Lucy, du bist eine Schwimmerin!

Aasta esimene töönädal oli peadpööritavalt igav. Enamus kursustest pole veel pihta hakanud ning kontori koristasime esmaspäevaga ära. Sealt edasi tiksusin isiklikke mõtteid mõlgutades maailmavõrgus. Leiud on laiemale avalikkusele tutvustamist väärt.
Avasta maailma rubriigi lint on tänasega läbi lõigatud ning šampus joodud.

TPZi üritused on vinged. Mulle meeldib neist osa võtta. Reede hommikul toimus ülemajaline ühine hommikusöök poliitiliste külalistega. See oli liigutav näide sellest, kuidas poliitikud vaeseid toidavad.
Rivistusime Lucyga tund aega tavalisest varem, poleerisime nuge, kaunistasime keedusingivaagnaid tomatiroosidega... Majarahvas saabus punktuaalselt ning külalised jäid viisakalt hiljaks. Sisseastudes tervitasid kõik pintsaklipslased iga ruumisviibijat kättpidi. Vahetati viisakusi, naerdi kuulekalt kuivade naljade üle, vahetati kinke... Kui käes oli aeg rikkaliku bufeelaua kallale asuda teatasid poliitikud viisakalt, et neil oleks see juba kolmas hommikueine, tänasid sellegi poolest ning lahkusid uksel viimast korda hambaid välgutades. Väljapandud toidust jäi alles kaks kolmandikku. Lilo helistas kohalikku kristlikku organisatsiooni, kes kraamile järele tuli, et see paljulapselistele peredele jagada.

Reede pärastlõunal läksime Lucyga ujuma. Meie tiimi põhifunktsioon on planeerimine. Võime lõputult heietada tegemist tahtvatest asjadest, aga aktsioonini ei jõua kunagi. Seekord siis väike sürpriis (ein Überraschung!).
Lingeni ujula on väga viisakas asutus ühe basseiniga suplejatele, teisega ujujatele. Enne basseini hüppamist uurisin Lucylt vargsi, mis masti sportlane ta õieti on. Mina olin klassi parim ujuja... neljandas klassis. Pärast seda pole vesi mind sportima kutsunud, ainult tühja mulistama. Lucy väitis, et tema pole kellegi ujuja, lihtsalt niisama. Jaa, muidugi, kes siis kroolis kolm otsa sama ajaga, kui mina lõõtsutades ja vett köhides ühe basseinipikkuse läbi loovisin (silma järgi 50 m)!
Päris esimene rinnuli raks polnudki nii raske, sest mu keha ei saanud ilmselt aru, mida ma temaga õieti teha üritan. Sellele järgnes loomulikult šokk, kuna talle jõudis kohale karm tõde: sporditerror, mis enam kui kolme kuu eest nii roosilise lõpu leidis ALGAB JÄLLE! Hüvasti pakurõngikud!
Lõppeks nautisin seda kogemust. Sain rahuldada oma käsutamiskirge olles iseenda treeneriks: „Nina kaudu sisse, suu kaudu välja! Jalad tööle! Edasi, jaksad küll!“. Mingil hetkel, kui valu rinnus enam nii palju tähelepanu ei nõudnud, hakkas mu aju häid mõtteid tootma. Teate küll – mehaaniline töö lülitab keha autopiloodile, aga upgradeib mõistuse. Aeroobika, mida Eestis harrastasin, automatiseeris mõlemad ( ja tol hetkel mulle just seda vaja oligi). Pärast trenni nautisime oma turjadel masseerivaid veejugasid, lõdvestasime lihaseid soojas suplusbasseinis ning vupsasime meelte ergutuseks jahedasse õuebasseini. Veel viimane kiire lonks kloorivett teele kaasa ning sündinud see oligi – Frauen Fit!

Ainult üks küsimus. Millise Himaalaja jalami majapidamise veega varustamist sponsoreerib Lingeni ujula? Liustikud, näe, sulavad.

Laupäeval käisin Münsteris. Nagu ikka, ilus vanalinn, kaunite kirikutornide teravad tipud vilksavad majakatuste vahelt, kuhupoole ka ei kõnniks. Kaubatänaval on esindatud Tommy Hilfiger ja teised suurepärased poed, kus kõige lihtsama disainiga käekottide hinnad ületavad väikeautode omi.

Uitades komistasin sisse Westfälische Landesmuseum für Kunst und Kulturgeschichte uksest. Heldisin, kui avastasin, et neil on näitus Saksamaa juugendit viljelenud kunstnikest (ja veel mõnedest). Teiste näitusekülastajate nägude järgi otsustades olin ainuke, kes tõepoolest nautis, mida nägi. Sõbrad, onud tikkisid siidile sillerdavaid seedripuid ja toksisid marmorvaasidele sitsivaid sisalikke. Studie nach Feuerlilie. Studie! No see lihtsalt teeb tuju heaks. Pole siin midagi schrecklich.