Läbi on saanud minu puhkusenädal, mille kulgemisega olen suures osas rahule jäänud. Esmaspäeval ja teisipäeval tegin füüsiliselt aktiivset puhkamist punnitades plikasid oma taldadel horisontaali. Kui mind juba neljandat järjestikust korda käpuli maha käsutati, et veel kord üht püramiidi harjutada tekkis kuri tunne, et olen prostituudi tööst hägusa maigu suhu saanud.

Kolmapäeva õhtul otsustasin teha pisut maailmaparandustööd. Ka minuni on jõudnud info Californias käest ära läinud tulekahjust ja vaestest mehhiklastest, kes illegaalidena metsas redutades on lootnud kõigi hüvede maal soojema koha peale saada kui Mehhikos see võimalik oleks, aga nüüd sattunud kuumemasse seisu kui nad iial lootnud oleks. Et sombreerosõprade nii madalal kõlkuvat kaalukaussi kergitada kutsusin enda seltsis jalgrattaga sõitma ühe Mehhikost tulnud vabatahtliku, kellega keelekursustel tuttavaks sain. Mul oli päris lõbus. Eriti, kui pimedaks läks ja me jalgratastel mingi täiesti suvalises kohas ekseldes aru saime, et ilmselt me ikkagi Lingenit selles suunas sõites üles ei leia. Keerasime aga otsa ringi. Mina kõkutasin, tema ropendas hispaania keeles, mistõttu ma veel rohkem naerda sain.

Neljapäeva hommikul pakkisin oma tavaari rohelisse LOMO termokotti (siinkohal tuleb tervitada isa) ja ratsutasin raudhobusel Braunschweigi. See, et kõik rongid väljusid vaatamata tol hommikul alanud streigile õigeaegselt oli puhtalt hea õnn. Reis läks viperusteta ja hakkan juba vaikselt oma rongihirmust üle saama. Siiski, jaamades oma sõitu oodates on kõrvad valjuhääldi kuulamisest pahupidi.

Braunschweig on kahtlemata suur linn. Tervelt kümne trammiliiniga. :D Neil on ka palju ilusaid elumaju ja rohkesti vanu kirikuid ja vist ka katedraal, kuigi tõele au andes jäi mul Braunschweigi arhitektuurilise poolega seekord sügavuti tutvumata. Parim nali oli vaid linna uhkeim kaubanduskeskus, mis ühest küljest näeb välja, nagu mitmesaja aasta vanune palee ja kõigist ülejäänud külgedest, nagu Viru keskus. Palee osa hakati ehitama kaks aastat tagasi.

Olivia ühikatuba on üsna väike ja voodi kiskus kahe inimese all peaaegu looka. Lõpuks andiski vaene Olka alla ja kukutas end keset ööd põrandale, et sealt mitte enne esimesi päiksekiiri tõusta. Ta oli väga ennastohverdav võõrustaja. :)

Braunschweigis käisime söömas ägedaimas döner kebabis. Seal oli väga suur valik erisuguseid hõrgutisi, soolaseid ja magusaid, mis kõrgusid suures letis ja kutsusid endasse sukelduma. Parim asi oli magus rull. :D Suhkrusiirupisse uputatud lehttaignatombuke. Dönerisse viis meid Olivia kursusevend Heinrich, kes on väga džentelmenlik noormees ja Olivial on raudselt vedanud, et tal nii abivalmis tuutor on. Mitte just paljud noormehed ei viitsiks meiesuguseid harakaid mööda linna lohistada ja hoolitseda, et meil igal pool ikka lõbus oleks ja et me ka pärast ilusti koju jõuaks.
Nii suures linnas olles lihtsalt pidin võimalust kasutama ja šoppama. Nüüd on mul nõudekuivatusrest ja mehine kööginuga ja kuumutusalusega teekann. Üsna selge, mis on minu kodu süda.
Laupäeva õhtul käisime Oliviaga „klubitamas“ ühes üsna trashys peopaigas. Tantsisime nii, et praegu, kaks päeva hiljem, on lihasevalu säärtes ja tuharais alles hoogu sisse saamas. Vinge.
Reis Braunschweigi oli kahtlemata nauditav ja vajalik vaheldus ning kordamist väärt.

Sel nädalal ootavad mind ees „Väikese printsi“ proovid suures teatris ja 7. novembril algab vabathtlike seminar (linnas, mille nime ei mäleta), mis kestab 11 päeva. Üksteist!
???

Tore on lugeda kirju kodumaalaste olemisest. Teid vist ka veel külm ei võta? Siin on mõned puud veel rohelisedki, aga sügis hakkab ikkagi salamisi ligi hiilima. Talla all lehed juba krabisevad. Hommikuti on õues kodune lõhn.

Läinud nädal kadus märkamatult. Bürootunnid täitsin netis istumisega samal ajal, kui teised loopisid võidu paberikorvi tennisepalle. :) Saan nüüd oma arvutiga netti, mis teeb mu elu kõvasti mugavamaks.

Samuti basteldasin valmis kavandid YMD söögisaali kujunduse jaoks ja mu idee sobis. Vähemalt siiani sobib, kui seda teostama pole hakatud. :D Ma pole kunagi nii suurejoonelist „projekti“ valmis nikerdanud. Kaks üle kahemeetrise läbimõõduga lauda, põrandakate, sirmid... Söön üksinda kahekilost sefiiritorti.

Kolmapäeval lasin end tagandada Total Normal puuetega ja puueteta inimeste teatrigrupi abilise kohalt. Selle asemel käin akrobaatikas.

Neljapäeval libisesin ja kukkusin jalgrattaga teist korda. Samale põlvele. Teen varsti hinnauuringu selles poes, kus müüakse eakatele kolmerattalisi rollereid. Tellin ühe sätendav-punase täku ja kirjutan talle „Queen of the Road“ külje peale. Sellega sõidan kaheksa kuu pärast tagasi Eestisse ka.

Laupäeval sõitsin linna nimega Oldenburg, kus elavad mitmed Luci sõbrad. Elsa, kelle juures me ööbisime ja Lax, kelle juures oli laupäeva õhtul pidu. Sain Saksa tudengite elust palju teada. Esiteks elab suurem osa noori mitme peale üüritud kortereis. Teiseks omandavad paljud ülikooliealised noored hoopiski kutset, saksakeeli ausbildung. Ainult et siin saab kutseõppena omandada peale koristaja- ja triikijaameti ka näiteks visuaalse meedia disaineri (otsetõlge inglise keelsest otsetõlkest saksa keelest) või lavakujundaja oma. Grrr! Kadedus. Kolmandaks, siinsed noored oskavad viisakalt pidutseda. Korteripeod pole läbud, kus võisteldakse, kes jaksab rohkem juua, kauem jaurata, enim teisi külalisi välja vihastada või kõige halvemat muusikat mängida. Rahvas on sõbralik ja suheldakse vabalt.

Oldenburgi-sõiduga sain rongidega ka sõbramaks. Piletimüüjaga oskasin kogu jutu saksa keeles ära rääkida. „Palun üks pilet.“ „Palun.“ :D Ei, natuke keerulisem oli ikka.

Kohe varsti sõidan Braunschweigi. Jee! Olivia oskab ka endale rongiseiklusi tekitada. Paras paar. Kaks kilplast väljamaal.

Pisarad ja poliitikud ja pallid.

Terve nädala püüdsin lõpetada Tomi projekti „You Me Do“ rekvisiitide kavandeid. kusjuures mul olid täitsa ägedad ideed. Reedel sattusin lõpuks Tomiga vestlema ja sain teada, et kõik tuleb ümber teha, mis on päris hea, sest tema nägemus rekvisiitidest on „nii lihtne kui võimalik“. Mina oma nooruslikus agaruses mõtlesin, et „nii nupukas kui võimalik“, aga nupukas=keerukas. Vähemalt minu nupukas = nii. Lisaks sain ülesande, mis algul hinge päris kinni lõi. Pean dekoreerima saali, kus serveeritakse pärast YMD esimest osa õhtusöök.
Pean tunnistama, et olen mõnedel viimastel päevadel vaevelnud emotsionaalses kitsikuses. Tom küsis minu käest, kuidas mulle Saksamaal meeldib ja ma puhkesin nutma. Halleluuja! Olen alati osanud autoriteetsetele isikutele muljet avaldada sellega, et nende nähes ootamatul (aga osavalt õigel) hetkel kildudeks kukun. Nii ka seekord. Lõpuks ometi olen nüüd ka Tomi silmis isiksus.
Minu frustratsiooni põhjus pole iseenesest väga keeruline. Minust jäi Eestisse maha paar projekti, mis on tegelikult siiani idee tasandil, aga Peetruse mõõk, millise idee! :P Tunnen nende projektide vastu peaaegu emalikku armastust ja igatsen nende teostamises osaliseks olemise järgi. Siin Lingenis ei ole mul (veel, võib-olla) oma „titte“ ja selle asemel, et olla suur osa millestki suurest olen tibatilluke osa millestki suurest. Nupukamad panid muidugi õigele sõnale ÕSis näpu peale. Jah, Hanna on edev. :D Feimi ja sulli, feimi ja sulli, beibi!
Kellel nüüd telefon käe ulatuses on, valige kohe SL Õhtulehe number, et Eestil on üks kuulsus rohkem. Mina! Jah, natuke feimi siiski pudenes minu porisele rajale. Reede õhtul istusin ühe laua ääres, seisin kõrval ja surusin kätt JA jäin koos pildile ei kellegi muu... ta-tara-rat-tara-rat-tat-tat! Kui... ta-tara-rat-tara-rat-tat-tat! Euroopa Parlamendi presidendi Hans-Gert Pötteringiga. Lingenis toimus neljapäevast pühapäevani rahvusvaheline amatöörteatrite seminar ja Pötterin pidas seal lühikese ja sisutu kõne, kuulas ära Rahvusvahelise Amatöörteatrite Liidu esimehe nõudmised ja ootused ja vaatas üle minu – päris elus vabatahtliku teenistuja mõnest teisest Euroopa liidu liikmesriigist. Kui ta kuulis, et olen Eestis rikastas ta nii muuseas ka kogu seminari seltskonda infoga, et Eesti suurim vähemusgrupp on venelased, kellega eestlastel on palju lahkhelisid ja iga riik on sama tugev kui on tema vähemusgrupid. Ahjaa, unustasin siin mainidagi, et amatöörteatrite seminari läbivaks teemaks oli generatsioonide vaheline teater. Kutsuge veel poliitikuid külla.

Generatsioonide vaheline teater on minu jaoks uus termin. Sisuliselt tähistab see olukorda, kus laval on koos erinevatest generatsioonidest näitlejad. Eesti professionaalses teatris töötab see pidevalt, aga amatöörteatris tuleb ette haruharva. Kokku pannakse ikka ainult lapsed või ainult noored (kuni 20 aastat), vanurid teatrit ei tee, sest nad on hooldekodus või võrdlevad turul tomatitaimede hindu ja kõik ülejäänud normaalsed inimesed käivad tööl, teenivad raha, tagastavad laenu, mitte ei veiderda. Kas ma olen ülekohtune? Erandite suhtes kindlasti, aga reegli sõnastasin küll õigesti.
Selle pärast on mul tõepoolest kahju, et Eestist kedagi sel seminaril polnud, kuigi Maret Oomer ja tema tütar Kristiina, kellega mina ka koostööd olen teinud, on mitmele seminaril osalejale teada tegelased.
Vaadates generatsioonidevahelisi etendusi Leedust, Hollandist ja Saksamaalt sain aru, et kallis Uduvere-Eesti tegeleb jälle ühe vinge niši ülekohtuse täitmatajätmisega. Kujutage nüüd ette, et teie mängite näiteks Shakespeare’i tükis esimest armastajat, aga teie salakavalat rivaali mängib teie vanaisa. Sest generatsioonidevaheline teater ei tähenda mitte seda, et igas tükis on kolm lapselast ja nende vanaemad-, isad, kes tund aega heietavad, kuidas elu õigesti elada. Ei, see tähendab näiteks, et laval on kolm kahekümbist kutti ja kaks särasilmset mutti ja kõik tantsivad, teevad kaikavõitlust, kannavad üksteist seljas, lohistavad üksteist mööda põrandat ja pritsivad veega.
Samuti mõistsin neid tükke vaadates, amatöörteatrist üldisemalt rääkides, et tahtmisel professionaalseks näitlejaks saada peab ikka hea põhjus olema. Laval nähtu põhjal võin öelda, et pühendunud amatöör on võimeline täpselt samadeks saavutusteks. Olgu, lavastaja võiks, kui mitte sel alal haritud olla, siis ikkagi teatrikogemust omada.

Kolmapäeva hommikul olin lubanud Meike [maike] korraldatavale lasteteatrifestivalile abiliseks minna. Lingenist Lethenisse hakkasime sõitma kell 6 hommikul, et veerand kaheksaks kohale jõuda ja õhupalle heeliumiga täitma hakata. Puhusime täis üle kahesaja palli ja paigutasime need enne festivali algust tsirkusevagunisse. Hommikuse kiirustamise pärast unustasin fotoaparaadi maha. Olin sunnitud hingama mitu suurt sõõmu heeliumi, et suurt pettumust leevendada. Kakssada palli ühes pundis, see oli äge. Kui festival avatuks kuulutati jagasime pallid lastele. Iga laps pidi soovima ühe soovi ja selle koos palliga taeva poole laskma. Kakssada palli üheskoos kaugusesse heljumas, see oli kohe eriti äge.

Pühapäeva hommikul osalesin esimest korda tütarlaste akrobaatikatunnis. Tuleb välja, et ma siiski pole nii tugev kui arvasin. Kõige üllatavam on, et mul on raske oma jalgade peal u 55 kilo kaaluvat plikat hoida, kuigi mu enda kere kaalub kõigest ca 10 kilo vähem. Sellegi poolest sain hästi hakkama ja tõenäoliselt osalen selle grupiga „Väikese printsi“ etenduses ka.
Pärast akrobaatikat külastasin Halle Ivsse, kunsthallega samasse majja, üles seatud kunstilaata ja ostsin endale puidust kuuse. Enam kunagi ei saa ma sõimata kaubamaju, kui nad oktoobris päkapikud vaateakendele kraamivad. Olgu, minu kuusk ei helenda veel toanurgas, aga mõtted olid vähemasti selles rubriigis. Häbi-häbi, püksis... elektriline kuuseküünal.

Nädala pärast algab minu nädalake puhkust, millest ühe osa veedan Olivia juures Braunschweigis. Enne seda vaataksin ehk Münsteris ringi, mis on Lingenile kõige lähemal asuv suurem linn. Hetkel on rongiga reisimine raskendatud, sest raudteelised streigivad, aga loodan, et nad kas väsivad sellest või saavad kõrgema palga.

Otsustasin esmaspäeval kinno „Babelit“ vaatama minna. Enne seda kohtusin Lauraga, kes on minu „eraviisiline superviisor“ ehk vastuvõtva organisatsiooni poolt külgekleebitud sõber, kes tutvustab vabatahtlikku (mind) kohaliku kultuuriga, abistab keeleõppel ja pakub täisnutmiseks kuiva õlga. Laura on väga tore ja kindlasti kohusetundlik oma ülesannete suhtes. Ta on FHs ehk siinses teatripedagoogika õppetoolis viienda kursuse tudeng. Tol õhtul oli FHs Laura kursusevenna poolt korraldatud filmiõhtu, mille kasuks lõpuks otsustasingi Kino asemel. Näitamisele läks „Bourne’i identiteedi“ järg. Hämmastav, et isegi, kui ülelugemine pole pealepressitud, nagu televiisoris, sest DVDd vaadates saab valida ka saksakeelsed subtiitrid, eelistavad Saksa noored ikkagi pealelugemist. Kas see pole lihtsalt igav, kui Silvester Stallone, John Travolta ja Sean Conneri räägivad igas filmis ühe ja sama tundmatu Saksa pealugeja häälega? See on lausa kuritegu!
Rääkisin TPZi juhataja Tomiga oma olematust töökoormusest.
Tom oli nooruses näitleja, hiljem lavastajate-režissööride assistent, siis ise lavastaja ja režissöör. Hetkel on ta TPZi juhtimise kõrvalt FHs dotsent.
Hetkel on Tomil TPZis käsil 2 projekti. Üks neist on „Der kleine Prinz“, mis on jõuluetendus. Kõik teatri-, tantsu- ja tsirkuserühmad töötavad mingi osa kallal „Väikese printsi“ raamatust ja kaks nädalat enne esietendust paneb Tom need osad kokku. Kõlab erakordselt kõhedusttekitavalt. Meenutab mulle, kuidas ma tavaliselt öösiti kell kolm – 5 tundi enne referaatide lõpptähtaegu – internetist meeleheitlikult materjali kokku otsisin. :P
Teine projekt on „YouMeDoo“, mis on teatri-, liikumise-, gastronoomia- ja multimeediaalane projekt. Aatriumi lakke kinnitatakse ekraan, vaatajad lamavad maas. Ekraanile projetseeritakse ettevalmistatud filmiklipid ja otseülekanded osalejate tegevusest „kusagil mujal“. Pärast showd on saalis eine. Klippide teema on „Sina ja mina“ või vähem läägelt lähenedes „Sina ja see“. Aitan nüüd YMDd ette valmistada, aga ma ei saa tegelikult kontseptsioonile väga pihta, mis teeb kaasamõtlemise tõsiselt keeruliseks. Dekoratsioonide väljamõtlemisel peaksin Chrischiga koostööd tegema, aga meie lained levivad absoluutselt erinevatel pikkustel.
Kolmapäeval oli Saksamaal riigipüha, sest sel päeval palju aastaid tagasi tõstsid ida-berliinlased pead, aga langetasid müüri. Sel puhul käivad sakslased tavaliselt... kohvikus. Poliitikud peavad teleris kõnesid.
Lilo ja tema abikaasa Rainer viisid mind sel vabal päeval Hollandisse. :) Lingen on Hollandile nii lähedal, et inimesed käivad tihti seal odavamat bensiini tankimas. Päeva algus oli isegi päikeseline, aga kui me Ootmarsumisse jõudsime hakkas juba vaikselt tibutama. Ootmarsum on linn, mis mõnikümmend aastat tagasi polnud just märkimisväärne koht, aga kui sinna hakkasid kogunema kunstnikud ja kerkima galeriid, muutus paik populaarseks.
Kõige tuntum kunstnik, kes sealt pärit, on Ton Schulten. Tema looming koosneb suures osas väga sarnastest maalidest, mis koosnevad värvilistest ruutudest. Sekka juhtub ka mõni kolmnurk, trapets või ring. Lõbusalt värvilised geomeetrilised kujundid tähistavad veestikke, maastikke, maju, puid ja purjekaid. Sulnis. Nagu selliste tööde puhul arvata võibki jahvatab postkaardivabrik neist lakkamata uusi kaarte, kalendrivabrik kalendreid, karbivabrik karpe, kotivabrik kotte ja mis minu meelest on tõepoolest kõige õnnestunum Toni toode: vaipu.
Vihma eest, mis kippus selleks ajaks lausa uputama redutasime Toni galeriis ja kohvikus.
Hiljem sõin Lilo pool õhtust. Tema abikaasa on erakordselt erudeeritud inimene. ;P Orienteerub maailmapoliitikas, ajaloos ja veininduses. Vestlesime kolmekesi pikalt. Avastasin Lingenist vangla kõrvalt endisest rongide parandamise hoonest kunstimuuseumi. Reedel avati näitus pealkirjaga 10018 New York. Seltskond kunstnikke veetis umbes aasta New Yorkis ja nüüd tegid nad ühisnäituse. Päris lahe oli. Astusin majast välja paari uue ideega. Hea.
Kunsthalle kõrval on torn, milles püsiekspositsioon Harry Krameri mõnedest kujudest. Enamus neist meenutasid stseene „Maks ja Moritsast“: posil kätt otsast saagiv tüdruk, titte piitsutav poiss, poisikestele põlvega näkku laduvad soldatid. Kujudel olid küljes pilud 10 šillingilise jaoks, mis nad liikuma oleks pannud. Klaaskastides olid kõvasti lahedamad kujud: leivast pead. Igimuutuv väljapanek.
Laupäeva õhtul käisin vaatamas FH 5. kursuse õpilaste lavastatud ja mahamängitud stseene tuntud ja vähemtuntud näidenditest. Sain väga vähe aru, aga nii mõnigi stseen tekitas uudishimu. Jätsin kava alles ja otsin näidendid üles ja loen läbi, kui võimalus tekib. Ka tuli mõtteid. Jälle hea.

Peale minu on TPZis praktikumi tegemas:
Luci, kes on siin terve aasta – tuli enne mind ja jääb siia veel pärast mind;
Martin, kes oleks pidanud sel nädalal lahkuma, aga jääb jõuludeni;
Chrisch, kes jääb jõuludeni;
Elke, kes lõpetab kahe nädalala pärast;
Marja, kes alustas minuga samal ajal ja lõpetas eelmisel nädalal.
Nad kõik on väga toredad ja armastavad minuga oma inglise keelt harjutada. Aeg ajalt õpetavad nad mulle mõne vajaliku saksakeelse lause, nagu „ma pean nüüd vantuke seedima“ või „seitse aastat halba seksi“. (See juhtub, kui klaase kokku lüües üksteisele silma ei vaata.) Nende abiga luusisin ma ka siinses bürokraatiarägastikus. Minu Saksas elamise registreerimine (vajalik pangakonto avamiseks) võttis aega täpselt nädal aega. Käisin Rathausis kuus korda. Kord ei sobinud minu kaasatoodud dokumendid, siis jätsid nad ütlemata, et vaja on ka minu fotot... Paras nali. Nüüd tunnen end aga väga asjalikult, sest mul on paber, mis ütleb, et olen Saksamaal tõesti olemas, pangaarve Sparkasses ja moblaoperaatoriks Vodafone.de.
Uut kontot avades sain kingituseks kümme eurot ja täitesulepea... ilma tindipadruniteta. Elke hinnangul on see „simply bad service“. :D Saksamaal on netipangandus väga ebapopulaarne. Raha ühelt arvelt teisele kandmiseks täidetakse paber kahe arve andmetega ja antakse teenindajale üle. Kui ütlesin, et Eestis pangakontoris rahaülekannet tehes tuleb pangale peale maksta, ei tahtnud tüdrukud seda uskuda. Ja e-hääletus? Ennekuulmatu! Liiga ebaturvaline, öeldi mulle. Siiski, Saksamaal saab posti teel hääletada. Kahtlemata 100% turvaline variant... Häh.
Kolmapäeval algas Fest der Puppen. Vabatahtlike ülesanne oli teha atrium nii ilusaks kui mõistus võtab. Elke ja Luci riputasid igale poole rohelist kangast, et anda ruumile muinasjutumetsa tunnet. Lae alla riputatud läbipaistev valge kangas tekitas ruumi supermõnusa meeleolu. Mina valmistasin sügisandidest pool tosinat vana head Eesti looma ja lõikasin mustast paberist puulehti, käbisid ja tammetõrusid.
Festivali avas Theater Salz und Pfeffer nukumuusikaliga „Maks und Morits“. See oli täiesti fantastiline tükk! Laheda muusikaga, meeleolukas ja hoogne. Nukkude liikumine nägi väga reaalne välja. Kui kanad ennast oksa külge poosid oleksin perenaise ahastuse peale peaaegu nutma hakanud.
Lisaks nägin nukuetendust, mis andis kinnitust, et nö teistsugune nukuteater on tõepoolest võimalik, olemas ja viimase peal. Amsterdamist tuli Lingenisse Neville Tranter lavastusega „Vampyr“. Sõbrad, kui mingi ime kombel on kasvõi lõiguke mõnest tema teatritükist internetis üleval – vaadake! Esiteks käituvad nukud ta käes eriti realistlikult. Teiseks on mees häälegeenius, kolmandaks sarkasmijumal. See tükk oli tõepoolest inspireeriv. Rahvas seisis aplodeerides püsti. Ai-jaa, et te ei arvaks, et Kannelmäe on keeleguru, tükk oli inglise keeles.
Festivali ajal jäiad kõik tunnid ära. Meie saime etendusi vaadata või niisama ringi tolgendada. Tegevusetus on täiesti ahastamapanev. Pidev mitte millegagi tegelemine masendas mind nädala lõpuks absoluutselt.
Sakslased on jubedad joogisolkijad. Shandyga on mõned eestlased juba tuttavad: õlu+Sprite, eks. Aga kuidas kõlavad sellised joogid? Fanta+Cola, õlu+Cola, šampanja+apelsinimahl. Fanta-Cola segu müüakse lausa pudelis eraldi tootena. Eks olen minagi seda korra kokku valanud, aga see jäi viimaseks korraks. Õlu+Cola... no comments.