Teine seminarinädal sisaldas endas rohkelt reisimist. Kölni ja Bonni vahel sõidab kogukas tramm. Ühest linnast teise jõuab pisut enam kui tunniga ja Schwadorfi peatus, mis Jugendzentrumile kõige lähemal, asub marsruudi keskpaigas. Teisipäeva pärastlõunal asusime teele Bonni poole, kus asub muuseum Haus der Geschihte, mis kajastab väga vähesel määral hitleriaegse Saksamaa õudusi ning kogu ülejäänud määral aega pärast II Maailmasõda kuni tänapäevani.
Kepsutasime suure muuseumi läbi poolteise tunniga ning kuulsime kõigest väga üldiselt. Ma küll riskin sellega, et vanaisa Illar sunnib mind tagasi gümnaasiumipinki vanaema Silvi range õpetuse alla aastasele ajaloo suvetööle, aga olen siiski aus ja tunnistan üles, et ma pole kunagi teadnud, mida Berliini müür õieti tähendab. Jah, ma teadsin, et II Maailmasõja järel said kõik võitjariigid tükikese Saksamaast endale ja idaosa jäi N-Liidule ja Lääne-Saksamaa õilmitses, aga idalased kandsid kõik ühes suuruses kummikuid ja kosmilise disainiga alusrõivaid. Selle, et Berliiniga sama asja tehti ja et sinna aastaid lennukitega vajalikku moona kohale veeti (uus sõna mu sõnavaras – die Luftbrücke), magasin ilmselt ajaloo tunnis maha. Jõle piinlik. :P Nüüd ma tean elu lõpuni!!!

Kolmapäeval saime vaba pärastlõuna ja koos Karolinaga (Tšehhist) ja Irenega (Hollandist) otsustasime külastada Brühli ja seal asuvat Augustburgi mõisa (der Schloss), mis oli üks neljakümnest Clemens August von Wittelsbachile kuuluvast ehitisest, kui ma tuuritädi jutust õigesti aru sain. See oli päris vinge elamus. Mõis oli seest väga luksuslik ja kuna ta polnud sõja ajal märkimisväärselt kannatada saanud oli suurem osa kunstiteoseid ja sisustuselemente säilinud.

Neljapäeval võtsime ette Kölnis asuva NS-Dokumentationszentrumi, mis asub samas majas kui Gestapo peakorter aastatel 1935-1945. Mul oli väga hea meel, et nad eksponeerivad võrdlemisi vähe pildimaterjali ja seegi koosneb peamiselt vahistamisel tehtud näopiltidest.
Selles muuseumis sain aga teada midagi, millest meie ajaloo õpetaja kohe kindlasti ei rääkinud. Nimelt: vahel kantakse Hitleri heategude nimekirja (sest ei saa ometi olla halba ilma heata) Saksamaal töötuse kaotamine. Siiani olin selle jutu peale õlgu kehitanud, et ju ta siis pani sandid sõjatööstusse mutreid veeretama, AGA!!!! EI!!!!! Ta võttis hoopiski valesse rassi või sotsiaalsesse kihti kuuluvatelt inimestelt tööloa ära. Pole töötut, pole töötust. Samuti oli väga huvitav see, kuidas Hitleri valitsuse ladvikusse kuuluvad tegelinskid enne tema võimule tõusmist kõigis tähtsamates eluvaldkondades eeltööd tegid, mis oli üks riigi ülevõtmise õnnestumise peamisi põhjusi.
Kõike, mida olime näinud arutasime tundides. Rääkisime ka neonatsismist, aga üldiselt ei tundunud need teemad kedagi ülemäära erutavat. Isegi Iisraeli noormees Itamar oli külma kõhuga. Inimesed kippusid N-Liitu Venemaaks nimetama. See häiris pisut.

Lingeni pimedal raeplatsil tervitas mind kahar kuusk ning süütamata lampidega jõulupärjad.
Sel aastal, esimest korda üle pika aja, ootan ma jõule: jõululaata, jõulukaunistusi, jõulusööke ja –jooke, jõululaule ja jõulupidusid. Nuuts.