Ava mu silmad, ma tahan näha valgust!

Lucy open stage üritus õnnestus suurepäraselt. Paremini kui korraldustiim arvanud oleks. korraldustiimiks siis „meie oma“ Kaffeekommune, kes mõned korrad kuus TPZi kohvikus üritusi korraldab. Need on muhedad õhtud teemadega nagu „Vesi“ või „Muusika“. Nad mõtlevad alati ägedaid mänge välja ja dekoreerivad ruume lahedalt, aga kuna selline nähtus nagu teemaõhtu on oma olemuselt inimestele täiesti arusaamatu („Et nagu mis tähendab, me lihtsalt läheme sinna, joome ühe õlle, joonistame muusikapalade järgi, puhume seebimulle ja räägime juttu?“), siis pole need eriti rahvarohked. Aga õnnetud, kes kord on juhtunud uksest sisse komistama, tulevad järgmisel korral alati uuesti.
Seekordne üritus oli aga positiivne erand, sest saal, mis on kohvikust kõvasti suurem, oli publikut tuubil täis. Vaatamist jätkust.
Lõpuks oli nimekirja kogunenud pisut üle kümne esineja. Rohkelt amatööre ning paar peaaegu professionaali – FH viimase kursuse teatriüliõpilast.
Pole midagi teha, enamus asjaarmastajaid suudavad täieliku isetegevuse käigus lagedale tulla enamjaolt lahja materjaliga. Erandina paistis silma härrasmees kitarril, kellele oli end paraku kaasa pressinud vanaldane blondiin kirevas kõhutantsija kostüümis, kes oli oma koreograafia ilmselt mõnest Shakira videost maha viksida üritanud. Tulemus maitses nagu lõhe-kreemsupp röstitud sisetallalaastudega. Samuti astus üles ka YouMeDoos mängiv beat-box-kunstnik, kelle esinemine on vähemasti meeleolukas ja võib isegi uskuma jääda, et helikopter lendas mööda.
Mitte nii meeliülendavad olid kolme puberteediealise neiu keksimistants suure punase gerberaga. Sõnumiks rahvaste sõprus või Freundeskreis on lahe. See jäi lahtiseks. Ka üks end kabaree artistiks nimetanud mees, kes algul topeltesinemisaega nõudis (ja õnneks ei saanud), pani osa publikust maas vähkrema ja hammastega parketti äestama oma absoluutselt maotu püstijalu-koomikaga. Mitte selle pärast, et nalja oleks saanud. Võiks arvata, et ammugi on kõigile selge, et purjus meest mängiv kaine mees, kes ka kainena vaid purjus inimese tasandil nalju teha suudab, ei paku kainele publikule mingit elamust. Noh, see „kabaretist“ polnud veel kuulnud.
Mõlemad FH tudengid, Laura ja Claudia, laulsid. Claudia oli prantslannast tänavalauliku rollis ning Laura mängis mustlasnaist ja laulis kujuteldavale alatult valetanud armsamale tema spinatist. Publik huilgas. Sest lahe oli.

Et mis siis teeb õieti ühe spinatist kõõrutaja professionaalseks naerutajaks ja kellegi, kes poeb nahast välja, et kildu visata, vaid keskpäraseks asjaarmastajaks?
Esiteks: Professionaal ei poe nahast välja. Tal pole seda vaja, sest publik on tal nagunii nööripidi pihus juba siis, kui ta lavale ilmub.
Teiseks: Professionaal oskab nööridega arukalt ümber käia. Asjaarmastaja saab jupi pihku, kui tal õnneks läheb, hakkab kohe rapsima ja veab nöör pooleks.
Kolmandaks: Professionaal teab, millal on aeg väärikalt lavalt lahkuda. Asjaarmastaja paneb vaatajad esmalt igavlema, siis vihastuma, siis saalist lahkuma ja lahkub alles seejärel ise lavalt.

Minu poolt läksid huumoripunktid tudengitele ja kõik ülejäänud võisid ainult niiske näpuga maha pudisenud raasukesi korjata.

Täna oli YouMeDoo viimane etendus. Tükk läheb suvepuhkusele ja tuleb tagasi uue kosseisuga. Kõik nutsid. Mina korjasin maast patju. Pärast valetasin Tomile, et „Habe ich gerne gemacht!“ *lai naeratus*. Ei istunud ma väga gerne iga jumala reede õhtu tühja, kuulates iga kord samu ja samu laule ja luuletusi. Aga ületunnid jooksid. *lai naeratus* Ja tühja oleksin kodus nagunii istunud.

Et lõpetada positiivse noodiga, minu tedretäpid on nõudnud tagasi oma täieõigusliku koha minu ninal. Lõpuks ometi. Nende pärast ma päikest ootangi.

Ütle üks ilus Vene naisenimi!

Paraku olen oma kaheksandaks teenistuskuuks jõudnud staadiumisse, kus enam miski silmi särama ei pane. Teen, millist tööd tahes, ikka on töö tunne. Ei pane kilkama ja üht A4 täit ilukõnet kirjutama.
Selle asemel olen hoopis eestlaste blogindusest huvituma hakanud. Võimalik, et inimene, kes ise blogi ei pea, ei huvitu ka teiste blogidest väga põhjalikult. Need aga, kel isiklik avalik päevik mõnes blogipesas haudumisel, luusivad, mulle tundub, ühtelugu ka teiste omades ning ammutavad inspiratsiooni. Kirjutavad oma nägemuse kellegi teise tõstatatud teemast.
Mõned teemad on aga kõigil niisamagi ühised, sest need on lihtsalt nii selgelt õhus. Näiteks jõulud. Peamiselt nurisetakse loomulikult pühade kommertslikkuse, söögiorgiate, kasutute kingituste ja kuusetapmise üle. Mul on aga ainult üks küsimus. MILLEST NAD JÄRGMISTE JÕULUDE AJAL KIRJUTAVAD?
Kopeerivad aastataguse postituse uue kuupäeva alla?
Pole ju võimalik igal aastal omandada uut suhtumist jõuludesse, Vabariigi aastapäeva, jaanipäeva või sügisesse kartulivõttu.

Lucy viib reede õhtul läbi oma projekti nimega „Open Stage – mach doch was du willst“ ehk „Avatud Lava – tee, mida soovid“. Täiega lahe üritus tõotab tulla. Inimesed, kel on mõni tore lavaline oskus, saavad end eelnevalt esinejaks registreerida ning õhtul oma 5-12 minuti pikkuse kava esitada. Tasuks vaba sissepääs ning jook. Mina astun üles õlleleti müüjana. Müües õlut. Säästan oma star-powerit Eesti jaoks. Või midagi sellist.

Ja ma pean tõepoolest väga Eestisse tagasi tulema. Kirjutasin algul Vabariik väikese tähega ja orgia ij-ga. Komadega pole ka head lood.

Euroopat on küllaga

Selle kaardi genereerisin mitte selleks, et näidata kui paljudes riikides ma käinud olen, vaid selleks, et näidata, millistesse kõigisse neist ma veel lähen.



Nüüd on sinu kord!

Kes puude taga metsa näeb, sel silm peast välja!

Lõpetasin just Nädala Tööülesande auhinnale kandideeriva töö – viltpliiatsite, rasvakriitide ja värviliste pliiatsite jaotamise ühest suurest kuhjast eraldi karpidesse. Meenusid ülesanded teise klassi matemaatika töövihikust „Milline kujund ei sobi teiste hulka?“ või „Tõmba sarnastele piltidele ring ümber“. Juba siis ei tundunud mulle see tegevus väga arendav.

See-eest sain nädalavahetusel targemaks. Reede õhtust pühapäeva hommikuni viibisin „Fest der Sinne“ ehk meeltefestivali žürii kohtumisel, kus valiti välja oktoobris toimuval rahvusvahelisel üritusel osalevad teatritükid. „FDS“ on puuetega ning puueteta inimestele mõeldud festival, kus viie päeva jooksul saab vaadata etendusi ja filme, kuulata loenguid ja bände. Kõike seda teemal „lava ja puue“. Esindatud on nii füüsilise kui vaimse puudega inimesed.

Esmalt lahendasin aga kõigile välismaakeelsetele teleülekannetele saksakeelse pealelugemismaania müsteeriumi.
Üks žüriiliikmetest teadis rääkida, et Europarlament keelustab ELis dubleeritud filmide-sarjade näitamise.
Das Europäische Parlament […] vertritt die Ansicht, dass die Untertitelung aller öffentlich-rechtlichen Fernsehprogramme in der EU unerlässlich ist, um zu gewährleisten, dass alle Zuschauer, einschließlich der Tauben und der Schwerhörigen, Zugang zum vollständigen Programmangebot haben; ist der Auffassung, dass dadurch außerdem das Erlernen von Fremdsprachen gefördert wird (…).
Seejärel meenutas mees kõiki neid pisarat kiskuvalt nostalgilisi hetki, mida ta alates nooruspõlvest koos kõigi sakslaste jaoks kuulsate dubleerimishäältega veetnud on. Pealelugemine on sakslaste jaoks nagu kandilise peaga laps, kellele ema nurgelisi paisid tehes hardalt kinnitab, et „on ümmargune, kullake, on ümmargune“. Samal ajal, kui eesti noored televiisori vahendusel gängsta-slängi omandavad, valdab suurem enamik sakslasi paraku inglise keelt stiilis „We’re sinking, we’re sinking!!! – What are you thinking about?!“. Ometigi kardetakse siin subtiitreid, nagu tuld. Võib ju vaielda, et tegemist on osaga Saksamaa kultuurist, aga dubleerimise juured peituvad paraku natsionalismi mullas.
Pealegi, üks minu mälestus lapsepõlve triumfidest on seotud subtiitritega, mis lastele tavaliselt jälgimiseks liiga kiiresti üle ekraani libisevad. Siiamaani mäletan kui uhke olin, kui lõpuks kinos isale öelda sain, et ta ei pea mulle enam filmi tõlget kõrva sosistama, jõuan ise ka lugeda.

Mina ei kuulunud festivali žüriisse. Olin Technik Frau. Sisetasin DVDsid masinasse ja reguleerisin heli valjusust. Samal ajal sain aga osa žüriiliikmete arutelust, mis oli erakordselt huvitav. Selle reaalse kogemuse tõttu tean nüüd, et kui ükskõik, millise võistlustöö esitaja mingil hetkel mõtlema peaks: „Ah, see on küll puudu, aga vast läheb ikka läbi,“ siis väga tõenäoliselt ikkagi ei lähe. Žüriiliikme töö on tüütu ja seetõttu on žüriiliige karm. Kui ükskõik, millise puudujäägi tõttu võistlejat elimineerida annab, siis seda ka tehakse, sest see teeb otsustusprotsessi ainult kiiremaks. Samas on ju ka täiesti loogiline, et kui valikus on 28 teatritükki ja kuuel neist pole kaasas ühtki tükki illustreerivat materjali, siis pole mingi probleem neid kuut lihtsalt kõrvale jätta.
Pühapäevasel „pressikonverentsil“ (üks ajakirjanik + 6 žüriiliiget) ütles seesama dubleerimissõber, et kui inimene tuleb teatrisse vaatama etendust, kus mängivad puuetega inimesed, siis ta ei tule vaatama, mida need puuekad endast õieti kujutavad. Eelkõige tuleb ta vaatama head teatrit.
See väide tõstatab minu jaoks hulga küsimusi. Milline on hea teater puudega inimese jaoks või inimesele, kes puuetega inimestega töötab? Puudega inimene elab teises reaalsuses kui „keskmine inimene“. Kas ei peaks seda väljendama ka teatritükk, milles puudega inimene mängib? Kui ma lähen teatrisse vaatama etendust, kus mängivad puuetega inimesed, siis ma ei taha näha, kuidas puuetega inimesed teevad „keskmise inimese“ jaoks head teatrit. Ma ei taha mõelda: „Oi, näe, ta tantsib ju peaaegu, nagu normaalne inimene!“ või „Vaata aga vaata, ebanormaalne võib vahel isegi üsna normaalsevõitu olla.“ Sama hästi võib juba ka festivalile kutsuda trupi, kuhu küll puuetega inimesi ei kuulu, aga nad on puuetega inimestega palju kokku puutunud ja võivad neid laval väga osavalt mängida.

Ja, oh imet, üks täpselt selline seltskond end ka festivalile pakkus.

Mis juhtub, kui midagi ei juhtu? (täiendatud)

„Miks sa viimasel ajal oma blogis nii väheinformatiivne oled?“ küsis hiljuti Liis MSNis. Vastasin, et selle pärast, et ma ei tee mitte midagi ja mul pole millestki kirjutada. Tegelikult pole see päris tõsi. Ei see, et väheinformatiivne oleksin ega see, et ma midagi ei teeks. Tõsi, info, mida üles panen on mahult vähene, aga tagamaadelt suur. See, et ma kogu internetis peituvat infot lumekatastroofide või mahetoitumise kohta üles ei pane ei tähenda veel, et seda olemaski poleks. Mulle meeldivad vihjed ja mulle meeldib vihjata. Selle pärast ei saagi vahel inimesed üldse aru, millest ma räägin või kirjutan. :)
Nädal tagasi alustasin raamatut „Väikeste asjade jumal“. Inglise keeles. Huvitav raamat, sest jutustab huvitavast ühiskonnast. Sellisest, millel pole Eestiga mitte midagi ühist. Või ehk on ka, sest eks eestlasedki, nagu indialased (hindud? Ma ikka veel ei tea, kuidas neid täpselt kutsutakse) on paigutunud kastidesse. Ainus vahe on, et kui eestlane tahab end ühest kastist teise võidelda, siis on tal selleks kõik võimalused olemas. Tuleb ainult piisavalt tahta. Indias aga otsustab perekond, millesse sa sünnid, sinu tuleviku. Ilma igasuguste mööndusteta.
Üks gremlinilaadne olevus sundis mind mõtlema, kas see raamat üldse meeldib mulle. Ma loen küllaga raamatuid, mis mulle tegelikult ei meeldi (kuigi kohustuslik kirjandus on ammugi ajalugu) ja ei pööra sellele siiski mingit tähelepanu. Praeguseks olen jõudnud vaid arusaamale, et „Väikeste asjade jumal“ on ka täis vihjeid. India traditsioonilisele kastisüsteemile nimelt. Ja see on ju ainult tore ja arendav. Eesti tõlgid tärnistavad tavaliselt raamatud viiteid täis ja kirjutavad viimasele leheküljele kõikide kummaliste sõnade tähendused. Arundhati Roy leiab aga, et kes tahab teada, uurib ise. Põnev.
Tore mõte raamatus on ka see, et kui inimene sureb, siis jääb universumisse temakujuline auk. (Nagu lapikuks sõidetud konnadest jäävad teedele tumedad konnakujulised laigud, nagu augud.) Ma pole tükil ajal kuulnud ühtki teist nii toredat viisi mõelda inimestele, kes meie seast lahkunud on.
Kui ma lugemisega kord ühele poole saan, on mul võimalus minna internetti ja läbi lugeda kõik tõlgendused, mis „VAJ“ kohta kirjutatud on ja enda omadega võrrelda. Võrratu, vaimustav virtuaalmaailm.

Lingen pakub mulle ikka veel leide ja üllatusi. Viimase kahe nädala jooksul olen leidnud kaks järve ja ühe Ämblikmehe. Üht järve näitas mulle Laura ja sundis mind kõva häälega läbi lugema teksti infotahvlil, mistõttu oskan nüüd saksa keeles seletada, mis seos on veelindude toitmise ja järvede ummuksisse jäämise vahel. Warum kipt der See um? Üks märksõnadest on igatahes Fögel Scheisse (linnusitt). :)
Teise, suurema, järve ääres käisime Lucyga žongleerimas ja akrobaatikat tegemas.
Ämblikmees kõlgub aga vanalinnas ühes tagahoovis aia küljes. Laurale meeldis ta sama palju kui mulle.

Vigade parandus ja täiendav info

Fögel Scheisse - Vögelscheiße

//Saksa keel on ju üks liitsõnadekeel. Eesti keel suuresti ka, ilmselt saksa keele mõjul...//

Warum kipt der See um? - Warum kippt der See um?

//Kippen on sõnaraamatu järgi _kallutama, ümber lükkama, tasakaalu kaotama, ümber minema_. /Einen Glas kippen - /klaasi kummutama, /eine Zigarette kippen - /pooleldi suitsetatud sigaretti kustutama, /der Kipper - /kallur(auto)//

Aitähid õpi- ja õpetushimulisele vanaisa Illarile.

Kes sa üldse oled, et sööd?

Kas minu toidukorvi ei jäägi enam varsti midagi traditsioonilist alles?

Tõlge: Kasvasin üles teadmisega, et piim on osa tervislikust toitumisest. Siis avastasin ma, et tootmise suurendamiseks süstitakse paljudes piimafarmides lehmadele hormoone ning antibiootikume, mille meie lõpuks ära joome. Ning et lehmi hoitakse kunstlikult tiinuse seisundis, et nad aastaringselt piima toodaks. Seetõttu vahetasin oma piimavuntsid sojavuntside vastu. See on tervislikum mulle JA lehmadele.

Jääb vaid loota, et neisse lehmadesse, kes jogurtit toodavad, süstitakse ainult armastust ja elurõõmu. Ja maasikajogurtilehmad söövad maasikaid ja mustikjogurti lehmad söövad mustikaid ja šokolaadimaitseliste piimatoodete lehm oleksin ma hea meelega ise.

Need lehmad, kes rohkem ringi jooksevad ja udarat raputavad, teevad jogurtit.
Allan 5 a..