Darf ich "muhahaa" sagen?

Tore-tore saksa keel.
Veebruarist käin uuel keelekursusel, mis pole enam sissejuhatus keelde ja kultuuri (Milliseid roogasid leiad keskmise kneipe menüüst? Pizza, Salat, Tomatensuppe, Schnizel), vaid süsteemne grammatika ajukurdude vahele kruvimine.
Veel ei tunne ma, et oleksin oluliselt targem, rohkem aimdust on ainult. Koostasin viisaka mapi rubriikidega "Grammatik" ja "Übungen" - harjutused. Nüüd tuleb see meistriteos ka otstarbelisele kasutusele võtta ehk õppima hakata. "Õppige ära ainult need tegusõnad, mida teil vaja läheb," ütles õpetaja. Väga konkreetne ülesanne.
Muide, miks hüüavad eesti lapsed peitust mängides "kuku"? Ei, sellel pole käoga mingit pistmist. Saksa keeles on sõna gucken [kukken]- vaatama, guck mal - vaata (korra). Kui saksa lapsed peitust mängivad hüüavad nad "guck-guck" [kuk-kuk] ehk "vaata-vaata". Aga eesti laste arvates olid sakste lapsed kõik kindlasti käopojad.
Veel. Sakslastel on ports mulle harjumatuid väljendeid. Näiteks "doch" [tohh]. Kui sakslane ütleb sulle: "Aber du trinkst kein Wein" - "Sa ei joo ju veini" võid vastata "Doch" - "Joon küll". Eesti keeles sellist sõna õieti polegi. Jah, võib vastata "siiski" või "ikka", aga see on nii kohmakas, et ikka täpsustad tegevust "joon ikka". Või kui vaielda põngerjatega küsimuse üle, kes on kull ja kõik ütlevad "Ich nicht", siis saab lihtsalt kätsatada "Doch!". Kiire, konkreetne ja vaikus majas.
Peale selle tarvitavad sakslased ka lihtsamaid häälitsusi. Ilmekaid. Näiteks signaal lausarulageduse väljendamiseks: "Hä!?" [hee] ehk "Möh!?" Seda illustreerivad andekamad ka grimmassiga, kus pea vajub kergelt viltu, silmad õrnalt kõõrdi ning mokk veidi töllakile. See kompott tekitab maailma kõige väiksema osakese motivatsiooni inimesele midagi veel edaspidi selgitada või üldse ütleda. Mida suuremasse puntrasse küsija peas erivärvilised juhtmed jooksevad, seda suurema arvu kordi häälitsus kordub ning iga kord paari tooni võrra kõrgemalt.
Teine tore häälitsus võetakse kasutusele, kui miski väga üle mõistuse käib. Segadusse ajada ei pruugi, aga muljet avaldab küll. "Bhoa!". Silmad pisut pungi, huuled-põsed jälle "gans locka" ehk ilma igasuguse lihaspingutuseta ning ülakeha pisut tahakallutatud. "Minu rongipilet maksis 82 eurot." "Bhoa!", "Eesti kõrgeim punkt merepinnast on 318 m." "Bhoa!", "Mulle meeldib kolm korda päevas sooja toitu süüa." "Bhoa!".
Koduseks tööks jääb silmaharjutus pungitamisest kõõrdi ja tagasi. Iial ei või teada, millal miski nii üle mõistuse on, et juhtme kokku ajab.

Lapse töö on mäng

Terve eelmise nädala kestnud seminar ehk Midterm Meeting Würzburgis oli eriliselt soe ja rõõmus kogemus. Grupp oli suur ja suur ja sõbralik. Osalejate seas leidus peale prantslaste ja hispaanlaste, keda Saksa vabatahtlike seas alati kõige rohkem kohtab, noormees Iisraelist ning teine Bosniast. Samuti Ukrainast ja Moldovast.
Moldova noormehelt kuulsin oma elu esimesed anekdoodid eestlaste kohta. Viel Spass:

1. Kaks eestlast istuvad rongis. Esimene võtab jutuotsa üles: „ilus ilma täna,“. Teine vastab pool tundi hiljem: „jaa-ah,“. Tunnikese hiljem nendib esimene: „me räägime liiga palju,“.

2. Eestlastele meeldib vaadata, kuidas laiskloom lõbutseb.

Aga mis loom on Midterm Meeting? Veel üks tore asi iga EVS vabatahtliku elus (peale tervisekindlustuse) on seminarid. Iga vabatahtlik peab oma teenistuse jooksul osalema kahel seminaril, millest üks toimub pisut pärast saabumist ja teine pisut enne lahkumist. Esimesel neist keskendutakse Saksamaa, Saksa ajaloo ja kultuuri tutvustamisele ning vabatahtlikele nende õiguste selgitamisele. Teisel seminaril räägitakse palju tulevikust ja tutvustatakse teisi Euroopa Noorte programme. Õnneks pole kunagi tegemist kuivade kõnede kuulamisega. Peaaegu kogu seminar viiakse läbi mängude ja praktiliste ülesannete abil. Alati mängitakse jäämurdmise- ja nimemänge, meeskonnaehitusmänge, elavdamismänge, soojendusmänge, keskendumismänge. Kõigil neil on loomulikult suurepärased ingliskeelsed nimed. Teemadesse süübimise ja nende parema läbitöötamise jaoks jagatakse osalejad tavaliselt väiksemateks meeskondadeks, kus püütakse leida vastuseid küsimustele, seletusi nähtustele jne. Selline mängulisus on kõige toredam osa seminaride juures. Püüan tavaliselt ägedamaid mänge ka üles kirjutada, kui kunagi peaks vaja minema.
Teine tore osa seminaridest on söök. Regulaarselt kolm korda päevas, mitmekülgne ning nõud peseb keegi teine.
Iga päev on pärastlõunal ja õhtul vaba aega, et jalutada, vestelda, veel mänge mängida või lihtsalt lõõgastuda.
Seminarid, kuigi arvestatud kui tööaeg, on tegelikult puhkus. Ainult hariv.
Üks toredamaid ülesandeid sel seminaril oli perspektiiviteemaline harjutus. Iga osaleja pidi võtma paberilehe, selle keskele augu rebima ning kleepima saadud raami mõnele vaatele, mis talle kõige rohkem meeldib. Mõned kleepisid raami lihtsalt aknale, teised jälle pooltäis kohvitassi suule, maakaardile, lukuaugule jne.

Kevadest Saksamaal.
Lilled juba õitsevad. Pungad veel ei puhke.
Mina aga olen küll puhkenud. Õigemini koorunud. Talvel ma seda ei tajunudki, aga nüüd tunnen küll, kuidas siiani oleksin nagu muna sees elanud. Nüüd piilub igal hommikul aknasse päike ja õhtul on kauem valge ja naeratus tuleb kiiremini. Tore.

Tule, tule, ma ei hammusta (paraku)!

Seesuguse tuimestusest lõtvunud ülamokaga naeratab tütarlaps, kelle üks hammas on saanud just brutaalse õppetunni teemal "mis juhtub, kui võõrastele (sööbikutele ja pisikutele) uks avada".
Sai siis ka Saksamaal tohtrihärrat väisatud.
Majast välja ajas ikkagi rohkem hirm kui reaalne valu. Ühel päeval igavusest hambaid peegli ees irevile ajades üllatas mind kahe hamba vahel auk. Loch. Nüüd hääldame seda sõna, aga kujutame ette, et räägime vene keelt ja saamegi teada, mis mõte siinkirjutajal peast läbi käis. Eneseravi on üks asi, millele lootsin oma vabatahtliku teenistuse ajal mitte aega pühendada. Lihtsalt seeläbi, et ma ei oleks mingist otsast haige. Miks? Sest ravikindlustuse süsteem on minu jaoks meeldivalt keeruliseks tehtud. Istun portsu otsas, mis peaks tegelikult olema eelis. Iga EVS vabatahtlik on kindlustatud AXA kindlustusega, mis on kõige ideaalsem kindlustus maailmas. See katab kõikvõimalikud kulud, mida tavakindlustused tavaliselt ei kata (sealhulgas ka hambaravi, mis pole kosmeetiline). AGA! Põnevaks läheb neil vabatahtlikel, keda on õnnistatud Euroopa Ravikindlustusega ehk selle väikese rõõmsa abimehega, mis on igal töötaval (näiteks) Eesti kodanikul. SEST! Selle omamisel katab AXA ainult 50% igasugustest ettetulevatest ravikuludest ning ülejäänu peab selle teise kindlustusega kokku surama. Ja kui AXA ütleb, et kui Hanna auku näeb, siis peab see täidetud saama, siis Euroopa Ravikindlustus ütleb, et Hanna peab oma Lochiga seni tõtt vahtima, kuni valus hakkab ja alles siis arsti aja kinni panema.
Nagu alati saab nende kahe kindlustuse vahel laveerides kindlasti vähemalt peaaegu 100% tulemuse välja imetud, aga ainult juhul, kui arstil on viitsimist teha kõnesid vajalikesse asutustesse ja sealt ka õigeid küsimusi küsida.
Ja enne kui keegi võtab nõuks vaesele kannatavale kaasmaalasele DHLiga mõne kõhnema ortodondi kohale postitada, rabav avastus: kui vajalik asutus õigetele küsimustele soodsad vastused annab, künnab Herr doktor Rasing üles ka Maarjamaa ametivendade meistriteosed, mis siit-sealt vunki kaotama hakanud on. Ebakompetentsus!

Veel. Unustage Eurovisioon! Jah, ma tean ka, kes sel aastal "Eestit esindavad". Unustage ikkagi. tulemas on üks hoopis põnevam rammumõõtmine. Eesti Barista Meistrivõistlused 2008.
Kehrwieder saatis loomulikult ka sel aastal oma neegrid rindele, aga vähemalt üks neist näitsikutest ei lähe kahurilihaks. Peadpööritavasse poolfinaali võitles ennast neiu, kelle õpetajaks oli enne kohvitante karjääri poolelijätmist au olla minul. Paneb ikka teises meeleolus kaasa elama küll. :)
Taas kord on mängus feim, mille sees mulle meeldiks hommikuti virgutusvanni võtta ja õhtuti kurgiviilude asemel silmakompressiks sättida. Sest ega tegelikult olen mina ainult hägune mälestus kogu selle võimlemise sees, mida EBMis tasemel olemiseks läbi tuleb teha, aga nii kuradi uhke olen ma ikkagi, et Katjal hästi välja tuleb ja et kohvi nimel pingutatakse ja et seda armastatakse ja et see on inimeste silmis kunst ja et joojad ütlevad "ooo", kui oma cappucino vahu seest espressosüdame avastavad. Nii see peabki olema. Ja ikka veel on uhke öelda, et "eelmises elus" olin barista.

Kõige keerulisem üleasnne on sokkis lahe välja näha

Esmalt tahaksin kõigi lugejate tähelepanu pöörata uuele lingile minu „Veel bloge“ nimistus. Sõber Virko töötab nimelt rahvusvahelise projekti kallal, mille üks esimesi etappe on oma vanaisast blogi koostamine. Täiesti ootamatu viis kasutada meediumit, mis tavaliselt täidab enese väljaelamise, reklaamimise või igavuse peletamise funktsiooni.

Eelmise nädala esmaspäeval veetsin elu piinarikkaimad 5 tundi TPZi suurel koosolekul, mis toimub kord aastas, et arutleda terves aasta jooksul ees ootavate projektide üle. Loomulikult põigati ka juba aastasse 2009. Mulle paraku pakub huvi vaid järgmise 5 kuu tegevuskava ja nagunii tean ma raudselt, et kui mind on vaja, siis minu juurde tullakse nädal-kaks enne kui mind on vaja ja kirjutatakse kellaajad ja kuupäevad otsaette.
Eelmise nädala lõpu veetsin Remscheidi akadeemias, mis on suur kompleks koolituste, messide, seminaride jne jne korraldamiseks. Neljapäeval ja reedel toimus akadeemia ruumides mängumess Spielemarkt, mis tähistas ka oma 50. sünnipäeva. Igal aastal kogunevad sinna kokku väiksemad lauamängudega kauplevad firmad, muusuguste mängudega kauplevad firmad, mänguteemaliste raamatutega kauplevad firmad, mängimisega (mängupedagoogikaga) tegelevad asutused ja veel mõningad tegelased, kes leiavad, et nende tegevus või toodang teemaga passib. TPZis saavad pedagoogikaõppurid teha Spiel Ausbildungit ehk mängupraktikat. Seda võimalust oligi vaja reklaamida. Mina läksin kaasa, et soovijate nägusid kaunistada. Paraku oli Myra, kellega koos Remscheidi sõitsime, täiesti ülevalmistunud. Umbes poole kogu kaasavarutud kraamist oleks ta võinud rahumeeli maha jätta. Ka minu.
Ma ei saanudki lõpuks aru, milleks oli vaja peale Ausbildungi pamflettide vaja kaasa võtta veel kõikide etenduste lendurid, kõik kappides vedelevad postkaarid ning võimatu hulk plakateid, millest ainult 6 üles pandud sai. Lisaks vedasime, lihased pooleks paisumas, kaasa 2 kastitäit teatriteemalisi raamatuid, millest osteti ära 1. Mina maalisin kahe päeva jooksul kümne inimese nägudesse lilli. Igavusest ensese näkku aga neli pilti. Kõige rohkem kasutegurit väljutasin endast lõpuks ikkagi tarbetu teabematerjali lifti ja liftist autosse vinnamisel. Ahjaa, infolaua taguse seina kaunistamine oli ka minu töö. Uhke.
See-eest käisin enda lõbuks õpitoas, mistõttu oskan nüüd ise kleepekaid valmistada. Loomulikult hakkas mulle külge pisik, mis kogu ürituse kohal ja külastajate sees ringi heljus. Mängupisik! Olen kuue uue mängu uhke omanik. Ühe saksakeelsest õpetusest ei saa ma täielikult aru. :P
Kas te mäletate kirbumängu, kus oli palju väikseid ja mõned suured värvilised plastnööbid (aukudeta)? Väikseid nööpe tuli suuremaga madalaservalisse anumasse nipsutada ja kes rohkem sisse sai, see võitis. Ma olen täiesti kindel, et olen seda kunagi kellegagi mänginud, aga kellega ja kas see tuli mul hästi välja, ma ei mäleta.

Paar nädalat olen kaasa teinud „Suveöö unenäo“ etenduse lavastustöös. Peaksin vastutama kostüümide väljamõtlemise eest, aga mulle absoluutselt ei sobi selline töö. Näitlejad on algkooliealised põnnid, täiega kiftid kujud. Super mõtete genereerijad. Tükk peaks olema suures osas tekstivaba, mistõttu improviseerivad näitlejad enamuse ajast mitmete tegevuste väljendamisvõimalustega.
Paraku pole "SU" lihtne tükk, sest teemaks on siiski armastus igast küljest. Kuigi enne tööle asumist sai lastele selgeks räägitud, et me ei mõtle mitte armastusele, vaid sõprusele, tekib aeg-ajalt ikka momente, kus enne kui poiss ja tüdruk käest kinni jõuavad võtta, kukuvad nad mõlemad piinlikkusnaerukrampides põrandale ja kõik ülejäänud pööritavad silmi ja on õnnelikud, et nad ise seda stseeni tegema ei pea. Õnneks saadakse neist nõrkushetkedest kiiresti üle ja Julia on väga kannatlik juhendaja ning oskab noori superhästi lugeda. Paraku on grupis kaheteistkümne tüdruku kõrval neli poissi, mis noormeeste enesehinnangule (mingi imevalemiga) tihti rängalt mõjub. Poiste roll tükis peaks olema „laiad ja lahedad vennad“, aga tänu ägeduse puudujääkidele tegelikus elus, ei suuda nad seda ka laval välja mängida.

Sel pühapäeval sõidan nädalaks Würtzburgi seminarile. Võtan oma mängud kaasa. :P Ma juba ootan seda vabatahtlike seltskonda, kes kõik räägivad minust paremini saksa keelt. Siiski, kellegi teise valmistatud (soe) toit kolm korda päevas + Cafee und Kuchen omavad ka teatavat võlu.

Rõõmsat sõbrapäeva, kallid ja ägedat kevade algust. Sest kevad juba tuleb!!!