Ma ootan. Iga päev. Hommikul ootan, et kraanist hakkaks tulema sooja vett ja kohv valmis keeks. Ootan uut tööülesannet ja lõunapausi. Lõunal ootan, et viimased lood end internetist arvutisse laeks ja et vihm järele jääks. Õhtul, teel koju, ootan rongi möödumist, et üle tee saada. Ootan, et nuudlid potis pehmeks keeks, ootan CNNist mõnd positiivset uudist. Ööpimeduses ootan und. Kella kuuest hommikul ootan, et äratuskell kell kaheksa heliseks.
Iga päev ootan. Oma e-postkasti e-kirja, vahel harva tavalisse posti pärisümbrikku. Tänaseni ootasin veel postiljonilt pakki. Ootan postkaarte, millest mõnede saatust teab kahjuks vaid Deutsche Post. Oma telefoni ootan kõnesid ja lühisõnumeid, oma blogisse kommentaare.
Vahel ootan ma aga midagi, mida ülepea tulemaski pole.
Siis tunnen end mahajäetuna.
Siis katkeb mu kannatus.
Siis võin jääprintsessiks muutuda küll.
Absoluutselt õigustatult.
3 kommentaari:
Miks nii kurvalt? Ole optimist, elu on huvitav ja suurepärane, isegi ootamine, kui on teada, et ootamisel on ka õnnelik lõpp.
Ja ma siin just mõtisklen, et tuleb ette, et ei ole.
Sul on üldiselt hästi läinud. Mõni ootab, et oleks üldse, mida oodata.
Postita kommentaar