Alates esmaspäevast olen mererohelist värvi naistejalgratta omanik. Sel on ees korv ja taga pakiraam. Olen rattateedekunn! :P
Minu olulisismaks assisteerimistööks on tantsutrennid, mida juhendab daam nimega Irina. Ma ei tea, kust ta pärit on, aga ta räägib ka vene keelt. Olen oma koolitee jooksul umbes sada korda korranud, et ma õpiksin vene keelt, kui mu õpetaja oskaks mulle nimetada vähemalt kolme korda, kui mul pärast gümnaasiumi seda veel vaja on. Ja kurja! Ma võin juba praegu nimetada enamaid kordi, kui hea vene keele oskus oleks mulle kasuks tulnud. Umbes nagu nüüd: tahaks küsida, kas ma peaks enne tundi riided ära vahetama, aga kuidas „vahetama“ on, meelde ei tule. „Riided“, seda mäletan.
Irina õpetab päris pisikesi lapsi ja pisut suuremaid ka. Pisikesed on väga armsad. Emmed panevad neile selga baleriinikostüümid, kõik roosad, ja seovad pähe suured lehvid. Kolmveerand tundi tuterdavad Roosad Notsud õpetaja liigutusi järele aimates mööda saali. Enamasti tõstavad nad vasakut jalga, kui Irina on näitlikult tõstnud parema käe. Hirmnaljakas. Minu ülesanne on muusika tööle panna ja kinni vajutada. Ehk aitan kunagi ka kaootilisi Notsusid koordineerida.
Vanem grupp on see-eest hoopis midagi muud. Osad tibid liiguvad nagu ehtsad baleriinid. Ma tõepoolest ei liialda. „Arabesk“ nägi üsna veenva balletietendusena välja. Veel tantsivad nad mustlastantsu, mis tõi oma iseäraliku naiseliku väega kananaha ihule. Väga võimalik, et mingi osa neist näitsikutest on kunagi Roosa Notsuna alustanud.
Teisipäeva hommikuti on mul suurepärane võimalus pealt vaadata eakate teatritundi. Vanim neist pidavat olema 84. Need on päris muhedad kujud. Peamiselt tehakse improvisatsiooni, millest võetakse välja paremad killud ja pannakse stseeniks kokku. Päris pull on vaadata proovi, kui äkki teatab üks näitlejatest, et ta ei jaksa, issias piinab, toob endale tooli ning jätkab istudes.
Puuetega inimeste teater kolmapäeva õhtuti on üsna suur väljakutse. Enamus osalejad on nö tavalised inimesed ja puuetega kujud on täitsa enam-vähem peale ühe naise (kelle soole ma algul eksitava välimuse pärast õieti pihta ei saanudki), kes surus mul kätt, suudles seda ja limpsis üle... Freut mich! :)
Bürootöö on suuremalt jaolt tühi istumine. Ühe hommiku täitsime klaaspurkidest küünlajalgade tegemisega. Katsime purgid läbikumava värvilise paberiga. Kui küünal sisse panna peaks päris hea välja nägema.
Supermarketi tomatid lõhnavad, nagu Maiu kasvuhoone tomatid. Geneetiliselt muundatud l6hn?
Ostsin kahelahtrilise prügikasti. Saksamaal nimelt töötab „rohelise punkti“ süsteem. „Roheline punkt“ on see kahe noolega jin ja jangi märki meenutav ring, mida vahel Eestiski pakenditelt leiab, aga mida maarjamaal vaid mõtliku näoga vaadatakse ja pakend tavalisse prügisse kupatatakse. Paberit korjatakse veel eraldi ja bioloogilisi jäätmeid võiksin ka kõigest muust eraldada, kui mul vaid kannatust oleks banaanikoorte, tomativarte ja mahakukkunud makaronide ühendunud hapnemisaroome taluda. Ei ole.
Ilm pole Lingenis kiita. Terve suvi olevat olnud vihmane ja see jätkub ka nüüd – sügisel. Kuigi liblikad lendavad veel aedades ja roosid õitsevad, puhub tuul ning kuivade ja vihmaste ilmade suhe on 1:2. Mugavamaks jalgrattasõiduks pean ostma kilemantli (H&Mis müüdi mummulisi!).
Vähemasti saab mu korteris kütet ise reguleerida. Ei peagi novembrini kombinesoonis magama.
Kui keegi soovib mulle kummalisi postkaarte saata, mis mu elu pisut vähem roosamannaseks teevad, siis siin on minu aadress:
Kivelingstrasse 13-5
49808 Lingen (Ems)
3 kommentaari:
Ohoo. No ma võtan seda vihmanõuannet kuulda...Ja otsustasin aastaks jääda:)kuigi jah, ütlen viimase jah sõna novembris. Ma kirjutan sulle kindlasti, nüüd kui pärast pikka ootamist ja lõpuks panka helistamist teatati mulle mingist jamast seal.Vihkan panku! Aga jah, täna võib olla minu raha päev nüüd ja siis tuleb üks rasvane kaart teele! Kõike head! Muide Braunschweigis saab ka teatriworkshoppi võtta!!!jee!
tsau notsukarjane! paistab et sa oled juba sisse juhatatud ühte saksa ühiskonda kokkuhoidvasse tegevusse: ühisesse pasteldamisse (basteln=meisterdamine). kui sa oskad pasteldada igasugu rohkem või vähem mõttekaid mummukaid värvilisest paberist ja muudest kätesaadavatest materjalidest, siis oled tehtud plika teiste silmis - olenemata vanusest.
minu akadeemia-aegne sakslasest toakaaslane riputas korteri esimese kolme päeva jooksul isevalmistatud lullasid täis, bussiplaan kirjutati ka käsitsi ja joonistati sinna mingid lõbusad näod ja lehvitavad bussid juurde - see viimane käis nii umbes 10 minutiga. lasteaialastest kuni penskarite ringini, kõik pasteldavad hoolega, keeleots suunurgast väljas - ja mida värvilisem ja rohkem 1960-te stiilis, seda parem. no see lihtsalt on nii selle rahvaga, pole mõtet imestada vaid lihtsalt lõbusalt kaasa lüüa. :) pealegi, nad võivad olla väga leidlikud - näiteks see mu korterikaaslane kinnitas knopkadega lakke värvilisi serpentiiniribasid - ja tead, täitsa laheda ruumilise efekti tekitas. skandinaavialik minimalism on seal out, fantaasia ja värviküllus au sees.
mis puudutab biojäätmeid, siis üks variant, mida ma tean et kasutatakse, on võtta mingi väiksem kaanega tops ja koguda oma biojäätmed (ka näiteks teepakikesed ja kohvifiltrid) sinna - seda võid siis kasvõi iga päev käia tühjendamas ja loputada sejärel üle, siis ei lähe haisema. biojäätmeid üldprügisse visata ei ole siiski viisakas, sest üldprügis on ju tavaliselt kõikvõimalikud pakendid (peale eraldi kogutava paberi ja metalli), mida omakorda ümber töödeldakse, ja biojääde määrib selle ära.
ahh, vaja nüüd õpetada sind - oled suur ja saad ise hakkama. :) tahaks hoopis öelda, et oled tubli, ja et sinu sissekandeid lugeda ja pilte vaadata on väga huvitav. kirjuta ja joonista varsti jälle!
p.s. kas kaart, mis sulle saata, peab olema kole? sain umbes nii aru... :P
ilus bloog ehk ajaveeb.vaata minuoma kaa.markus
päikest pähe ja kuud südamesse!!!
Postita kommentaar