... fünf, sechs, sieben, RAUS!

Saatsin neljapäeval kaks postipakki kodumaale. See teema on viimasel ajal mu meeli kangesti erutanud. Esmalt jahtisin õige suurusega kasti, mis mulle lõpuks üsna juhuslikult sülle kukkus. Seejärel nuputasin pikalt, mida õieti kastidesse pakkida. Õnnelikud võitjad olid muuhulgas elektrilampidega puidust kuusk, kokaraamatud, teekann, tinast küünlajalg ja üks saabas. Teine ei mahtunud. Kastid toppisin muidugi pilgeni täis ka igasugust muud kättejuhtuvat kraami. Et ei peaks lahkumise varahommikul käe otsas vedama, eks. Kokku vabanesin ca 20 kilost „vajalikest asjadest“. Pakkeprotsessi lõpetuseks tõdesin, et vaatamata oma keskkonnasäästlikule suundumusele olen ikkagi täielik hamster ja harakas.
Kolmandas etapis tuli pakid postkontorisse toimetada. Ükshaaval mu ratta hädisel pakiraamil. Teise, suurema, paki sidusin ratta külge oma sätendava salliga ja rallisin läbi linna.
Pakid jõuavad Eestisse umbes kahe nädala pärast. Selle uudise peale ei oska ma arvata muud, kui et Deutsche Post tarvitab transportööridena Poola odavat tööjõudu, kes minu kannukesed ja küünlajalakesed seljas Leedu piirini veavad ja seejärel mõne reisibussi peatuma hääletavad ja juhi ära räägivad, et see pakid kohale sõidutaks.

Ilmselt on nüüd paras aeg kirjutada ka:
Minu Arengust Võõral Maal ehk kuidas ma hoopis huvitavamaks inimeseks sain.
Leidsin pakkimise käigus plakati nimekirjaga kõigist õpieesmärkidest, mis püstitatud said, kui veel Eestis olles oma tulevasest teenistusest unistasin.
Tähtsuse järjekorras:

1. keeleoskus – saksa keel vähemalt vestlustasandil ära õppida

(Mis tasandil siis veel? Tahtsin ma siin filoloogiks hakata või? Aga tehtud!)

2. kultuuriline teadlikkus – avastada Saksamaa regioonide erinevusi, tutvuda väärtushinnagutega

(Regioonide erinevustega olen tutvunud rohkem televisiooni vahendusel, aga Berliini bipolaarsusest sain küll otse allikast huvitava ülevaate. Väärtushinnagud... oo ja kuidas veel. Tehtud!)

3. tööalaselt – arendada organiseerimisvõimet, tunda end kodus projektide kirjutamises-läbiviimises, tegeleda filmiga, arendada vastutusvõimet ja algatusvõimet

(Ei, ei, pisut, veidi, pigem mitte. Edukalt läbikukutud punkt.)

4. isiklikku – leida sõpru, säilitada nendega pidev kontakt, mitte asju edasi lükata, punktuaalsus, järjepidevus, keskendumisvõime, täita kõiki lubadusi

(Kõige naljakam punkt. Sõpru leidsin, kontaktis olin, tööasju eriti edasi ei lükanud, tööle jäin hiljaks, aga keegi ei pannud tähele, mida ma üldse järjepidevuse all silmas pidasin?, keskendusin väga hoolikalt kõigele, mis polnud oluline, täitsin tõepoolest kõiki lubadusi. Võib öelda, et tehtud!)

5. suhtlemisoskus – õppida euroopalikke suhtlemisvõtteid ja maneere

(TEHTUD! Oskan märguande peale siiralt naeratada ja iga viimsegi kohustuse peale „meeleldi“ kiljatada. Ja veel mõningaid asju.)

Lisaks õppisin veel hulga toredaid oskusi, mis puudutavad etenduste lavale toomist ning seal hoidmist.
Õppisin 3 palliga žongleerima.
Õppisin akrobaatikat.
Õppisin prügi sorteerima.
Õppisin koos paljude inimestega ühes bürootoas töötama.
Õppisin, et vanad inimesed on lahedad.
Õppisin lapsi grimmeerima.
Õppisin ära ühe ägeda kaardimängu.
Õppisin ise oma pesu pesema. (Mund zu! Mul on hoolitsev vanaema!)
Õppisin tavalise kohvimasinaga kohvi tegema.
Õppisin Saksamaa rongide süsteemis orienteeruma.
Õppisin Saksa filmikunsti armastama.
Õppisin Saksa tõsielusaateid jälestama.
Õppisin, mida tähendab olla teatripedagoog.

Nimekiri võib veel täieneda.

Laupäeval on „Sommer Nach Traumi“ esietendus. Mina olen lava taga ja juhatan osa vägedest ja avan-sulgen kardinat. Uhke.

Sag mal, hab ich schon meine Medikamente genommen?

Eelmisel nädalal veetsin kaks päeva koos Ingoga kohalikus gümnaasiumis varapubekatele tsirkusetrikke õpetades. Üsna energiat rööviv seltskond, kelle peal õpetaja peamiselt sõjaväedistsipliini tarvitas. Nad õppisid žongleerimist siidrätikute, pallide ja diabologa, köielkõndi, taldrikukeerutamist ja akrobaatikat. Jubinate loopimisega said peaaegu kõik suurepäraselt hakkama. Teise päeva lõpuks moodustasid nad ka iseseisvalt üsna muljetavaldavaid püramiide. Pole paha kõurikute kohta, kes esimesel päeval ringis seistes sõõri koomalegi tõmmata ei osanud.

Esmaspäeval ja teisipäeval veetsin hommikud WerkstattBühnes seenioridega näidendiproovi tehes. Läheme reedel Osnabrücki üritusele Katolischen Tag ehk katoliiklikele päevadele esinema. Mina astun lavale vaid selleks, et suuremaid rekvisiite ühest kohast teise tassida. Vanakesed teevad näitemängu ka.
Esimese tüki nimi on „Hans ja Grete“, milles peaosatäitja Grete peab toime tulema äpust poja, ahne minia ja skleroosis abikaasaga. Ta satub halba unenäkku, kuid ärkab õigel ajal aimamaks, et tema unenägu hakkab tõelisuseks muutuma.
Teine tükk maalib nukra pildi vanadekodu trööstitust elust. Matthias igatseb oma abikaasat ning ei talu tegevusetust, Elfie lapsed ei külasta teda kunagi, Margret pidi jätma maha oma kalli koera Valdi ja Heidi unistab rahalisest sõltumatusest. Tunneli lõpust paistab aga valgust, mida ehk publikki näeb, kui pisarad lõpuks kuivanud on.

Järgmisel nädalal ootab ees põngerjate „Suveöö unenäo“ esietendus, mille kostüümide ja rekvisiitide eest mina vastutav olen. Ma tõepoolest olengi nende eest vastutanud, neid fundusest otsinud ja proovi kohale tassinud, ette kujutanud ja kavandamisel oma sõna sekka ütelnud ja seina kostüümi jaoks neli torujuppi valmis saaginud. Tegija.

Nagu aru on saada, mul tegevust jätkub.
Peaasi, et ei peaks mõtlema selle hüsteerilise päeva peale, kui mul kogu mu maine vara taas kohvrisse mahutada tuleb. Pean treenima ka seda nägu, mida check-inis teha, kui ilmneb, et JÄLLE on sada kilo üle normi.

Die Zeit steht still

Täna jõudsin järeldusele, et kohvikutöö on mind ära rikkunud ja nii põhjalikult, et kaheksa kuud ontliku tööinimese nuuti seda häda minust ka välja ei nüpelda. Ma ei talu nädalavahetusi. Töövabad tööpäevad pühade puhul häirivad mind veel eriti. Vana hea cappucinokonveier sellist luksust ju ei võimalda(nud). Mida suurem püha seda rohkem rahvast tuleb kohvikusse. Järelikult pole kohvimeistritel isegi 25. detsembril asja kodustele külla minna või kinki pakkida või jõulutaevatähti vahtida.
TPZis on aga hoopis lõdvema kummiga süsteem. Enamasti, mida olulisema isikuga majas on tegu, seda varem algavad tema vabad päevad pühade eel ja/või seda hiljem ta neilt naaseb. Raamatupidaja Maria on musternäidis. Esmaspäevane päev (12.05) oli püha päev nimega Pfinksten. Maria pakkis aga seifi kappi juba kolmapäeval (7.05) ja soovis kõigile ilusat nädalavahetust. Järgmisel kolmapäeval näeme. See on muidugi ka hea säästusüsteem. Kui seif on lukus ja kapis, siis pole kolleegidel vabadust igasugu vajalike rekvisiitide peale raha kulutada.

Lähemalt heast nädalavahetusest, mis nüüdseks küll möödunud on. Laupäeval algas trummipõrinal Kivelingsfest. Kivelingid on seltskond vallalisi Lingeni mehi, kes jätkavad aastasadu kestvat traditsiooni koos käia ja vahutavat õlut kurgust alla valada, võistu oma vägitegusid ja mehetükikesi mõõta, lahkelt annetusi vastu võtta ja ülejääke linnale loovutada. Nende summade eest on linn varunud näiteks kuus puust kujukest iga päeva kell 15:00 vana raehoone luukidest välja hüppama ja kellukesi helistama.
Kunagi oli Kivelingidel loomulikult ka sõjaväeline kaitsefunktsioon. Praeguseks on sellest õilsast rollist säilinud vaid ajastutruud kostüümid (õmmeldud TPZi õmbleja Hanni poolt) ja puust treitud keskaegse malliga torke-raierelvad. Ses varustuses kõmbib tavaliselt 3-5 kivelinglast + trummipoiss tähtsatest isikutest koosnevate turismigruppide eesotsas mööda linna vaatamisväärsustest.
Kivelingide selts korraldab iga kolme aasta järel Kivelingsfesti. Sel puhul kraamitakse ka uhkema moega keskaegsed rõivad laost välja ja otsitakse neisse sobivad kehad. Raeplats kaetakse põhupakkidega, kohale voorivad toiduputkad hiiglaslike grillide ja pannidega, üles pannakse karussellid ja väikesed lavad. Kõlab nagu Õllesummer. Aga ei ole!!!! Karusselle ei aja ringi mitte salapärane sinetav valgus oranžist juhtmest vaid kostümeeritud inimesed. Tõmbavad köiest. Ja ratas käib ringi. (Tehnika imed.) Toiduputkade plekkseintel ei laiuta gaasiliste jookide erksavärvilised reklaamid, ei. Puidust õlgkatustega hüttides valavad hoopiski kostümeeritud teenindajad linnasejooki savist kapakestesse. Lapsed mängivad viska-hernekott-auku-võida-suhkrukomm-mänge ja viska-hernekott-vastu-puutahvlit-võida-suhkrukomm-mänge ja viruta-põhukotiga-sõbrale-vasta-kaalikat-võida-kahjurõõm-mänge. Kostümeeritud moosekandid tuututavad, tinistavad ja trummeldavad rahvasumma keskel igivanu viise ja laulavad ammu unustatud saksakeelseid sõnu. Õhtul pandi loomulikult toigastele tuli otsa ja hakati nendega žongleerima. Leekiva vaatemänguta ei saa mööduda ükski keskaegne suurpidustus.
Mõni Tallinna Vanalinna Päevade korraldaja oleks võinud nendeks kolmeks päevaks Lingenisse sõita ja šnitti võtta. Kindlasti oleks hea kaustikutäie materjali eeskujuks valmis kirjutanud.

La-la-Lingeni sõprusblogide nimekirjas on nüüdsest veel üks link Kummulikukkunud järve, kus kajastan hetkel üht olulisemat teemat minu jaoks. Elustiilimuutust, mis ilmselt ei jäta mõjutamata ka mind tihti ümbritsevaid hoolivaid inimesi. :)

Dann muss ich Gas geben!

Täna sain ma ilusa kingituse. Kahes osas.
Üks osa on rongipilet Lingenist Hamburgi, teine osa Hamburgist Tallinna. Otse. Ei mingeid Poola polüglotte või muid hülgelisi.
Kodumaale saabumiseni on jäänud vähem kui kuu.
Lingenis on suvi päral. Õuekohvikud on vallutanud Marktplatzi ja jooksujalul teenindajad ajavad mullegi töötamise isu peale. Selle töötamise, mida tõsiselt võtta saab. Mille tagajärjel muutub mingi ilmselgelt must asi (näiteks kakaoklaas) krudisevalt puhtaks või mõni ilmselgelt tühi asi (näljane soome turist) õlut täis.

Ilmselt mõtisklevad mõned lugejad, mida ma küll tegema hakkan, kui tagasi Eestisse jõuan. Mina enam ei mõtiskle. Mina tean, et juba kaks päeva pärast saabumist ootab mind vana sõber Chocolaterie, kelle päikselises sisehoovis munakividel balansseerimisest, kuhjaga täis kandik käes, olen ammugi puudust tundnud. Samuti soojendan üles suhted Hiiu-koduga, kelle kahvatu kere, kuid lopsakas aed mulle veel aasta eest varju pakkusid.
Eestis loksuvad asjad minu jaoks paika. :)

Siin Lingenis pean aga võtma veel oma viimase aja ja viimsed aktiivsuse riismed ning valmis kirjutama paar arutlevat kirjatükki tüütutel teemadel, mille juurde võibki jaurama jääda. Või siis, püüdes säästa kirjatähti ja lugejate närve, hädaga kokku kirjutada üks kolmandik lehekülge. Püüan leida kuldset keskteed kõigi nende raskuste vahel. Ja kui ma juba kandikutega balansseerimises mihkel olen...

Hiired kõdistasid naba

Käisin ilusat päeva nautimas.
Päike lausa kõrvetas.

Kes pilti ei tee, pole välismaal käinud

TPZile tuli külla seltskond härrasmehi Marokost. Ülikoolist. Tahtvat ka üht teatripedagoogika keskust püsti panna. Kostüümilao ja kogu muu krempliga. Seetõttu oli neid tarvis mööda TPZi haldusalasse kuuluvaid üksusi ringi vedada ja näidata ja seletada. Mina sellesse suuremat ei puutunud kui et juhtusin aeg-ajalt nende teele ette. Näiteks esmaspäeval Werkstatt Bühnes tantsutundi assisteerides.

Igale arengumaalasele on selge, et kui tuleb kilavate silmadega mees ja lubab kõik selle hüti tütred sümboolse (viiekohalise) summa eest Euroopasse sõidutada ja neiudest, kes seni võib-olla vaid keskpärase maisikördi keetmise oskusega silma on paistnud, juuksestilistid ja näitlejannad teha, siis tuleb kähku-kähku kitsed kulude katteks maha müüa ja tüdrukud pakkima saata.
Selle nimi on inimkaubandus.

Marokolased viljelevad aga TPZis inimturismi.
Olin end just oma on/off nupu taha maha istutanud ja Roosad Põrssad tüllseelikutes ukerdasid tantsupõrandal, kui Marokolased koos Giidi ja Tomiga kohale jõudsid, kaamerad kaelas. Olga tegi põngerjatega tibutantsu ja vihmavarjutantsu ja polkat ja Marokolased naeratasid heldinult. Kui tunni lõpuni oli jäänud 10 minutit ja üks Spasstanz, algas küsimuste voor. Marokolased esitasid küsimuse araabia keeles ühele Targemale Marokolasele, kes selle inglise keeles Giidile või prantsuse keeles Tomile ümber tõlkis. Vastus läbis sama tõlkeketi. Marokolased tahtsid teada, kes koreograafiat teeb, miks grupis üldse poisse pole ja millisena näevad tantsuõpetajad lastetantsu tulevikku. No jäi lastel see üks tants tantsimata onude uudishimu arvel. Kohale jõudis uus grupp ja nüüd tuli Marokolastel meelde, et neil on ju ometi pildiaparaadid kaasa võetud. Uued põssad ei saanud muidugi üldse aru, miks ülikondades onud pilti teha tahavad ja miks peab vimplit käes hoidma ja miks räägitakse kolmes võõras keeles ja veel kord MIKS ONUD PILTI TEHA TAHAVAD. Poseerimise nahka läks veerand tundi ka selle grupi harjutusajast, sest kõigi kaameratega tuli ometi uuesti pildistada. Algul grupiga, siis igaüks eraldi, siis paremate sõpradega, siis ühtede laste, siis teistega ja vimpliga ja ilma.
Seejuures vaatasid lapsi saatma tulnud emad vasikasilmadega pealt, kui nende raha tuulde loobiti ja nende laste, nagu monumentide või looduse imede, taustal hambaid välgutati. Paratamatult tekkis assotsiatsioon esmalt teatava Hollandi „vaatamisväärsuse“, seejärel banaanivabariikide ekspordiartiklitega.

Päevake hiljem jalutasin Marokolastega meie nukumuuseumis ja kuigi püüdsin end võimalikult seina nägu teha, jahtis üks inimturistidest mind oma kaameraga teeseldes, et pildistab käpiknukke. Skaudi ausõna, et kui mu kahvatu hommikulõust nüüd mõnd Orkuti või Facebooki albumit pealkirjaga „Mina ja minu Euroopa sõbrannad“ dekoreerima hakkab, siis minu kannikad selle riigi kaamlite vastu ei nühi. Mitte iial.