise võimatuks isegi nende lugude järgi, mis olid head, sest enamus polnud. Mina tegin sealt kannad, Siim jäi. Sain Wencliga kokku ja läksime housemuusika peole, mis toimus parajas saras, aga oli tasuta. Berliinis on väga palju vanu tehasehooneid ja niisama vanu suuri maju, kuhu on tehtud peokohti ja kommuune. Enamus neist pole ka enam illegaalsed, sest kui linnale üles näidata head tahet hoone korrashoiu suhtes ning maksta piisav summa, pole lihtsalt kellelgi ütlemist. Hoone korrashoid tähendab tavaliselt siiski seda, et kuskilt ei kuku tellisetükke pähe, kraanist tuleb läbipaistvat vett ja katus püsib peal ka pärast kõlarite pikemat piinamist.

Peolt jõudisme koju kell 10 hommikul. :D Seda pole minuga vist tõesti kunagi juhtunud. Aah, Berliin, Berliin. DJ jäi meist maha möllama. Vat nii pidutsetakse seal!

Wencel jalutas mind-Siimu mööda Berliini ja jutustas megapalju kõigest. Kui ma mõtlen oma teadmistele Tallinnast ja võrdlen neid tema omaga tema kodulinnast, siis hakkab mul tõesti piinlik. Seda parem meel on mul, et meil Berliinis sedavõrd hea giid oli. Ta viitsis meiega isegi halvavas pakases pool tundi Bundestagi sissepääsu järjekorras seista, kuigi ta ise oli seal loomulikult korduvalt käinud. Neljapäeval oli Berliinis 7 miinuskraadi, aga tuul duubeldas selle mõnusaks antarktikaks.
Samal päeval sõitsin tagasi Lingenisse kaasas palju ilusaid mälestusi ja kindel plaan seda Berliini külastust mitte viimaseks jätta.

See aastavahetus on parim, mida mäletan.