laupäev, 22. detsember 2007

Jõulu eri!

Eriti neile, kes on viimasel ajal tabanud end murelikult mõttelt, et kuidas see Hanna küll sääl kaugel Lingenis nii ilma pereta jõule peab.

Jõulurõõmu erilist aurat on tunda tänavatel ja poodides, TPZis ja isegi keelekursustel. :D Mul õnnestus sel aastal üldse mitte erutuda jõulusaginast, mis tavaliselt jalust nõrgaks võtab, kuni tekib tahtmine ostetud kingid-kaunistused kõige täiega ukse taha visata ja neid paari püha päeva boikoteerida. Paratamatult kisuvad kuuselõhn ja vanematelt veel üht suhkruvatituutut lunivad põngerjad naeratuse näole, kui läbi linna jalutan.

TPZ pidas neljapäeval jõulupidu. Nädala algul pakkisin selle tarvis viimaseid kinke ja meisterdasin Tomile jõulukaarti. Kõik kingid, mis jõulukuuse alla läksid olid saadud tasuta. Olin väga üllatunud, kui sain teada, et Lilo kulutab enne jõule pankade, büroo- ja muude poodide uksi ning saab tasuta kinkekaarte, väiksemaid tooteid, meeneid ning mõnelt poolt täiesti asjalikku krabu. Näiteks Sparkasse kingikotti kuulus Bluetoothiga ühenduv arvutihiir ning mälupulk.

Pidu toimus kesklinnast eemal pubis. Mina, Laura, Lucy, Martin ja Chrisch olime ette valmistanud väikese meelelahutusliku etteaste. Kui kõik külalised olid kõhud täis söönud juurviljasupist, hirvepraest, punasest ahjukapsast ning marjakompotist (Rote Grütze) vahukoorega, haarasime õhtu ohjad oma kätte. Esmalt viis Lucy läbi soojendusvooru laulu ning füüsilise tegevusega, seejärel mängisime Lauraga parmupillil (minul Eesti, tal Mongoolia mudel) „Püha öö, õnnistet ööd“. Meie pillide helistike vahe on pool tooni. Mahe. Siis jagati publikum kaheks: ühes võistkonnas need, kes uskusid lapsena jõuluvanasse, teises, kes uskusid jõululapsesse (???). Mõlema võistkonna üks liige kuristas (jah, nagu tehakse kummeliteega, kui kurk on haige) üht tuntud jõululaulu ning tema kaaslased pidid aru saama, mis viisiga tegu. Jõuluvanasse uskujad võitsid 3:2. Chrischi läbiviidud mängust ei saanud ma aru. :P

TPZis ja kuuldavasti ka teistes sarnastes kollektiividel, suguvõsadel või sõpruskondadel on huvitav kinkimiskomme. Kõik pidulised võtavad kaasa ühe kingi, mis on tegelikult mõni suvaline jubin, mis vedeleb kodus ja kasutust ei leia. Loomulikult tuleb jubin ilusti pakkida. Need pakid kogutakse ühele lauale kokku ning kui kõigi kingid on koos, võtavad kõik laualt suvalise paki, mis pole nende enda toodud. Et huvitavam oleks võib igasuguste mängude abil saadud kinke vahetada. Meie mängisime täringumängu. Kui saadud silmade arv oli piisavalt suur, võis minna ja vahetada endale meelepärane kink. See, kellelt parem kink endale võeti, ei omanud mingit sõnaõigust ning pidi nigelama jubina endale võtma. Mulle jäi suur punutud, kuid servast lõhkine korv (näha fotol). Olen rahul.

Ühe hea kingituse sai igaüks kuuse alt muidugi ka. Lõpuks jäi neid pisut üle ja mina läksin koju kohe päris mitme kingiga.

Akrobaadineiude rühm pidas jõulupidu reede õhtul. See oli ikka väga teist masti üritus. Laual olid kartulikrõpsud ja limps ning igaüks tellis endale meelepärase pitsa. Söögilauas istudes jutlesid tütarlapsed mitmetel põnevatel teemadel. Alustuseks tehti maha mõningaid klassikaaslasi, siis narriti teisi mõne noormehega parema läbisaamise pärast. Seejärel liikus jutt hilpudele ning nende kvaliteedile Lingeni popimates noortepoodides ja loomulikult tulid teemaks ka vinnid. Sellelt ürituselt sain suurepärase kingituse: rahulolu faktiga, et olen juba päris suur tüdruk ja ulatun üle laua ääre vaatama.

Täna õhtul lähen vastu armsale sõbrannale Oliviale, kelle seltsis plaanime minna kirikusse jõulujumalateenistusele. Valik on lai. Samuti tahaks väisata üht kirikukontserti.

Kõigile selle blogi lugejatele soovin sõbralikke, rahulikke, rõõmsaid, valgeid jõule.

Paid!

Lisasin eelmistele sissekannetele pilte.

kolmapäev, 19. detsember 2007

Ruudolf, vana punanina, hüppas üle laualina...

...põdra sõrg see värises, laualina kärises.


Lingeni peamine tõmbenumber on juba paar nädalat jõululaat. Pidavat teine üsna nigel olema võrreldes mõningate teiste linnade pühademetropolidega, mis puuhüttidest raeplatsidele püstitatud on. Lingenis saab laadal peamiselt süüa. Ikka karrivorsti ja praevorsti, kapsaburgerit ja grillseeni, suhkruvatti ja suhkrus pähkleid ja kõike seda hõõgvenini või grokiga alla loputada. Siis võib oma punnis mao vedada uisuplatsile või värvilisele jõulurongile, mis teeb enne sõidu algust lõbusalt „trill!“.
Lingeni kaubamaja on täis tuubitud sätendavaid kuuski, ehtemunad vaateakendelt tagasi küütlemas.
Temperatuuridki on talvemõõtu. Eelmisest reedest saadik on nina õues punaseks ja vesiseks kiskunud ning kinnasteta jalgrattaga sõita on külm. Talvises karges õhus on aga imemõnus jalutada.


Läinud nädalavahetusel sõitsin Braunschweigi külla. Vedasin vastupunniva ja vinguva Olivia sealsele jõululaadale, mis oli Lingeni omast ikka hoopis teisem tera. Toitudest oli põhirõhk ikka vorstidel, mille aroom heljus vaimuna kogu laada kohal. Mahlaseid sinepiga kaetud juppe haukasid paljud külastajad saia vahelt ise jõulukaunistuste ja tarbetute kujukeste lettide vahel patseerides. Isukamatele isenditele pakuti ühest toiduvagunist lausa poolemeetrist praevorsti.

Üle ega ümber ei saa ka maiustustest. Vürtsi-suhkruseguga kaetud mitut sorti pähklid lõhnavad ja maitsevad ühtmoodi jumalikult. Värvilisi karamellkepikesi müüakse igas mõõdus. Sokolaadisse pistetud ja pulga otsa aetud puuvilju: õunu, banaane, maasikaid, kuivatatud viigimarju, datleid, virsikuid on lettidesse riita laotud.

Loomulikult saab laadalt jõuluvana kingikoti triiki täis osta. Kahju on muidugi kingisaajatest, kes on sunnitud rõõmsalt üllatuma kiiskavkuldse rusikat viibutava ja tiksuva kassikuju üle või paari koonusja magneti üle, mis õhku visates üksteise vastu tärisevad. „Aitäh, onu Franz, mul just oligi sahtlinurgas üks vaba auk.“

Saksamaale omased jõulukaunistused, mida pidavat leiduma igas kodus, on kahest õhukesest puitplaadist väljalõigatud siluetid, mis võivad olla üsna väikesed ja lihtsad, kuid ka väga filigraansed, keerulised ja suured. Need võivad seista üksikuna aknalaual küünlavalguses, kuid moodustada ka suurejoonelisi kompositsioone koosluses rippuvate jõulutähtede ja teab, mis kujukestega veel.

Jõululaat oli laupäeva hommikul paksult rahvast täis ning sama paksult jagus ostjaid ka hiiglasliku kauabamaja igasse poodi. Ostuhullus on ilmselt omane kõigile rahvustele.

kolmapäev, 12. detsember 2007

Ma ei söö liha, vaid punaseid ube

Üle-eelmisel nädalal olid Theater an der Wilhelmshöhes „Väikese printsi“ proovid.
Eelmisel nädalal toimusid etendused. Kokku 12.
„Der Kleine Prinz“, mis pole vist tegelikult meie etenduse ametlik pealkiri, on MusikZirkusTanzTheaterReise bis an das Ende der Welt – muusikatsirkusetantsuteatrireis maailma lõppu.
Trupis on kokku ca 60 inimest, kes kõik ka tüki alguses ja lõpus laval massistseeniks ühinevad. Printsid, Rebased, Puud, Roosid, Ametnikud, Liblikad, Tähed, Kuningas, Uhkeldaja, Joodik, Laternasüütaja.
Akrobaadid, nende hulgas ka mina, kehastavad Ametnikke – ajanappuses vaevlevaid töönarkomaane. Mul on isegi sõnaline osa. Lavale lipates hüüatan „Keine Zeit!“.

Meie väike prints on etendus, mille sarnast ma pole varem näinud. Selles on väga palju muusikat ja väga vähe sõnu. Enamus stseene on lahendatud kasutades ainult tantsu või sõnatut teatrit. Väike prints ja mõned muud üksildased planeedielanikud kõbistavad ringi suurtel tsirkusepallidel, mis on ideaalsed võlts-taevakehad. Lillas valguses helendavad täht-tantsijad on trossidega lae alla vinnatud. Rebased teevad varjuteatrit.

Kõikide tööpäevade hommikutel kogunesime poole kaheksaks teatrisse, et järgnevad 5 tundi sealt mitte lahkuda. Maalisime nägudele rõõmus-üllatunud, värsked ja tarmukad ilmed ning astusime iga kord lavale kui esimest korda. (Kõlab hästi, kuid pole päris tõsi.)
Kuna tegemist on „lastelt lastele“ etendusega olid laval noored, kes oleks tegelikult pidanud sel ajal koolis olema. Tihti juhtuski, et kellelgi oli kontrolltöö või tund, kuhu ei saanud kuidagi ilmumata jätta ja lavataevasse tuli vilkuma viie tähe asemel kaks.
Tänu mu vapustavale suhtlemisoskusele ühes teatavas germaani keeles veetsin proovide ja etenduste perioodi peamiselt vaikides, kuulates, viibeldes ja piinlikult purrsides. Üsna selge ka siis, et ma ei tundud Kambavaimu, mis tekkis paljudel teistel tükis osalenutel. Mul oli sellegi poolest lõbus ja kindlasti lõbusam kui büroos konutades.
„Väiksesse printsi“ suhtuti soojalt. Publikuks olid peamiselt 5.-6. klasside kukupaid ja musirullid, kes huvitusid kõige rohkem sellest, mis on tüki juures nõme adj fam blöd, millised nõmedad koolikaaslased laval on ja milliseid nõmedaid vigu need nõmedad koolikaaslased selles nõmedas tükis teha suudavad. Akrobaatidele aplodeeriti alati kõige rohkem, aga parematel päevadel aplodeeriti ka selle peale, et kolm tüdrukut laval vaiba lahti rullisid. Sic!

Mida oskab Hanna saksa keeles öelda ja millest ta viimasel ajal rohkem räägib:

Ich komme aus Estland – ma tulen Eestist
Ich bleibe im Lingen für Weichnachts – ma jään jõuludeks Lingenisse
Ich habe eine Freundin – mul on sõbranna
Sie ist auch Estnisch – ta on ka eestlanna
Sie wohnt im Braunschweig – ta elab Braunschweigis
Sie kommt hier für Weichnachts – ta tuleb jõuludeks siia
Ich kann das nicht verstehen – ma ei saa sellest aru
Was bedeutet/heisst das? – mida see tähendab?
Wir mussen das üben – me peame seda harjutama
Kannst du das, bitte, unterschreiben – kas sa kirjutaksid siia, palun, alla

Sakslased armastavad kaarte. Igal nädalal on TPZis jälle põhjust kellelegi kaart kinkida ja kõigi nimed peavad olema sellele kaardile kirjutatud. Kuna mainisin Lilole, et lõpetasin kunstikooli, meisterdan tihti neid kaarte mina ja pärast süstin mööda maja tüütades kõiki järjekordse unteršraibeniga.
Muide, internetist leiab superhäid veebilehti meisterdamisnippidega. Mida kõike olude sunnil ei avasta.

Lilo tahab, et paneksin koos temaga kirja, mida ootan järele jäänud ajalt TPZis. Mida soovin õppida ja saavutada. Spikrina saan kasutada loendit kaheksast peamisest kompetentsist, mis on võrdlemisi nihelemapanev lugemine. Mingil määral võib seda käsitleda kui ettekirjutust sotsiaalsele loomale aktsepteeritavaks eksistentsiks kaasaaegses ühiskonnas.
Kas te olete kunagi mõelnud, mida tähendab suhtlemine oma emakeeles? Ärge vaevake pead, kohe defineerin: kommunikatsioon on võime väljendada ja tõlgendada mõtteid, tundeid ja fakte nii suuliselt kui kirjalikult (kuulamine, rääkimine, lugemine, kirjutamine) ning keeleliselt suhelda kombekal viisil haarates kogu sotsiaalset ning kultuurilist konteksti – haridust, tööd, kodu ning vaba aega.
Ja see on teie kompetents!... ning tegelikult alles nimekirja esimene ja lihtsaim punkt. Umbes kolmanda punkti juures hakkasin eelistama ebakompetentseks olemist. Kui ma selle peale uuesti punkariks hakkaks, siis ma ei imestaks ja oleksin überhaupt adv ülepea rahul.

Mõned TPZi grupid on mind väga toredasti omaks võtnud. Olen generatsioone ühendav nähtus. Minu fänkonda kuuluvad tsirkusemudilased (6-9 a) ja teatriseeniorid (60-90 a). Kui ma tsirkusetundi tulen, siis tervitavad mind kõik nimepidi ja sõidavad üherattalisega peaaegu otsa. Seeniorid aga jätavad alati kättpidi hüvasti ja soovivad midagi huvitavat keeleõppe mõttes. Ma loomulikult ei mäleta, kuidas öelda „teile samuti“ ja lihtsalt noogutan-naeratan-tänan.

FILMISOOVITUS!

Am Ende kommen Touristen
Saksamaa
Filmi hollywoodilik plakatilause kõlaks umbes selliselt: just siis, kui arvasid, et natsi-koonduslaagrite teemat ei saa enam tühjemaks lüpsta..!
Olgu, see ilmselt ei müüks.
„Lõpuks tulevad turistid“ käsitleb aga teemat väga uue, värske ja üllatava nurga alt. Lugu sellest, kuidas mineviku ning olevikuga tuleb toime koonduslaagris ellujäänud mees, Saksa vabatahtlik teenistuja ning Auschwitzi linnas sündinud ning kasvanud ajalootudengist neiu.
Kõik, kes on kunagi Adolfi kniffidest enam huvitunud kui vaid ajalooõpiku ühe verisema peatüki läbi lehitsenud, peaksid lunastama pileti selle filmi linastusele. Ühtki inimväärikust riivavat stseeni või õõvastavaid ülesvõtteid minevikust kartma ei pea, nõrganärvilistel jääb tooli alla pugemata.


Muinasjutt tüdrukust, kes ei kamminud oma juukseid.

Ühel hommikul pesi Sabrina (nimi muudetud) oma juuksed ära, aga ei kamminud neid, vaid pani kohe patsi. Järgmisel korral jättis ta jälle juuksed kammimata. Ühel päeval võttis Sabrina patsi lahti, vaatas peeglisse ja tundis, et ta on sattunud kaheksakümnendate heavyvideosse. Ta ootas kaua, aga lõpuks kustutas ikkagi ise tule ära.

kolmapäev, 5. detsember 2007

Meenutades lapsepõlvet!

Ma ei saa magada, sest mu padi on liiga märg.