kolmapäev, 27. veebruar 2008

Darf ich "muhahaa" sagen?

Tore-tore saksa keel.
Veebruarist käin uuel keelekursusel, mis pole enam sissejuhatus keelde ja kultuuri (Milliseid roogasid leiad keskmise kneipe menüüst? Pizza, Salat, Tomatensuppe, Schnizel), vaid süsteemne grammatika ajukurdude vahele kruvimine.
Veel ei tunne ma, et oleksin oluliselt targem, rohkem aimdust on ainult. Koostasin viisaka mapi rubriikidega "Grammatik" ja "Übungen" - harjutused. Nüüd tuleb see meistriteos ka otstarbelisele kasutusele võtta ehk õppima hakata. "Õppige ära ainult need tegusõnad, mida teil vaja läheb," ütles õpetaja. Väga konkreetne ülesanne.
Muide, miks hüüavad eesti lapsed peitust mängides "kuku"? Ei, sellel pole käoga mingit pistmist. Saksa keeles on sõna gucken [kukken]- vaatama, guck mal - vaata (korra). Kui saksa lapsed peitust mängivad hüüavad nad "guck-guck" [kuk-kuk] ehk "vaata-vaata". Aga eesti laste arvates olid sakste lapsed kõik kindlasti käopojad.
Veel. Sakslastel on ports mulle harjumatuid väljendeid. Näiteks "doch" [tohh]. Kui sakslane ütleb sulle: "Aber du trinkst kein Wein" - "Sa ei joo ju veini" võid vastata "Doch" - "Joon küll". Eesti keeles sellist sõna õieti polegi. Jah, võib vastata "siiski" või "ikka", aga see on nii kohmakas, et ikka täpsustad tegevust "joon ikka". Või kui vaielda põngerjatega küsimuse üle, kes on kull ja kõik ütlevad "Ich nicht", siis saab lihtsalt kätsatada "Doch!". Kiire, konkreetne ja vaikus majas.
Peale selle tarvitavad sakslased ka lihtsamaid häälitsusi. Ilmekaid. Näiteks signaal lausarulageduse väljendamiseks: "Hä!?" [hee] ehk "Möh!?" Seda illustreerivad andekamad ka grimmassiga, kus pea vajub kergelt viltu, silmad õrnalt kõõrdi ning mokk veidi töllakile. See kompott tekitab maailma kõige väiksema osakese motivatsiooni inimesele midagi veel edaspidi selgitada või üldse ütleda. Mida suuremasse puntrasse küsija peas erivärvilised juhtmed jooksevad, seda suurema arvu kordi häälitsus kordub ning iga kord paari tooni võrra kõrgemalt.
Teine tore häälitsus võetakse kasutusele, kui miski väga üle mõistuse käib. Segadusse ajada ei pruugi, aga muljet avaldab küll. "Bhoa!". Silmad pisut pungi, huuled-põsed jälle "gans locka" ehk ilma igasuguse lihaspingutuseta ning ülakeha pisut tahakallutatud. "Minu rongipilet maksis 82 eurot." "Bhoa!", "Eesti kõrgeim punkt merepinnast on 318 m." "Bhoa!", "Mulle meeldib kolm korda päevas sooja toitu süüa." "Bhoa!".
Koduseks tööks jääb silmaharjutus pungitamisest kõõrdi ja tagasi. Iial ei või teada, millal miski nii üle mõistuse on, et juhtme kokku ajab.

Kommentaare ei ole: