Kes puude taga metsa näeb, sel silm peast välja!

Lõpetasin just Nädala Tööülesande auhinnale kandideeriva töö – viltpliiatsite, rasvakriitide ja värviliste pliiatsite jaotamise ühest suurest kuhjast eraldi karpidesse. Meenusid ülesanded teise klassi matemaatika töövihikust „Milline kujund ei sobi teiste hulka?“ või „Tõmba sarnastele piltidele ring ümber“. Juba siis ei tundunud mulle see tegevus väga arendav.

See-eest sain nädalavahetusel targemaks. Reede õhtust pühapäeva hommikuni viibisin „Fest der Sinne“ ehk meeltefestivali žürii kohtumisel, kus valiti välja oktoobris toimuval rahvusvahelisel üritusel osalevad teatritükid. „FDS“ on puuetega ning puueteta inimestele mõeldud festival, kus viie päeva jooksul saab vaadata etendusi ja filme, kuulata loenguid ja bände. Kõike seda teemal „lava ja puue“. Esindatud on nii füüsilise kui vaimse puudega inimesed.

Esmalt lahendasin aga kõigile välismaakeelsetele teleülekannetele saksakeelse pealelugemismaania müsteeriumi.
Üks žüriiliikmetest teadis rääkida, et Europarlament keelustab ELis dubleeritud filmide-sarjade näitamise.
Das Europäische Parlament […] vertritt die Ansicht, dass die Untertitelung aller öffentlich-rechtlichen Fernsehprogramme in der EU unerlässlich ist, um zu gewährleisten, dass alle Zuschauer, einschließlich der Tauben und der Schwerhörigen, Zugang zum vollständigen Programmangebot haben; ist der Auffassung, dass dadurch außerdem das Erlernen von Fremdsprachen gefördert wird (…).
Seejärel meenutas mees kõiki neid pisarat kiskuvalt nostalgilisi hetki, mida ta alates nooruspõlvest koos kõigi sakslaste jaoks kuulsate dubleerimishäältega veetnud on. Pealelugemine on sakslaste jaoks nagu kandilise peaga laps, kellele ema nurgelisi paisid tehes hardalt kinnitab, et „on ümmargune, kullake, on ümmargune“. Samal ajal, kui eesti noored televiisori vahendusel gängsta-slängi omandavad, valdab suurem enamik sakslasi paraku inglise keelt stiilis „We’re sinking, we’re sinking!!! – What are you thinking about?!“. Ometigi kardetakse siin subtiitreid, nagu tuld. Võib ju vaielda, et tegemist on osaga Saksamaa kultuurist, aga dubleerimise juured peituvad paraku natsionalismi mullas.
Pealegi, üks minu mälestus lapsepõlve triumfidest on seotud subtiitritega, mis lastele tavaliselt jälgimiseks liiga kiiresti üle ekraani libisevad. Siiamaani mäletan kui uhke olin, kui lõpuks kinos isale öelda sain, et ta ei pea mulle enam filmi tõlget kõrva sosistama, jõuan ise ka lugeda.

Mina ei kuulunud festivali žüriisse. Olin Technik Frau. Sisetasin DVDsid masinasse ja reguleerisin heli valjusust. Samal ajal sain aga osa žüriiliikmete arutelust, mis oli erakordselt huvitav. Selle reaalse kogemuse tõttu tean nüüd, et kui ükskõik, millise võistlustöö esitaja mingil hetkel mõtlema peaks: „Ah, see on küll puudu, aga vast läheb ikka läbi,“ siis väga tõenäoliselt ikkagi ei lähe. Žüriiliikme töö on tüütu ja seetõttu on žüriiliige karm. Kui ükskõik, millise puudujäägi tõttu võistlejat elimineerida annab, siis seda ka tehakse, sest see teeb otsustusprotsessi ainult kiiremaks. Samas on ju ka täiesti loogiline, et kui valikus on 28 teatritükki ja kuuel neist pole kaasas ühtki tükki illustreerivat materjali, siis pole mingi probleem neid kuut lihtsalt kõrvale jätta.
Pühapäevasel „pressikonverentsil“ (üks ajakirjanik + 6 žüriiliiget) ütles seesama dubleerimissõber, et kui inimene tuleb teatrisse vaatama etendust, kus mängivad puuetega inimesed, siis ta ei tule vaatama, mida need puuekad endast õieti kujutavad. Eelkõige tuleb ta vaatama head teatrit.
See väide tõstatab minu jaoks hulga küsimusi. Milline on hea teater puudega inimese jaoks või inimesele, kes puuetega inimestega töötab? Puudega inimene elab teises reaalsuses kui „keskmine inimene“. Kas ei peaks seda väljendama ka teatritükk, milles puudega inimene mängib? Kui ma lähen teatrisse vaatama etendust, kus mängivad puuetega inimesed, siis ma ei taha näha, kuidas puuetega inimesed teevad „keskmise inimese“ jaoks head teatrit. Ma ei taha mõelda: „Oi, näe, ta tantsib ju peaaegu, nagu normaalne inimene!“ või „Vaata aga vaata, ebanormaalne võib vahel isegi üsna normaalsevõitu olla.“ Sama hästi võib juba ka festivalile kutsuda trupi, kuhu küll puuetega inimesi ei kuulu, aga nad on puuetega inimestega palju kokku puutunud ja võivad neid laval väga osavalt mängida.

Ja, oh imet, üks täpselt selline seltskond end ka festivalile pakkus.