Esmaspäeval jõudsin ka lõpuks Central Kinosse, mis on nagu Lingeni Sõprus. CK on ülimalt old school koht. Väikeseid kollaseid pileteid rebib kohvikutädi priskest rullist, kinoekraani ees on enne seansi algust punasest sametist eesriie. WCs, mille uks avaneb otse saali, on nööriga loputuskast, mis on siin loomulikult tõeline rariteet, kuigi Eestis on sellised enamuse väikelinnade kultuurimajades. CKs jõin ka oma elu esimese Bionade, mis kirjade järgi (saksakeelsed, ise tõlkisin, tõesuse eest ei vastuta) peaks sisaldama loomulikul teel tekkinud mulle. Mmm.
Teisipäeva õhtul astusin suure sammu isiklikus arengus. :D Võtsin osa audiotöötluskoolitusest. TPZis töötab nimelt helitehnik, ka muudes tehnilistes asjades andekas, Raaly (amtlikult Ralf). Väga sobiv nimi arvutikutile, kas pole? Nüüd elab minu arvutis uus programm nimega WaveLab, mille abil võin meisterdada meeletute mixidega CDsid.

Seminar Fusswegi Jugendcentrumis algas, nagu iga teinegi, tutvumisega. Meie üle kahekmümne pealises grupis on inimesi Hispaaniast, Prantsusmaalt, Türgist, Hollandist, Taanist, Tšehhist, Rumeeniast, Poolast, Itaaliast, Ungarist, Bulgaariast ja Iisraelist. Minu kodu asub kõigist kõige rohkem põhjas.
Seltskond on üldjoontes väga lõbus. Kolm hispaanlannat vürtsitavad olemist kõige enam. Juhendajad, kaks sotsiaaltööd õppivat näitsikut, on hästi toredad.
Suurem jagu osalejaist räägib ja mõistab saksa keelt üle keskmise hästi. Mina saan enamjaolt ka jutust aru, aga aeg-ajalt pean ikka inglisekeelset kordust paluma. Lihtsamaid lauseid pigistan ka endast välja. Saksakeelsed tegusõnad ajavad mind peaaegu paanikasse. Neid on nii palju ja nad ei sarnane üldse inglise keelele. :D Üks mu lemmiksõnu on Möglichkeit – võimalus (ei ole tegusõna).
Tegeleme vabatahtliku töö tahkude analüüsimisega. Teemadeks on keel, kultuur, interkulturaalne kompetents, Saksa ajalugu, Euroopa üleüldiselt. Ma olen täiesti veendunud, et nende teemade läbivõtmine ei nõua meilt tegelikult kahenädalast luuslanki betoonboksis kahe hobusekopli vahel. Konsentreeritud tegus laks neli päeva järjest teeks meid sama targaks. Keeleliselt ehk tõesti mitte ja me muidugi ei sõbruneks nii väga kui me seda praegu teeme.

Ilm on olnud täiesti kohutav! Sajab iga päev ja tuul tuhiseb igast vabast avausest sisse. Kaasa arvatud minu toa aknapragudest.

Pühapäeval algas Kölnis traditsiooniline 11.11 karnevalihooaeg, mis kestab veebruarini. Kolistasime seda rõõmsalt kaema. Karnevalil pole teemat. Pidulised rebivad selga suvalised värvilised hilbud, litsuvad pähe takused (kahtkümmet eelmist karnevali näinud) parukad, vesikleebivad näkku Kölni vapi ja varuvad kastitäie Kölschi kaenlasse. Kölsch on Kölni õlu, mis pole õlu, vaid Kölsch. On selge?! Igatahes on tegemist religioonilaadse nähtusega, millel on kümneid altareid (kneipe e õllekas) ja mitmekümnes eri vormis ebajumala kujusid kingalusikaist õhuvärskendajateni.
Kölni jõudnud, sooritades pisukese möödalaske, suundusime otse pealava juurde. Seal tunglev mass neelas meid endasse ning, lõplikult seedimata, väljutas brutaalsel moel lähimasse rentslisse. Kellegi küünarnukk pole kunagi varem olnud nii lähedal minu neerupealsetele.
Kui valgus tunneli lõpus kustus ja ma Currywursti jäänused ja pudelikillud krae vahelt välja olin korjanud, võtsime suuna šokolaadimuuseumile. Nüüd tean minagi, kuidas valmivad seest tühjad šokolaadist jõulumehed, kaua fermenteeruvad kakaooad ja mitu uba peab loovutama meesorja eest (100).
Kui rääkida Kölnist ei saa kuidagi üle ega ümber tema Domist, mis on suur ja ilus. :P Tema ümber keerutab lakkamata jäine ja võimas tuuleiil, mis oleks mul peaaegu fotoaparaadi käest pühkinud. Lisaks on see ainuke mulle teadaolev kirik, mille palgal on turvamees, kes peletab turiste jumalateenistuse ajal kiriku tahaotsa ja käsutab meestel mütse peast.

Esmaspäeva pärastlõunal puges päike pilve tagant välja ja meelitas meid palliplatsile. Nüüd on käed palli üle võrgu sundimisest valusad ja punased. Sport, sport, sport...! Peamiselt kehtib siin ikkagi caffee und kuchen, caffee und kuchen...!