Kein Thema

Olivia juhtis hiljuti mu tähelepanu ärritavale tõele, et Eesti emakeeleõpetajad keeravad oma õpilastele süstemaatiliselt käru. Vähemalt toimus see ajal, kui meie, kaks vanatoid, koolis käisime. Mis kasu on mudilastele „nimisõnade“ ja „tegusõnadega“ kõrvade vahele ladumisest, kui kogu ülejäänud elu on neil tarvis „verbe“ ja „adjektiive“. Liiga tihti tuleb Sprachkursis ette, et istun, silmad arusaamatusest põskkoobastesse puurdumas, järjekordse lüngatäitmise üleasnde ees ja kui siis lõpuks oma Portugaalia päritolu pinginaabri käest küsin: „Kas see on maine või mainen^?“, teatab ta mulle üleolevalt: “Daaaaaa! Akusatiiiiv?!“. Naah, õpetaja Eiche, mis tähendab!?

Teisipäeval tegin oma kolme kuu karmima tööpäeva. Hommikul ei võtnud ma targu arvutit büroosse kaasa. Pool kümme tegin algust paljundamisega. Veerand üheteistkümneks püstitati saalis pikad lauad iga-aastase seitsmekümne tähtsa kultuuritegelaste koosolekuks. Laudade peal polnud aga sel hetkel midagi ja selle tühimiku täitsin mina. Kohvilauda katsin üle tunni. Puhkasin seenioride teatrigrupis jalga ja sain juurde tööülesandeid, millega oma taskukalendrit täita, viisin lõpuni paljundamise. Oma lõunapausi ajal sättisin kohvilaua lilli vaasidesse. Näpistasin 10 minutit kodus juustuvõileiva valmistamiseks ja ühes tükis allaneelamiseks.

Muide!

essen=sööma

fressen=õgima

Veerand kahest sättisin kohvilauale veepudeleid, klaase, koogivaagnaid, kohvitermoseid. Kogu protsess kestis kaks tundi. Spurt Sprachkursi. Nur Deutsch sprechen. Kuueks tagasi TPZi lauda koristama, mis omakorda kaks tundi aega võttis. Annab töötamise mõõdu välja küll.
Ah ootasite puänti? Olgu.
Sõitsin üheksaks kuuks sadade kilomeetirte kaugusele kodust, et avastada ennast ja leida oma tee, aga lõpuks tuleb ikka välja, et kõige rohkem meeldib mulle kohvitasse loendada ja torti taldrikutele laduda.

Nädalavahetusel toodi viimast korda lavale „Väike Prints“. Viimast korda Saksamaal. Suvel läheb tükk vähendatud kooseisuga Moskvasse noorteteatrifestivalile. Hea põhjus väljasõit idanaabrite juurde teha või mis?
Seekord esinesime Meppeni teatris, mille lava on väiksem Lingeni teatri omast. Mulle tundus see jukerdamine küll naeruväärsena, aga „press“ ehk üks ja ainus Emslandi päevalehes töötav kultuuriajakirjanik, olevat rahule jäänud.

Lingen muutub järk järgult nigelamaks. Central Kino ehk Lingeni pisike Sõprus on sulgenud oma uksed, kruvinud katuse küljest lahti kelmika kinonäitsiku ja riputanud üles „müüa“ sildi. Ega ma selle uudise peale imestusest just krussi ei keerdunud, sest kord nädalas kümnele inimesele kolme euro eest sõltumatute filmide näitamine ilmselt pensionipõlve Califonias ei kindlusta.
Ometigi ma ei nuta, sest alates uuest aastast saan lõpuks ometigi ka Lingenis Subwaysse „Chunkey Monkey“ nimelise jäätise järele põigata ja seejärel uues diskoklubis kohalike gümnaasiuminoortega uuemate hip-hop-hittide järgi oma junk-in-the-trunki ("praht pakiruumis") hüpitada.
Kvaliteetmeelelahutus.