Tutvustasin Oliviale seda vähest, mida ta Ligenis veel näinud polnud ja siin pole teadupärast nagunii palju näha. Temaga koos avastasime ujula kõrvalt Lingeni ilmajaama. Tabloolt saime teada, mis ilm novembris olnud oli. 27. detsembri lõunal suundus Olivia tagasi Braunschweigi ja mina istusin järgmise päeva varahommikul Berliini rongi.
Saabumine Berliini rongijaama oli, üllatus üllatus, šokk. Sada rongi, miljon inimest, null aimu, kuhu poole suunduda. Olivia pidi jõudma head kolm-neli tundi pärast mind. Võtsin enda kogumiseks natuke aega, varustasin end bahnide kaardiga ja valisin sihtpunktiks huupi Zooloogischen Garteni peatuse. Ja kassanäe, tuleb välja, et kui valge mees tahab endale Rolexit osta, siis suundub ta samasse paika. Arvatavasti mitte U7ga, aga mulle kõlbas see variant väga hästi.
Mu esimene mõte pärast U-jaamast väljaastumist oli, et See On Minu Koht!!! Oo jaa. Mitte üheski suurlinnas, kus varem viibinud olen, pole ma end nii koduselt tundnud. Kaiser-Wilhelm-Gedächtniskirche ümber möllas jõuluturg veel täies hoos. Maitsesin ka mina oma elu esimese (ilma tungiva põhjuseta ka viimase) eggnoggi e Eierpunschi e munapunši. Maitses, nagu soe ei-miski-muu. Võttes arvesse ka mõni õhtu hiljem kogetud munalikööri eksperimenti, on minu arvamus, et selle leiutisega ikka midagi mõistlikku ette võtta ei anna. Kui, siis küpsetada. Mida, ei oska pakkuda.
Olivia jõudis ka kohale. Tegime kohvid väikeses kneipes, kus valitses naljakalt sõbralik õhkkond. Sisseastudes haukus meid läbi ühe kliendi koeranäss. Seejärel tegi omanik meiega juttu, et kust tulek ja miks. Tema lauakaaslanna, krimpsus daam 50. stiilis kostüümis, kes raudselt valetab ikka veel oma vanuseks 42, küsis mitu korda üle, kas me ikka aastavahetuseks tulime. Ei, hoopis pühadeallahindlusteks, 31. pärastlõunal sõidame koju tagasi.
Clemens, põline läänesakslane, tervitas meid oma ilusas, kuid jahedas kõrgete lagedega korteris, mida jagavad temaga veel 2 noormeest. Clemens on Olivia koolikaaslane, millest tähelepanelik lugeja võib lihtsalt järeldada tema elukutse. Sama päeva õhtul maandus Schönefeldis Laura, Olivia sõbranna, kes ka Clemensi juurde ööbima tuli. Samas lennukis saabusid ka Birgit&Liis, kes olid ööbimiskoha leidnud Kreuzbergis, linnaosas, mille eest minu Lingeni tuttavad mind hoiatasid kui Väga Kahtlasest Paigast. Bullsugar! Põlise lääneberliinlase Clemensi hinnangul on Kreuzberg the place. Nõustun pigem temaga. Päeva lõpetuseks läksime korteripeole. Seal oli lauajalgpall. Lõbusa ajaveetmise kohustuslik osa. Birgit&Liis tulid ka ja ma rääkisin oma hääle ära.
Järgmisel päeval sõidutas Clemens meid autoga mööda linna vaatamist väärt kohti ja viis kunstimuuseumi, mis on tehtud vanasse pearongijaama hoonesse. Juba kogu Hauptbahnhofi sagimist sellesse majja ette kujutada oli lahe, kontrastiks tööde ees pikkamisi patseerivad kunstinautlejad. Väljapanek koosnes kaasaaegsest kunstist. Installatsioonid, videoinstallatsioonid, rohkelt provokatiivseid genitaale vaatajale näkku kargamas. Kõige lõbusamad olid Roman Signeri videod raketieksperimentidest.
Küsimus: Mis juhtub, kui süütad tabureti nelja jala küljes raketid ning istud ise taburetile?
Vastus: Mitte midagi.
Küsimus: Mis juhtub, kui paned mütsi pähe, seod selle raketi külge ja süütad raketi?
Vastus: rakett lendab minema haarates mütsi ühes.
Küsimus: Mis juhtub, kui kinnitad laua külge piisavalt palju heeliumiga täidetud õhupalle ja laud tõuseb õhku ning hakkab jõudsalt kaugusse triivima?
Vastus: Eikusagilt ilmub püssiga mees ning laseb pallid puruks ja laud kukub alla.
Ei kõlanud naljakalt? Noh, siis tuleb endal näha.
30. detsembril tervitasime Siimu Berliini jäisel pinnal. Ilmad jahenesid iga päevaga. Siim ja mina saime kokku Wencliga – noormehega, kelle võõrustajaks olin läinud suvel, kui ta oma sõbraga Norra põhjapoolseima punkti poole teel oli. Nüüd võõrustas ta oma sõbra isa kodus meid, kui olime teel uue aasta poole. Ta sõbra isa Matze selles korteris enam ei elanud. Mahajäetuse hõngu oli korteris tunda. Tegemist oli umbes sama trashy kohaga kui Hiiu-kodu. Talutav.
Wencel, muide, on põline idaberliinlane. Inimtüüpide mõttes oli see reis küll ülihariv. On tõepoolest suur vahe, kumma kandi inimesega suhelda. Kusjuures, kui Wessilt küsida, kas ida- ja lääne Berliinil on tõesti nii suur vahe sees, siis tuleb tõenäoliselt vastuseks, et mitte nii väga. Sama küsimust Ossile esitades... :D see grimmass on nägemist väärt.
Uusaasta öö planeerisime üsna põhjalikult täis. Alustasime Clemensi juures raqlette’i süües. Sealt sõitsime bussiga S-Bahni peatusse, mis oli kergelt kriminaalne kogemus. Märksõnadeks olid: tšurka, tulirelv, avarii, politsei, paanika, tagaajamine. Paraku pole mul aimugi kogu konflikti põhjusest, ajendist, kronoloogilisest järjekorrast ega tulemusest. Ma lihtsalt istusin valel bussikorrusel ja vales pingireas. Tegelikult, õigel korrusel ja õiges reas. Teravaid elamusi saab teleristki.
Kuna kogu see sagimine omajagu aega võttis ei jõudnud me õigeks ajaks katusepeole, kust kõige paremini ilutulestikku näha oleks olnud. Uue aasta võtsime vastu silla all. :D Tulestikku oli näha küll. Ma olin rahul.
Silla alt suundusime Siimu ja Birgit&Liisiga kesklinna klubisse, mis oli maksimaalselt tuubil täis, mis tegi tantsimise võimatuks isegi nende lugude järgi, mis olid head, sest enamus polnud. Mina tegin sealt kannad, Siim jäi. Sain Wencliga kokku ja läksime housemuusika peole, mis toimus parajas saras, aga oli tasuta. Berliinis on väga palju vanu tehasehooneid ja niisama vanu suuri maju, kuhu on tehtud peokohti ja kommuune. Enamus neist pole ka enam illegaalsed, sest kui linnale üles näidata head tahet hoone korrashoiu suhtes ning maksta piisav summa, pole lihtsalt kellelgi ütlemist. Hoone korrashoid tähendab tavaliselt siiski seda, et kuskilt ei kuku tellisetükke pähe, kraanist tuleb läbipaistvat vett ja katus püsib peal ka pärast kõlarite pikemat piinamist.
Peolt jõudisme koju kell 10 hommikul. :D Seda pole minuga vist tõesti kunagi juhtunud. Aah, Berliin, Berliin. DJ jäi meist maha möllama. Vat nii pidutsetakse seal!
Wencel jalutas mind-Siimu mööda Berliini ja jutustas megapalju kõigest. Kui ma mõtlen oma teadmistele Tallinnast ja võrdlen neid tema omaga tema kodulinnast, siis hakkab mul tõesti piinlik. Seda parem meel on mul, et meil Berliinis sedavõrd hea giid oli. Ta viitsis meiega isegi halvavas pakases pool tundi Bundestagi sissepääsu järjekorras seista, kuigi ta ise oli seal loomulikult korduvalt käinud. Neljapäeval oli Berliinis 7 miinuskraadi, aga tuul duubeldas selle mõnusaks antarktikaks.
Samal päeval sõitsin tagasi Lingenisse kaasas palju ilusaid mälestusi ja kindel plaan seda Berliini külastust mitte viimaseks jätta.
1 kommentaar:
oh, Hanna...Kuigi mind valdab tunne, et oleks pidanud sinuga rohkem seal hängima on mul siiski hea meel, et kõik nii hästi kokkuvõttes läks. Mnu parim aastavahetus on see ka mingis mõttes:)
Postita kommentaar