Pidu, pidu, pidu!

Armsad blogisõbrad, vabandan teie elu ebamugavaks tegemise pärast, nüüd on sundus kommenteerimiseks registreerida eliminireeitud. Eestikeeli: vastukaja saavad lisada piiramatult kõik, kes soovivad.

Neljapäeva õhtul käisin ülikooli teatripedagoogika õppetooli esmakursuslaste tervituspeol. Peo teema oli „Loom sinu sees“. Kuna TPZil on fundusenimeline kostüümiladu, kust meie saame tasuta laenutada, polnud kostüümi leidmine probleem. Otsustasin jääda tagasihoidlikuks ja oma tavalist peoriietust ainult saba ja kõrvadega vürtsitada. Rebasekõrvad nägid mu peas nii head välja, et mõtlesin endale ka samasugused õmmelda (õmblen ma jee). Pidu oli erakordselt tore. Vaatamata sellele, et tundsin end maailma suurima autsaiderina, sattusin isegi mõne inimesega pikemalt vestlema. Ei saaks öelda, et mul just lõbus oli, aga huvitav küll. Kuna tegemist oli draamaõppuritega (ma küsisin järgi, muud inimesed pole pidudel sellised) valitses terve peo aja väga soe-sõbralik ja rõõmus õhkkond. Kellegi eesmärk polnud end võimalikult kähku täis juua, et jutt jookseks, sest see jooksis nagunii. Vahepeal tehti seltskonnamänge: kiiruse peale üksteisest ülerullimist ja laeni külakuhja ehitamist. Leidus ägedaid karaktereid.
Keelebarjääri tõttu hakkasin varakult krooniliselt haigutama ja läksin keskööks koju magama.
Aga!
Oskan ennast juba tutvustada, oskan paluda inimestel sõnu tähthaaval öelda (VÄGA vajalik :P), suudan meenutada kõiki numbreid ja orienteerun nädalapäevades, valdan levinumaid viisakusväljendeid ja improviseerisin poes kokku: „Kas Karjuseleib maksab ühe euro?“. Tihti saan asjadest aru, aga vastata ei oska. Loogiline ka, saksa keel on ikkagi piisavalt inglise keele sarnane ning kehakeel ja kontekst mängivad piisavalt suurt rolli.
Keelekursus jätab kahvatu mulje. Kuna oleme väga erinevatest maadest kokku tulnud pole võimalik valida üht kindlat keelt saksa keele kõrvale. Seepärast tuleb kõik uued sõnad endal sõnaraamatust välja otsida, mis on keeruline, kui kõik sõnad lauses on uued, aga mõni teine õpilane teab neid kõiki ja selleks ajaks, kui mul vasted käes, on õpetaja juba neljanda lause juures. Seepärast teen jälle „koduseid töid“. Uusi vajalikke väljendeid panen iga päev käigu pealt kirja.
Lingenis on ka kriitilise meelega inimeste kino, nagu Tallinnas Sõprus. Ma arvan, et see kuulub samasse ühendusse Sõprusega, sest filmivalik näib sarnane olevat. Soovi korral oleksin võinud saksakeelse pealelugemisega Edith Piafi filmi vaadata, aga eelistasin mitte originaalkeelsest filmist saadud elamust lörtsida. Ilmselt teen siiski „Babeliga“ katset. Telerist komöödiasarju vaadates ajab mind pealelugemine hulluks. Pidevalt naerdakse, aga ma ei tea, mille üle. Vahin siin ka multikaid, sest seal on kõige lihtsam tekst ja tegevusest on parem aru saada. Eestisse tagasi tulles suudan ainult kõrvadest seebimullikesi puhuda ja rehavarsi silmade vahele püüda.

Pühapäeval pidas Lingeni teater 30. sünnipäeva. Selleks puhuks olid teatrimaja kõik uksed külalistele avatud ja fuajee pungil täis infolaudu kõigist huvikoolidest Lingenis ja selle ümbruses. Pargis oli batuut, kõik lapsed said tasuta näomaalinguid, kostüüme kanda ja igat sorti tsirkusetrikivarustusega katsetada. Minagi sain käe valgeks žongleerimises ja pulga otsas taldrikukeerutamises. TPZist esines teatrisaalis puuetega inimeste grupp „Total Normal“ kahe lühietendusega, Irina tantsulapsed ja –neiud ja Ingo tsirkuselapsed diabolodega (suured niidirullid, mida rullitakse kahe pulga vahel nööril, loobitakse õhku ja tehakse muid trikke, meenutab pisut jo-jod) ja akrobaatide grupp.
Kui vähegi võimalik ühinen ka tsirkusegrupiga. Teatrit olen juba küll teinud ja keel teeks osalemise nagunii raskeks ja showtantsu vastu pole mul suuremat huvi.
Esmaspäevases teatritunnis abistades oli väga tore. Ma meeldisin lastele, kuigi ma neist üldse aru ei saanud. Eriti hea õpetaja ma seetõttu pole, kuigi oskaksin taldrikukeerutamist juhendada küll. Kui nad suurte kõvade pallide peal balansseerivad, siis on minust kasu, sest ma olen suur ja võrdlemisi... tugev. :) Üks tüdruk küsis mult neli korda kui pikk ma olen, kuni ma temast aru sain... ma arvan. „Hundred und zieben und ahtzig sentimeeter!“, sain ma siis vastata.
Proovisin ka pallil püsida. End püsti vinnates avastasin taas lihase, mis mul seni lihtsalt niisama olnud on. Oskan ka pisut žongleerida, aga üherattaline käis esimesel korral üle jõu. (Kes teab kui igavana ma olin, kui tavalisegi rattaga sõitmise ära õppisin?!)

Jalutasin teatri pargis ja seal oli pikk kastaniallee. Kastanid kukkusid kops ja kops puu otsast alla. Saksa lapsed kastaneist loomi ei tee. Meisterdavad hoopis taimekompositsioone.
Kolmapäeval algab Feste der Puppen – rahvusvaheline nukuteatrifestival. Külalisesinejad tulevad Pakistanist, Hollandist, Krasnojarskist ja Sloveeniast. Festivaliks kaunistatakse TPZi peamaja atrium kangaste, paberist puude ja sügisandidega. Minu plaan on Feste der Puppeni kaunistusteks kastaniloomi teha. Pasteldamine nakkab. Varsti pasteldan endale peldikukaunistuse. Korvike ja kuivatatud apelsinirattad on juba ostetud. The fun can begin!

Notsud ja pärlid

Alates esmaspäevast olen mererohelist värvi naistejalgratta omanik. Sel on ees korv ja taga pakiraam. Olen rattateedekunn! :P
Minu olulisismaks assisteerimistööks on tantsutrennid, mida juhendab daam nimega Irina. Ma ei tea, kust ta pärit on, aga ta räägib ka vene keelt. Olen oma koolitee jooksul umbes sada korda korranud, et ma õpiksin vene keelt, kui mu õpetaja oskaks mulle nimetada vähemalt kolme korda, kui mul pärast gümnaasiumi seda veel vaja on. Ja kurja! Ma võin juba praegu nimetada enamaid kordi, kui hea vene keele oskus oleks mulle kasuks tulnud. Umbes nagu nüüd: tahaks küsida, kas ma peaks enne tundi riided ära vahetama, aga kuidas „vahetama“ on, meelde ei tule. „Riided“, seda mäletan.
Irina õpetab päris pisikesi lapsi ja pisut suuremaid ka. Pisikesed on väga armsad. Emmed panevad neile selga baleriinikostüümid, kõik roosad, ja seovad pähe suured lehvid. Kolmveerand tundi tuterdavad Roosad Notsud õpetaja liigutusi järele aimates mööda saali. Enamasti tõstavad nad vasakut jalga, kui Irina on näitlikult tõstnud parema käe. Hirmnaljakas. Minu ülesanne on muusika tööle panna ja kinni vajutada. Ehk aitan kunagi ka kaootilisi Notsusid koordineerida.
Vanem grupp on see-eest hoopis midagi muud. Osad tibid liiguvad nagu ehtsad baleriinid. Ma tõepoolest ei liialda. „Arabesk“ nägi üsna veenva balletietendusena välja. Veel tantsivad nad mustlastantsu, mis tõi oma iseäraliku naiseliku väega kananaha ihule. Väga võimalik, et mingi osa neist näitsikutest on kunagi Roosa Notsuna alustanud.
Teisipäeva hommikuti on mul suurepärane võimalus pealt vaadata eakate teatritundi. Vanim neist pidavat olema 84. Need on päris muhedad kujud. Peamiselt tehakse improvisatsiooni, millest võetakse välja paremad killud ja pannakse stseeniks kokku. Päris pull on vaadata proovi, kui äkki teatab üks näitlejatest, et ta ei jaksa, issias piinab, toob endale tooli ning jätkab istudes.
Puuetega inimeste teater kolmapäeva õhtuti on üsna suur väljakutse. Enamus osalejad on nö tavalised inimesed ja puuetega kujud on täitsa enam-vähem peale ühe naise (kelle soole ma algul eksitava välimuse pärast õieti pihta ei saanudki), kes surus mul kätt, suudles seda ja limpsis üle... Freut mich! :)
Bürootöö on suuremalt jaolt tühi istumine. Ühe hommiku täitsime klaaspurkidest küünlajalgade tegemisega. Katsime purgid läbikumava värvilise paberiga. Kui küünal sisse panna peaks päris hea välja nägema.
Supermarketi tomatid lõhnavad, nagu Maiu kasvuhoone tomatid. Geneetiliselt muundatud l6hn?
Ostsin kahelahtrilise prügikasti. Saksamaal nimelt töötab „rohelise punkti“ süsteem. „Roheline punkt“ on see kahe noolega jin ja jangi märki meenutav ring, mida vahel Eestiski pakenditelt leiab, aga mida maarjamaal vaid mõtliku näoga vaadatakse ja pakend tavalisse prügisse kupatatakse. Paberit korjatakse veel eraldi ja bioloogilisi jäätmeid võiksin ka kõigest muust eraldada, kui mul vaid kannatust oleks banaanikoorte, tomativarte ja mahakukkunud makaronide ühendunud hapnemisaroome taluda. Ei ole.

Ilm pole Lingenis kiita. Terve suvi olevat olnud vihmane ja see jätkub ka nüüd – sügisel. Kuigi liblikad lendavad veel aedades ja roosid õitsevad, puhub tuul ning kuivade ja vihmaste ilmade suhe on 1:2. Mugavamaks jalgrattasõiduks pean ostma kilemantli (H&Mis müüdi mummulisi!).
Vähemasti saab mu korteris kütet ise reguleerida. Ei peagi novembrini kombinesoonis magama.
Kui keegi soovib mulle kummalisi postkaarte saata, mis mu elu pisut vähem roosamannaseks teevad, siis siin on minu aadress:
Kivelingstrasse 13-5
49808 Lingen (Ems)

Hei, armsad sõbrad ja sugulased!

Esmalt ütlen nägemiseni kõigile neile, kellega ma veel enne oma vabatahtliku teenistuse algust ei kohtunud. Ehk siis üheksa kuu pärast näeme. Mõnedega ehk varemgi, ärge unustage. ;)
Sõit Lingenisse oli ikka paras tramburai. Alles Tallinna lennujaamas avastasin, et ümberistumine Düsselorfi lennukile toimub Varssavis. Miks ka mitte, lennujaam on lennujaam, mõtlesin ma. Siiski, Varssavi lennujaam on midagi enamat. Kes arvab ära, mida isegi Poola lennujaama töötajad ei tee!? Just nii, ei räägi inglise keelt. :)
Düsseldorfi lennujaamast pidin sõitma rongiga suurde raudteejaama ja sealt algas minu aja-agoonia. Lennuki maandumise ja Münsteri rongi vahele jäi poolteist tundi, millest kolmveerand tundi kulutasin passikontrollile ja pagasile ja siis veel pool leiutamaks, mis pagana rongi peale mul minna on tarvis. Lõpuks ilmnes muidugi, et lennujaama juurest sõidab üldse ainult üks rong, mis viib nagunii sinna, kuhu mul vaja, aga adekvaatset infot selle kohta peatuses muidugi polnud. Alles rongis oli teedeplaan.
Münsteri rong hilines 5 minutit, mis tähendas seda, et kui mul oleks muidu olnud Münster- Lingeni rongile jõudmiseks olnud 8 minutit, siis nüüd oli kõigest 3, millest mõne aja pärast kujunes rõõmsalt ümmargune 0. hüppasin siis Münsteris esimene rongist maha, haarasin oma 16kilose kohvri käe otsa, 13ne oli seljas ja mõned kilod veel teise käe otsas ja lidusin õige perrooni poole. Kui rongi jõudsin, selle väljumine hilines ka, oli mul tunne, et kõik jäsemed kukuvad otsast ja kopsud võtavad sõbra mao kaasa ja vupsavad liiprite vahele.
Lingeni poole sõites oli mul sest nuputamisest ja pidevast põdemisest kopp lõplikult ees. Mu enda parfüüm ajas pea pööritama ja rataste kolin lõikas kõrva. :D Oleksin sel hetkel olnud maailma parim vingupunn. Maailma õnneks olin üksi, polnud kellelegi vinguda.

Lilo oli mu rongile vastu tulnud ja ta viis mind esimeseks ööks oma koju, kus kohtusin ka tema abikaasaga ja istusime õhtul veel tunnikese ning rääkisime Eestist, eesti keelest, Saksamaast, saksa keelest ja minu edaspidisest tööst. Nad olid väga toredad ja sõbralikud.
Pühapäeva hommikul pärast söömist käisime vaatamas TPZi maju, mida on kolm. Peamaja ja teatrimaja Fundus on päris linna keskel, tantsu ja tsirkusemaja on linna servas. Sinna sõidan ma jalgrattaga igal teisipäeval, et assisteerida tantsutunde. Peamajas on üks office, mida jagan veel kolme inimesega ja mul pole aimugi, mida ma seal õieti teen. Oma lauanaabriga saan jagada arvutit, milles ei pruugi olla internetti (Lilo polnud kindel). ?!?!?
Tundub, et Lingenis ei olda sellised võrgusõltlased, nagu enamus meist Eestis on.
Mul tõepoolest on oma korter, ainult mulle, mis on TPZi peamajast 5 minuti tee kaugusel ehk samuti täitsa linna keskel. Mul on hiiglaslik teler, väike külmkapp, diivaniks tehtav voodi ja mõnus vannituba. Kõiksugused eluks vajalikud asjad: rätikud, linad, nõud ja svammid on ka olemas. Ainult praeahju pole. :( Ma tõesti lootsin. Võib-olla avastan kodutehnika poes ahjuallahindluse. Pesu pesen keldris. Seal on ka kuivati. Ma juba aiman lugematuid viise, kuidas saan kogu oma seljariiete lasu kas pesemise v6i kuivatusega käkki keerata. Soovigem edu.

Minu kõrvalkorteris elab Luci, sakslanna, kes juba kuu aega on TPZis vabatahtlik olnud. Ta on 19. käisin tema ja ta sõbrannadega linna peal ka. Lingenis oli festival, mis vältas kolm päeva ja andis kõigile kohalikele põhjust veel suurema isuga õllekappu kummutada. Linn on erakordselt sõbraliku auraga. Igal pool on pisikesed punastest tellistest majad, mõned ehitised on piisavalt vanad, et turismigrupid neid vahel vaatamas käiks. Kohe minu maja taga on suur kirik ja minuga ühes majas elavad mõned nunnad. Käisin Emsi ka vaatamas. Jõe kallastel käivad parandustööd. Ma ei kujuta ette, mida parandatakse. Igatahes on üks kaldapool imeilusa lopsaka taimestikuga ja teine jõhkralt üles küntud. Luci näitas mulle ka odavamat toidupoodi ja Döner Kebapi asukohta. Minu elu esimene kebab küll väga rabavat elamust ei andnud. Vana hea Söka Purks pakub väiksema raha eest kopsakamat kõhutäidet ja maitseelamusega ei tee üks teisele küll silmi ette. Üks Döner on siin veel. Tuleb ette võtta Katse Kaks.
Esmaspäeval kohtun Suurel Koosolekul kõigi TPZi ringijuhendajatega. Ega midagi – suunurgad nööriga kõrva taha ja „Guten morgen! Freut mich!“.