Ava mu silmad, ma tahan näha valgust!

Lucy open stage üritus õnnestus suurepäraselt. Paremini kui korraldustiim arvanud oleks. korraldustiimiks siis „meie oma“ Kaffeekommune, kes mõned korrad kuus TPZi kohvikus üritusi korraldab. Need on muhedad õhtud teemadega nagu „Vesi“ või „Muusika“. Nad mõtlevad alati ägedaid mänge välja ja dekoreerivad ruume lahedalt, aga kuna selline nähtus nagu teemaõhtu on oma olemuselt inimestele täiesti arusaamatu („Et nagu mis tähendab, me lihtsalt läheme sinna, joome ühe õlle, joonistame muusikapalade järgi, puhume seebimulle ja räägime juttu?“), siis pole need eriti rahvarohked. Aga õnnetud, kes kord on juhtunud uksest sisse komistama, tulevad järgmisel korral alati uuesti.
Seekordne üritus oli aga positiivne erand, sest saal, mis on kohvikust kõvasti suurem, oli publikut tuubil täis. Vaatamist jätkust.
Lõpuks oli nimekirja kogunenud pisut üle kümne esineja. Rohkelt amatööre ning paar peaaegu professionaali – FH viimase kursuse teatriüliõpilast.
Pole midagi teha, enamus asjaarmastajaid suudavad täieliku isetegevuse käigus lagedale tulla enamjaolt lahja materjaliga. Erandina paistis silma härrasmees kitarril, kellele oli end paraku kaasa pressinud vanaldane blondiin kirevas kõhutantsija kostüümis, kes oli oma koreograafia ilmselt mõnest Shakira videost maha viksida üritanud. Tulemus maitses nagu lõhe-kreemsupp röstitud sisetallalaastudega. Samuti astus üles ka YouMeDoos mängiv beat-box-kunstnik, kelle esinemine on vähemasti meeleolukas ja võib isegi uskuma jääda, et helikopter lendas mööda.
Mitte nii meeliülendavad olid kolme puberteediealise neiu keksimistants suure punase gerberaga. Sõnumiks rahvaste sõprus või Freundeskreis on lahe. See jäi lahtiseks. Ka üks end kabaree artistiks nimetanud mees, kes algul topeltesinemisaega nõudis (ja õnneks ei saanud), pani osa publikust maas vähkrema ja hammastega parketti äestama oma absoluutselt maotu püstijalu-koomikaga. Mitte selle pärast, et nalja oleks saanud. Võiks arvata, et ammugi on kõigile selge, et purjus meest mängiv kaine mees, kes ka kainena vaid purjus inimese tasandil nalju teha suudab, ei paku kainele publikule mingit elamust. Noh, see „kabaretist“ polnud veel kuulnud.
Mõlemad FH tudengid, Laura ja Claudia, laulsid. Claudia oli prantslannast tänavalauliku rollis ning Laura mängis mustlasnaist ja laulis kujuteldavale alatult valetanud armsamale tema spinatist. Publik huilgas. Sest lahe oli.

Et mis siis teeb õieti ühe spinatist kõõrutaja professionaalseks naerutajaks ja kellegi, kes poeb nahast välja, et kildu visata, vaid keskpäraseks asjaarmastajaks?
Esiteks: Professionaal ei poe nahast välja. Tal pole seda vaja, sest publik on tal nagunii nööripidi pihus juba siis, kui ta lavale ilmub.
Teiseks: Professionaal oskab nööridega arukalt ümber käia. Asjaarmastaja saab jupi pihku, kui tal õnneks läheb, hakkab kohe rapsima ja veab nöör pooleks.
Kolmandaks: Professionaal teab, millal on aeg väärikalt lavalt lahkuda. Asjaarmastaja paneb vaatajad esmalt igavlema, siis vihastuma, siis saalist lahkuma ja lahkub alles seejärel ise lavalt.

Minu poolt läksid huumoripunktid tudengitele ja kõik ülejäänud võisid ainult niiske näpuga maha pudisenud raasukesi korjata.

Täna oli YouMeDoo viimane etendus. Tükk läheb suvepuhkusele ja tuleb tagasi uue kosseisuga. Kõik nutsid. Mina korjasin maast patju. Pärast valetasin Tomile, et „Habe ich gerne gemacht!“ *lai naeratus*. Ei istunud ma väga gerne iga jumala reede õhtu tühja, kuulates iga kord samu ja samu laule ja luuletusi. Aga ületunnid jooksid. *lai naeratus* Ja tühja oleksin kodus nagunii istunud.

Et lõpetada positiivse noodiga, minu tedretäpid on nõudnud tagasi oma täieõigusliku koha minu ninal. Lõpuks ometi. Nende pärast ma päikest ootangi.