Pidu, pidu, pidu!

Armsad blogisõbrad, vabandan teie elu ebamugavaks tegemise pärast, nüüd on sundus kommenteerimiseks registreerida eliminireeitud. Eestikeeli: vastukaja saavad lisada piiramatult kõik, kes soovivad.

Neljapäeva õhtul käisin ülikooli teatripedagoogika õppetooli esmakursuslaste tervituspeol. Peo teema oli „Loom sinu sees“. Kuna TPZil on fundusenimeline kostüümiladu, kust meie saame tasuta laenutada, polnud kostüümi leidmine probleem. Otsustasin jääda tagasihoidlikuks ja oma tavalist peoriietust ainult saba ja kõrvadega vürtsitada. Rebasekõrvad nägid mu peas nii head välja, et mõtlesin endale ka samasugused õmmelda (õmblen ma jee). Pidu oli erakordselt tore. Vaatamata sellele, et tundsin end maailma suurima autsaiderina, sattusin isegi mõne inimesega pikemalt vestlema. Ei saaks öelda, et mul just lõbus oli, aga huvitav küll. Kuna tegemist oli draamaõppuritega (ma küsisin järgi, muud inimesed pole pidudel sellised) valitses terve peo aja väga soe-sõbralik ja rõõmus õhkkond. Kellegi eesmärk polnud end võimalikult kähku täis juua, et jutt jookseks, sest see jooksis nagunii. Vahepeal tehti seltskonnamänge: kiiruse peale üksteisest ülerullimist ja laeni külakuhja ehitamist. Leidus ägedaid karaktereid.
Keelebarjääri tõttu hakkasin varakult krooniliselt haigutama ja läksin keskööks koju magama.
Aga!
Oskan ennast juba tutvustada, oskan paluda inimestel sõnu tähthaaval öelda (VÄGA vajalik :P), suudan meenutada kõiki numbreid ja orienteerun nädalapäevades, valdan levinumaid viisakusväljendeid ja improviseerisin poes kokku: „Kas Karjuseleib maksab ühe euro?“. Tihti saan asjadest aru, aga vastata ei oska. Loogiline ka, saksa keel on ikkagi piisavalt inglise keele sarnane ning kehakeel ja kontekst mängivad piisavalt suurt rolli.
Keelekursus jätab kahvatu mulje. Kuna oleme väga erinevatest maadest kokku tulnud pole võimalik valida üht kindlat keelt saksa keele kõrvale. Seepärast tuleb kõik uued sõnad endal sõnaraamatust välja otsida, mis on keeruline, kui kõik sõnad lauses on uued, aga mõni teine õpilane teab neid kõiki ja selleks ajaks, kui mul vasted käes, on õpetaja juba neljanda lause juures. Seepärast teen jälle „koduseid töid“. Uusi vajalikke väljendeid panen iga päev käigu pealt kirja.
Lingenis on ka kriitilise meelega inimeste kino, nagu Tallinnas Sõprus. Ma arvan, et see kuulub samasse ühendusse Sõprusega, sest filmivalik näib sarnane olevat. Soovi korral oleksin võinud saksakeelse pealelugemisega Edith Piafi filmi vaadata, aga eelistasin mitte originaalkeelsest filmist saadud elamust lörtsida. Ilmselt teen siiski „Babeliga“ katset. Telerist komöödiasarju vaadates ajab mind pealelugemine hulluks. Pidevalt naerdakse, aga ma ei tea, mille üle. Vahin siin ka multikaid, sest seal on kõige lihtsam tekst ja tegevusest on parem aru saada. Eestisse tagasi tulles suudan ainult kõrvadest seebimullikesi puhuda ja rehavarsi silmade vahele püüda.

Pühapäeval pidas Lingeni teater 30. sünnipäeva. Selleks puhuks olid teatrimaja kõik uksed külalistele avatud ja fuajee pungil täis infolaudu kõigist huvikoolidest Lingenis ja selle ümbruses. Pargis oli batuut, kõik lapsed said tasuta näomaalinguid, kostüüme kanda ja igat sorti tsirkusetrikivarustusega katsetada. Minagi sain käe valgeks žongleerimises ja pulga otsas taldrikukeerutamises. TPZist esines teatrisaalis puuetega inimeste grupp „Total Normal“ kahe lühietendusega, Irina tantsulapsed ja –neiud ja Ingo tsirkuselapsed diabolodega (suured niidirullid, mida rullitakse kahe pulga vahel nööril, loobitakse õhku ja tehakse muid trikke, meenutab pisut jo-jod) ja akrobaatide grupp.
Kui vähegi võimalik ühinen ka tsirkusegrupiga. Teatrit olen juba küll teinud ja keel teeks osalemise nagunii raskeks ja showtantsu vastu pole mul suuremat huvi.
Esmaspäevases teatritunnis abistades oli väga tore. Ma meeldisin lastele, kuigi ma neist üldse aru ei saanud. Eriti hea õpetaja ma seetõttu pole, kuigi oskaksin taldrikukeerutamist juhendada küll. Kui nad suurte kõvade pallide peal balansseerivad, siis on minust kasu, sest ma olen suur ja võrdlemisi... tugev. :) Üks tüdruk küsis mult neli korda kui pikk ma olen, kuni ma temast aru sain... ma arvan. „Hundred und zieben und ahtzig sentimeeter!“, sain ma siis vastata.
Proovisin ka pallil püsida. End püsti vinnates avastasin taas lihase, mis mul seni lihtsalt niisama olnud on. Oskan ka pisut žongleerida, aga üherattaline käis esimesel korral üle jõu. (Kes teab kui igavana ma olin, kui tavalisegi rattaga sõitmise ära õppisin?!)

Jalutasin teatri pargis ja seal oli pikk kastaniallee. Kastanid kukkusid kops ja kops puu otsast alla. Saksa lapsed kastaneist loomi ei tee. Meisterdavad hoopis taimekompositsioone.
Kolmapäeval algab Feste der Puppen – rahvusvaheline nukuteatrifestival. Külalisesinejad tulevad Pakistanist, Hollandist, Krasnojarskist ja Sloveeniast. Festivaliks kaunistatakse TPZi peamaja atrium kangaste, paberist puude ja sügisandidega. Minu plaan on Feste der Puppeni kaunistusteks kastaniloomi teha. Pasteldamine nakkab. Varsti pasteldan endale peldikukaunistuse. Korvike ja kuivatatud apelsinirattad on juba ostetud. The fun can begin!