Väikese Printsi etendus pälvib enamat tähelepanu kui oleksin oodanud. Läinud nädalal olid VP proovid iga päev. Mina jõudsin Braunchweigist tagasi alles esmaspäeva pärastlõunal ja kohusetundest pistsin ka oma nina teatri ukse vahelt sisse ja vaatasin, mis proovis toimub.

Teatrigruppide puhul tegi Tom päris palju muudatusi. Õnneks ei harrasta siinsed teatritruppide juhendajad „rääkivate peade“ lavastamist. Siiski õnnestub neil vahel lastest väikesed vanainimesed teha. Rebase taltsutamise stseenis surusid nelja-viieteist aastased tüdrukud üksteisele käsi südamele ja langesid ühele põlvele. :D Olgu, „Väike prints“ ongi nii kirjutatud, et lugeja võib ennast sookra tõlgendada. Õnneks pole Tomi plaan absurdinäidendit valmis kleepida, see tõlgendus sai ära muudetud ja unustatud.
Ja kõigil, kes arvavad, et „sookra“ pole sõna, palun lugeda „Õnne sünnipäevaks, Wanda June’i“.

Esmaspäeval jagas Tom kahele YouMeDo rekvisiitorile – mulle ja Chrischile – ülesandeid kätte. Paar järgnevat päeva veetsin Funduse kostüümilaos naiste aluspesus sorides ja ühe euro poes gekaufenit tegemas. Nimelt pidin leidma peale talveriiete, koristusvahendite, plastikust sibulate ja sukeldumisvahendite ka striptiisi jaoks vajaminevaid hilpe. Miks on ühes kostüümilaenutuses naiste aluspüksid, täiesti tavalised, ei taipa mina mitte. Kas ka neid antakse viie euro eest kuni viieks päevaks välja...? Lõppkokkuvõttes oli vajalike rekvisiitide leidmine väga põnev. Pisikese viie latiga aia saagisime välja ja klopsisime kokku koos Martiniga, kes vastutab ka „Väikese printsi“ suuremate rekvisiitide eest. Värvimine oli üksikasjalikult minu töö. Oo jaa, ma oskan tööriistu käes hoida küll ja neid vajadusel isegi õiges suunas viibutada.

Minu teine varjatud oskus, akrobaatika, saab aina hoogu juurde. Meike, akrobaatide juhendaja, ütles, et ma olen quite good. Kuuajalise punnitamise kohta on see hinnang minu jaoks täiesti piisav. Tegelikult meeldiks mulle muidugi peale plikade õlule vinnamise ka iseenast vinnastada. Üks ilus tagurpidi salto, miks mitte. Kui selle käppa saab, võin 2008. aasta Eesti missiks kandideerida.

Seni figureerin ilmselt Lingeni tasuta nädalalehes, sest reedel oli teatrisse kutsutud fotograaf. Oh seda poseerimist ja ilutsemist siis. Päris pisikesed liblika-plikad ajasid tiivad ekstra laiali või lõid käed palveks kokku, et ainult ÜKS pilt veel ja siis veel üks paluuuuuuun! Vanemad tantsijad pole oma liigutusi varem nii puhtalt teinud kui siis, kui fotolamp välkuma lõi. Enamus noori näitlejad tegid ajalehele oma elu ilmekaimad rebasenäod. Feim ja sull, ma ju kirjutasin.

Alates kolmapäevast lokeerun Bornheimis seminaril, mistõttu mu blogi ei pruugi uudse materjaliga täituda enne 18. novembrit.

Seniks kallistan teid kõiki, sest mul on pikad käed.