Warum läuft Herr R. Amok?

Samuti, nagu igal aasta paari esimese kuu jooksul tuleb käest välja harjutada vana aastanumbri kirjutamine, võtab aega harjumine oma uue vanusega. Minu oma, leian ma, on harjumist väärt. Lõpuks on ka selle suurepärase väljateenitud kahe järel midagi enamtähenduslikku kui luftitav null.
Teisipäeva hommikul laulsid Lilo, Lucy ja meie sekrtär Anne-Marie mulle ülemajalise telefoni valjuhääldi teel sünnipäevalaulu. Ingliskeelne „happy birthday“ litsub paraku küünarnukiga sakslaste nii kaunilt kõlava „Herlichen Glückwunsch zum Geburtztagi“ kõrile. Minu Sprachkursi õpetajale ei tulnud isegi saksakeelne sünnipäevalaul meelde, kuigi seenioriteatri lustakas seltskond mulle seda vabalt lõõritas.
Õhtul istusin Sprachkursi seltskonnaga koos Maximi loungeis juustuvaagna ümber.
Neli kuuest kohalolijast olid vahetusõpilased. Seetõttu juhtus jutt enam kui korra olukorrale gümnaasiumikoridorides ning iga kord võisin enda kõrvad kergendusega stand by režiimile lülitada, mitte kuulata, mitte teada, mitte süveneda, mitte kaasa elada. Mõningad faktid, mis filtrist siiski läbi murdsid:

Igal koolinoorel on peika/pruta, kellega on koos oldud kauem kui aasta ning ollakse koos kuni „kui nad veel surnud pole“.
Igal koolinoorel on oma punt, kellega tolgendada. See sõprusring (der Freundeskreis) moodustub lasteaias ning edaspidine areng laienemise või kitsenemise näol on ebatõenäoline ning ebasoovitav.
Vahetusõpilastega ei viitsita suhelda, sest nad sõidavad nagunii kohe jälle minema. Palju olulisem on pühenduda oma Freundeskreisiga vihmastel õhtutel raekal kivitreppidel aelemisele.
Suurem osa poisse hoolib fanaatiliselt oma välimusest (moesoengud, firmariided, kiiskavad aksessuaarid), suurem osa tüdrukutest mitte, aga moesoengud on neil ikkagi.

Ometigi, liiga varakult patsutasin endale õlale arvates, et lähemalt mind see teema ei pista. Neljapäeva hommikul pakkis tehnik Raaly mind koos kaablitega kaubikusse ning sõitsime Osnabrücki, kus TPZi haldusalasse kuuluva trupi Windstärker13 lava ülesseadmist nõudis. Kus mujal kui hiiglaslikus gümnaasiumis.
Windstärker13 moodustavad kaks nais- ning 2 meesnäitlejat, kes on keskendunud „ennetusetendustele“. Turvaseksi tükid olid keskas ikka minu lemmikud, kuigi meie koolipäevi nendega just ülemäära ei rikastatud. Loomulikult näitasid hilistes kahekümnendates artistid meile ka, kuidas tubli puberteet suitsule „ei!“ hüüab. Ja alkoholile ja narkootikumidele ja seksile (üleüldse, ükskõik, kas kinnikaetult, -topitult või -õmmeldult). Tänapäeval kerkivad mulksudes pinnale aga kõvasti kriitilisemad teemad. „AlleMachen“ hõikab „ei“ koolitulistamistele.

Päris toreda konstruktsiooniga tükk, mis vihjab tugevalt vägivaldsetele arvutimängudele, aga rollid on pööratud pahupidi. Mängija – koolitulistaja Koma– projekteerub virtuaalsena ekraanile ning Tegelaskujud 1 ja 2 vahetavad laval reaalsetena rolle, ehitavad plastklotsidest automaatrelva, ähvrdavad mata hindeks 6 panna, surevad ja ärkavad taas ellu. Kasutatud on rohkelt kaadreid koolitulistamise teemal tehtud filmidest, niisama vägivaldsetest mängufilmidest, Marilyn Mansoni* intervjuudest. Minu arvates isegi liiga palju.
Tüki ülesehitus on võrdlemisi abstraktne, kuid kohati alahinnatakse vaatajat (gümnaasiumiõpilane peaks ju intelligent olema), nagu istuks saalis mannapudrumõistusega merisead. Kõige enam kriipis kolpa stseen, kus ema ja isa istuvad Komaga toidulauas ning küsitlevad poega ühtki vastust ära ootamata eeldades, et nagunii on „schön!“. Seejärel ilmub ekraanile Marilyn Manson lausega: „...I would listen to what they have to say ’cause that’s what nobody did,“ („...ma kuulaks ära, mis neil öelda on, sest just seda keegi teine ei teinud,“). Vanalinnud mäluvad ussikesed ikka enne poegadele makkutoppimist läbi.
Näitlejatega Osnabrücki poole sõites küsis Julia minult: „Gibt es Amoklaufen in dein Land?“. Õigekirja eest ei vastuta. Tõlkes: „Kas teie riigis ka koolitulistamisi on?“. „Aga jaa, ikka esineb, kui madalrõhkkond on või räimekilo hind tõuseb, aga Soomes paugutavad, sindrid, kogu aeg. Ma arvan, et sest neil on palju saari või tuleb see massilisest lühinägelikkusest.“

Ühest küljest on see hea näide sakslaste mõneti kummalisest väljendusviisist, nagu ka „Mann kann...“, millest ma veel kirjutanud pole. Teisest küljest jällegi tekitab tunde, et keskkooliharidusega tulebki nüüdsest kaasa väljaõpe klassiukse blokeerimises kaardikepi ja pinginaabri elutu kehaga.
Kõige õõvastavam oli etendusejärgne vestlus õpilastega. Ma ei tea, kuidas mõjub ühele niigi hapra enesekindlusega koolinoorele lause „me ei tea kunagi, kes meie hulgas selliseks teoks võimeline on, aga vaadake enda ümber ringi...“ ??? !!! Ausõna, nii palju saan ma juba saksa keelest aru, et ma seda lauset valesti ei mõistnud.

Järgneb auhindadega lugejaküsitlus.

Pildil olev objekt pole mitte mingil viisil seotub koolitulistamistega, küll aga osavuse, kannatlikkuse ja vastupidavusega. Ese on valmistatud puust ning nöörist. Esemele määratud tegevus näeb ette punase kuuli viibutamist sinisesse torbikusse.
Saksa keeles on objekti nimi Kugelfangspiel.
Mis nime kannab aga meie loo kangelane eesti keeli?
Õiged vastused on oodatud kommentaaridesse, sest valesid vastuseid pole olemas. Mõtle nimi ise välja või helista sõbrale.
Nupukaim nimemeister leiab kingituse oma plekist postkastist.

Laupäeva õhtul käisin Münsteris soolaleivapeol. Vestlesin ühe noormehega umbes 5 minutit ainult saksa keeles. Ta oli käinud Tallinnas ja trollibussidel oli tema südames eriline koht. Kui ta mu saksa keele tasemest selge soti sai hakkas tal järsku seletamatult kiire, aga minul on linnuke kirjas.
Ainult saksakeelse telefonikõne linnuke saabus juba natuke varem, aga Laura viitsib minuga aeglaselt rääkida ka.

* artist, kes oma enesehävitusliku, provokatiivse ning kristlust mõnitava loomingu tõttu on enim jalgu jäänud kõigile koolitulistamiste põhjusi välja (j)uurida püüdvaile üksustele