Sai mal kreativ!

„Suvi Öö Unenägu“ jõudis vaevalt alata, kui läbi ta oligi. Laupäeval oli esietendus, pühapäeval viimane etendus.Näitlejateks olid 7-13aastased poisid-plikad, kellest vanemad juba pikka lavakogemust omavad, nooremad aga päris ahtakest. Eeltööd tehti kahes grupis. Võrukaelad (Strolche) mängisid haldjaid ja metsa eksinud noori, Taevatormajad (Himmelstürmer) käsitöölisi, kes metsas teatritükki harjutavad. Päris lõpus põimiti kaks lugu üheks. Teksti ei kasutatud tükis peaaegu üldse, kogu tegevust saatis superhästi valitud muusika ning liikumine oli ägedasti seatud.Mõlemad esinemiskorrad möödusid suuremate viperusteta, kuigi korra tormas üks noormees paljasjalgsuse asemel sokkis lavale ning korra unustas õhuhaldjas Puck end üldse lavale hiivata. Kohustuslikud apsud, milleta teatritegu oleks igav. Pärast saab muidugi mitu päeva lavastaja pilamist kannatada ja öösel halbu unenägusid näha, kuidas sul nende neetud sokkide asemel üldse klounikingad varvaste otsas on ja sa teatrikardinate vahelt väljapääsu ei leia.Suveöö projektiga töötamine on minu teenistuse ägedaim ettevõtmine. Läbi kogu selle protsessi leidsin oma tee tagasi näiteringluse juurde. :)

Minu lahkumispidu TPZis oli nii tore! :) Julian, meie tsiviilteenistuja, mängis mulle lahkumiskingiks kaks kitarripala ja Ingo tegi žonglaažteatrit ehk jutustas pallidega illustreeritud õnneliku lõpuga armastusloo. Temalt sain kingituseks ka kolm sametist žongleerimispalli. Tom võttis lühidalt sõna jätmata LOOMUlikult mainimata KUI suurt koduigatsust ma algul tundsin (ei nõustuks üldse, mul oli lihtsalt igav) ja kuidas nüüdseks on olukord hoopis pahupidi pöördunud ning mul on kahju lahkuda. Eks ongi, aga kui mulle pakutaks pikemalt siiajäämist... :D jätaksin võimaluse kasutamata. Siiski on tore teada, et olen TPZlaste mäludesse positiivse jälje jätnud ning neil sama kahju minu lahkumisest on kui minul lahkuda. Hehhee.