Peale minu on TPZis praktikumi tegemas:
Luci, kes on siin terve aasta – tuli enne mind ja jääb siia veel pärast mind;
Martin, kes oleks pidanud sel nädalal lahkuma, aga jääb jõuludeni;
Chrisch, kes jääb jõuludeni;
Elke, kes lõpetab kahe nädalala pärast;
Marja, kes alustas minuga samal ajal ja lõpetas eelmisel nädalal.
Nad kõik on väga toredad ja armastavad minuga oma inglise keelt harjutada. Aeg ajalt õpetavad nad mulle mõne vajaliku saksakeelse lause, nagu „ma pean nüüd vantuke seedima“ või „seitse aastat halba seksi“. (See juhtub, kui klaase kokku lüües üksteisele silma ei vaata.) Nende abiga luusisin ma ka siinses bürokraatiarägastikus. Minu Saksas elamise registreerimine (vajalik pangakonto avamiseks) võttis aega täpselt nädal aega. Käisin Rathausis kuus korda. Kord ei sobinud minu kaasatoodud dokumendid, siis jätsid nad ütlemata, et vaja on ka minu fotot... Paras nali. Nüüd tunnen end aga väga asjalikult, sest mul on paber, mis ütleb, et olen Saksamaal tõesti olemas, pangaarve Sparkasses ja moblaoperaatoriks Vodafone.de.
Uut kontot avades sain kingituseks kümme eurot ja täitesulepea... ilma tindipadruniteta. Elke hinnangul on see „simply bad service“. :D Saksamaal on netipangandus väga ebapopulaarne. Raha ühelt arvelt teisele kandmiseks täidetakse paber kahe arve andmetega ja antakse teenindajale üle. Kui ütlesin, et Eestis pangakontoris rahaülekannet tehes tuleb pangale peale maksta, ei tahtnud tüdrukud seda uskuda. Ja e-hääletus? Ennekuulmatu! Liiga ebaturvaline, öeldi mulle. Siiski, Saksamaal saab posti teel hääletada. Kahtlemata 100% turvaline variant... Häh.
Kolmapäeval algas Fest der Puppen. Vabatahtlike ülesanne oli teha atrium nii ilusaks kui mõistus võtab. Elke ja Luci riputasid igale poole rohelist kangast, et anda ruumile muinasjutumetsa tunnet. Lae alla riputatud läbipaistev valge kangas tekitas ruumi supermõnusa meeleolu. Mina valmistasin sügisandidest pool tosinat vana head Eesti looma ja lõikasin mustast paberist puulehti, käbisid ja tammetõrusid.
Festivali avas Theater Salz und Pfeffer nukumuusikaliga „Maks und Morits“. See oli täiesti fantastiline tükk! Laheda muusikaga, meeleolukas ja hoogne. Nukkude liikumine nägi väga reaalne välja. Kui kanad ennast oksa külge poosid oleksin perenaise ahastuse peale peaaegu nutma hakanud.
Lisaks nägin nukuetendust, mis andis kinnitust, et nö teistsugune nukuteater on tõepoolest võimalik, olemas ja viimase peal. Amsterdamist tuli Lingenisse Neville Tranter lavastusega „Vampyr“. Sõbrad, kui mingi ime kombel on kasvõi lõiguke mõnest tema teatritükist internetis üleval – vaadake! Esiteks käituvad nukud ta käes eriti realistlikult. Teiseks on mees häälegeenius, kolmandaks sarkasmijumal. See tükk oli tõepoolest inspireeriv. Rahvas seisis aplodeerides püsti. Ai-jaa, et te ei arvaks, et Kannelmäe on keeleguru, tükk oli inglise keeles.
Festivali ajal jäiad kõik tunnid ära. Meie saime etendusi vaadata või niisama ringi tolgendada. Tegevusetus on täiesti ahastamapanev. Pidev mitte millegagi tegelemine masendas mind nädala lõpuks absoluutselt.
Sakslased on jubedad joogisolkijad. Shandyga on mõned eestlased juba tuttavad: õlu+Sprite, eks. Aga kuidas kõlavad sellised joogid? Fanta+Cola, õlu+Cola, šampanja+apelsinimahl. Fanta-Cola segu müüakse lausa pudelis eraldi tootena. Eks olen minagi seda korra kokku valanud, aga see jäi viimaseks korraks. Õlu+Cola... no comments.