Saatsin neljapäeval kaks postipakki kodumaale. See teema on viimasel ajal mu meeli kangesti erutanud. Esmalt jahtisin õige suurusega kasti, mis mulle lõpuks üsna juhuslikult sülle kukkus. Seejärel nuputasin pikalt, mida õieti kastidesse pakkida. Õnnelikud võitjad olid muuhulgas elektrilampidega puidust kuusk, kokaraamatud, teekann, tinast küünlajalg ja üks saabas. Teine ei mahtunud. Kastid toppisin muidugi pilgeni täis ka igasugust muud kättejuhtuvat kraami. Et ei peaks lahkumise varahommikul käe otsas vedama, eks. Kokku vabanesin ca 20 kilost „vajalikest asjadest“. Pakkeprotsessi lõpetuseks tõdesin, et vaatamata oma keskkonnasäästlikule suundumusele olen ikkagi täielik hamster ja harakas.
Kolmandas etapis tuli pakid postkontorisse toimetada. Ükshaaval mu ratta hädisel pakiraamil. Teise, suurema, paki sidusin ratta külge oma sätendava salliga ja rallisin läbi linna.
Pakid jõuavad Eestisse umbes kahe nädala pärast. Selle uudise peale ei oska ma arvata muud, kui et Deutsche Post tarvitab transportööridena Poola odavat tööjõudu, kes minu kannukesed ja küünlajalakesed seljas Leedu piirini veavad ja seejärel mõne reisibussi peatuma hääletavad ja juhi ära räägivad, et see pakid kohale sõidutaks.
Ilmselt on nüüd paras aeg kirjutada ka:
Minu Arengust Võõral Maal ehk kuidas ma hoopis huvitavamaks inimeseks sain.
Leidsin pakkimise käigus plakati nimekirjaga kõigist õpieesmärkidest, mis püstitatud said, kui veel Eestis olles oma tulevasest teenistusest unistasin.
Tähtsuse järjekorras:
- keeleoskus – saksa keel vähemalt vestlustasandil ära õppida
(Mis tasandil siis veel? Tahtsin ma siin filoloogiks hakata või? Aga tehtud!)
- kultuuriline teadlikkus – avastada Saksamaa regioonide erinevusi, tutvuda väärtushinnagutega
(Regioonide erinevustega olen tutvunud rohkem televisiooni vahendusel, aga Berliini bipolaarsusest sain küll otse allikast huvitava ülevaate. Väärtushinnagud... oo ja kuidas veel. Tehtud!)
- tööalaselt – arendada organiseerimisvõimet, tunda end kodus projektide kirjutamises-läbiviimises, tegeleda filmiga, arendada vastutusvõimet ja algatusvõimet
(Ei, ei, pisut, veidi, pigem mitte. Edukalt läbikukutud punkt.)
- isiklikku – leida sõpru, säilitada nendega pidev kontakt, mitte asju edasi lükata, punktuaalsus, järjepidevus, keskendumisvõime, täita kõiki lubadusi
(Kõige naljakam punkt. Sõpru leidsin, kontaktis olin, tööasju eriti edasi ei lükanud, tööle jäin hiljaks, aga keegi ei pannud tähele, mida ma üldse järjepidevuse all silmas pidasin?, keskendusin väga hoolikalt kõigele, mis polnud oluline, täitsin tõepoolest kõiki lubadusi. Võib öelda, et tehtud!)
- suhtlemisoskus – õppida euroopalikke suhtlemisvõtteid ja maneere
(TEHTUD! Oskan märguande peale siiralt naeratada ja iga viimsegi kohustuse peale „meeleldi“ kiljatada. Ja veel mõningaid asju.)
Õppisin 3 palliga žongleerima.
Õppisin akrobaatikat.
Õppisin prügi sorteerima.
Õppisin koos paljude inimestega ühes bürootoas töötama.
Õppisin, et vanad inimesed on lahedad.
Õppisin lapsi grimmeerima.
Õppisin ära ühe ägeda kaardimängu.
Õppisin ise oma pesu pesema. (Mund zu! Mul on hoolitsev vanaema!)
Õppisin tavalise kohvimasinaga kohvi tegema.
Õppisin Saksamaa rongide süsteemis orienteeruma.
Õppisin Saksa filmikunsti armastama.
Õppisin Saksa tõsielusaateid jälestama.
Õppisin, mida tähendab olla teatripedagoog.
Laupäeval on „Sommer Nach Traumi“ esietendus. Mina olen lava taga ja juhatan osa vägedest ja avan-sulgen kardinat. Uhke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar