Hei, armsad sõbrad ja sugulased!

Esmalt ütlen nägemiseni kõigile neile, kellega ma veel enne oma vabatahtliku teenistuse algust ei kohtunud. Ehk siis üheksa kuu pärast näeme. Mõnedega ehk varemgi, ärge unustage. ;)
Sõit Lingenisse oli ikka paras tramburai. Alles Tallinna lennujaamas avastasin, et ümberistumine Düsselorfi lennukile toimub Varssavis. Miks ka mitte, lennujaam on lennujaam, mõtlesin ma. Siiski, Varssavi lennujaam on midagi enamat. Kes arvab ära, mida isegi Poola lennujaama töötajad ei tee!? Just nii, ei räägi inglise keelt. :)
Düsseldorfi lennujaamast pidin sõitma rongiga suurde raudteejaama ja sealt algas minu aja-agoonia. Lennuki maandumise ja Münsteri rongi vahele jäi poolteist tundi, millest kolmveerand tundi kulutasin passikontrollile ja pagasile ja siis veel pool leiutamaks, mis pagana rongi peale mul minna on tarvis. Lõpuks ilmnes muidugi, et lennujaama juurest sõidab üldse ainult üks rong, mis viib nagunii sinna, kuhu mul vaja, aga adekvaatset infot selle kohta peatuses muidugi polnud. Alles rongis oli teedeplaan.
Münsteri rong hilines 5 minutit, mis tähendas seda, et kui mul oleks muidu olnud Münster- Lingeni rongile jõudmiseks olnud 8 minutit, siis nüüd oli kõigest 3, millest mõne aja pärast kujunes rõõmsalt ümmargune 0. hüppasin siis Münsteris esimene rongist maha, haarasin oma 16kilose kohvri käe otsa, 13ne oli seljas ja mõned kilod veel teise käe otsas ja lidusin õige perrooni poole. Kui rongi jõudsin, selle väljumine hilines ka, oli mul tunne, et kõik jäsemed kukuvad otsast ja kopsud võtavad sõbra mao kaasa ja vupsavad liiprite vahele.
Lingeni poole sõites oli mul sest nuputamisest ja pidevast põdemisest kopp lõplikult ees. Mu enda parfüüm ajas pea pööritama ja rataste kolin lõikas kõrva. :D Oleksin sel hetkel olnud maailma parim vingupunn. Maailma õnneks olin üksi, polnud kellelegi vinguda.

Lilo oli mu rongile vastu tulnud ja ta viis mind esimeseks ööks oma koju, kus kohtusin ka tema abikaasaga ja istusime õhtul veel tunnikese ning rääkisime Eestist, eesti keelest, Saksamaast, saksa keelest ja minu edaspidisest tööst. Nad olid väga toredad ja sõbralikud.
Pühapäeva hommikul pärast söömist käisime vaatamas TPZi maju, mida on kolm. Peamaja ja teatrimaja Fundus on päris linna keskel, tantsu ja tsirkusemaja on linna servas. Sinna sõidan ma jalgrattaga igal teisipäeval, et assisteerida tantsutunde. Peamajas on üks office, mida jagan veel kolme inimesega ja mul pole aimugi, mida ma seal õieti teen. Oma lauanaabriga saan jagada arvutit, milles ei pruugi olla internetti (Lilo polnud kindel). ?!?!?
Tundub, et Lingenis ei olda sellised võrgusõltlased, nagu enamus meist Eestis on.
Mul tõepoolest on oma korter, ainult mulle, mis on TPZi peamajast 5 minuti tee kaugusel ehk samuti täitsa linna keskel. Mul on hiiglaslik teler, väike külmkapp, diivaniks tehtav voodi ja mõnus vannituba. Kõiksugused eluks vajalikud asjad: rätikud, linad, nõud ja svammid on ka olemas. Ainult praeahju pole. :( Ma tõesti lootsin. Võib-olla avastan kodutehnika poes ahjuallahindluse. Pesu pesen keldris. Seal on ka kuivati. Ma juba aiman lugematuid viise, kuidas saan kogu oma seljariiete lasu kas pesemise v6i kuivatusega käkki keerata. Soovigem edu.

Minu kõrvalkorteris elab Luci, sakslanna, kes juba kuu aega on TPZis vabatahtlik olnud. Ta on 19. käisin tema ja ta sõbrannadega linna peal ka. Lingenis oli festival, mis vältas kolm päeva ja andis kõigile kohalikele põhjust veel suurema isuga õllekappu kummutada. Linn on erakordselt sõbraliku auraga. Igal pool on pisikesed punastest tellistest majad, mõned ehitised on piisavalt vanad, et turismigrupid neid vahel vaatamas käiks. Kohe minu maja taga on suur kirik ja minuga ühes majas elavad mõned nunnad. Käisin Emsi ka vaatamas. Jõe kallastel käivad parandustööd. Ma ei kujuta ette, mida parandatakse. Igatahes on üks kaldapool imeilusa lopsaka taimestikuga ja teine jõhkralt üles küntud. Luci näitas mulle ka odavamat toidupoodi ja Döner Kebapi asukohta. Minu elu esimene kebab küll väga rabavat elamust ei andnud. Vana hea Söka Purks pakub väiksema raha eest kopsakamat kõhutäidet ja maitseelamusega ei tee üks teisele küll silmi ette. Üks Döner on siin veel. Tuleb ette võtta Katse Kaks.
Esmaspäeval kohtun Suurel Koosolekul kõigi TPZi ringijuhendajatega. Ega midagi – suunurgad nööriga kõrva taha ja „Guten morgen! Freut mich!“.