Tagasi konnatiigis :P

Eelmise nädala kolmapäeva varahommikul sulgesin viimast korda oma pisikese korteri ukse ning ulatasin võtmed Lucile. Temagi ärkas enne viit, et mind rongile saatma tulla. Valge rätikuga lehvitama saabus ka Laura.

Rongisõit Hamburgi lennujaama ei möödunud viperusteta. Vahetult enne Hamburgi pearaudteejaama on peatus nimega Harburg, aga unine Hanna sellele pisikesele vahele tähelepanu pöörata ei osanud ja hüppas rõõmsalt oma üle 30kilose pagasilaadungiga rongilt perroonile. Viga polnud aga suur ja 20 minutit hiljem viis mind juba uus rong järgmisse, õigesse, peatusse.

Esimesed kodumaised vaimsed maiuspalad puistati minu ette juba Hamburgi lennujaamas, kus üks eestlasest pohmellis ehitustööline sõbrale oma traagilist elukäiku ümber jutustas. "Ta lubaab ja lubaab, aga ikka helistaab! Ta ütleeb küll, et ta koliib väljaa, aga kuhuu tal kolidaa onn, AH!? Kuhu ta sitahädaa koliib!?" Soovisin, et oleksin Eesti keele unustanud.

Tallinna lennujaamas tervitasid mind vanaema Silvi, ema ja täditütred, maikellukused peos. Vanaema Maija kostitas meid oma kodus rikkalikult ning ka tädi Siiri astus läbi. Jutustasin Saksamaast ja olin sunnitud ka pikemalt aru andma oma „tulevikuplaanidest“, mis hetkel täies mahus vaid ideede tasandil on ja seetõttu võrdlemisi rohkelt segadust ja arusaamatusi tekitavad. Mitte ainult küsijate jaoks.

Praeguseks on mu naasmisest möödunud peaaegu nädal. TPZiga olin veel vaid nii palju kontaktis, et teatasin sekretär Anne-Mariele lühidalt: „Olen kodus“. Nad on kindlasti huvitatud, mida ma edasi teen ja kuidas mul läheb. Seetõttu pean oma saksa keele oskust vähemasti nii palju elus hoidma, et mingitviisi neile oma täide läinud „tulevikuplaane“ tutvustada.

Möödunud laupäeval istusin sõpradega Šnelli tiigi ääres ja lasin neil end kurssi viia kõige uuega, mis nende eludes toimunud. Ja seda on küllaga. Küll oli hea neid kõiki näha. :)

Ees ootab Eestimaa suvi, lõbusad seiklused ja uued algused.

Auf wiedersehen!

Sai mal kreativ!

„Suvi Öö Unenägu“ jõudis vaevalt alata, kui läbi ta oligi. Laupäeval oli esietendus, pühapäeval viimane etendus.Näitlejateks olid 7-13aastased poisid-plikad, kellest vanemad juba pikka lavakogemust omavad, nooremad aga päris ahtakest. Eeltööd tehti kahes grupis. Võrukaelad (Strolche) mängisid haldjaid ja metsa eksinud noori, Taevatormajad (Himmelstürmer) käsitöölisi, kes metsas teatritükki harjutavad. Päris lõpus põimiti kaks lugu üheks. Teksti ei kasutatud tükis peaaegu üldse, kogu tegevust saatis superhästi valitud muusika ning liikumine oli ägedasti seatud.Mõlemad esinemiskorrad möödusid suuremate viperusteta, kuigi korra tormas üks noormees paljasjalgsuse asemel sokkis lavale ning korra unustas õhuhaldjas Puck end üldse lavale hiivata. Kohustuslikud apsud, milleta teatritegu oleks igav. Pärast saab muidugi mitu päeva lavastaja pilamist kannatada ja öösel halbu unenägusid näha, kuidas sul nende neetud sokkide asemel üldse klounikingad varvaste otsas on ja sa teatrikardinate vahelt väljapääsu ei leia.Suveöö projektiga töötamine on minu teenistuse ägedaim ettevõtmine. Läbi kogu selle protsessi leidsin oma tee tagasi näiteringluse juurde. :)

Minu lahkumispidu TPZis oli nii tore! :) Julian, meie tsiviilteenistuja, mängis mulle lahkumiskingiks kaks kitarripala ja Ingo tegi žonglaažteatrit ehk jutustas pallidega illustreeritud õnneliku lõpuga armastusloo. Temalt sain kingituseks ka kolm sametist žongleerimispalli. Tom võttis lühidalt sõna jätmata LOOMUlikult mainimata KUI suurt koduigatsust ma algul tundsin (ei nõustuks üldse, mul oli lihtsalt igav) ja kuidas nüüdseks on olukord hoopis pahupidi pöördunud ning mul on kahju lahkuda. Eks ongi, aga kui mulle pakutaks pikemalt siiajäämist... :D jätaksin võimaluse kasutamata. Siiski on tore teada, et olen TPZlaste mäludesse positiivse jälje jätnud ning neil sama kahju minu lahkumisest on kui minul lahkuda. Hehhee.

... fünf, sechs, sieben, RAUS!

Saatsin neljapäeval kaks postipakki kodumaale. See teema on viimasel ajal mu meeli kangesti erutanud. Esmalt jahtisin õige suurusega kasti, mis mulle lõpuks üsna juhuslikult sülle kukkus. Seejärel nuputasin pikalt, mida õieti kastidesse pakkida. Õnnelikud võitjad olid muuhulgas elektrilampidega puidust kuusk, kokaraamatud, teekann, tinast küünlajalg ja üks saabas. Teine ei mahtunud. Kastid toppisin muidugi pilgeni täis ka igasugust muud kättejuhtuvat kraami. Et ei peaks lahkumise varahommikul käe otsas vedama, eks. Kokku vabanesin ca 20 kilost „vajalikest asjadest“. Pakkeprotsessi lõpetuseks tõdesin, et vaatamata oma keskkonnasäästlikule suundumusele olen ikkagi täielik hamster ja harakas.
Kolmandas etapis tuli pakid postkontorisse toimetada. Ükshaaval mu ratta hädisel pakiraamil. Teise, suurema, paki sidusin ratta külge oma sätendava salliga ja rallisin läbi linna.
Pakid jõuavad Eestisse umbes kahe nädala pärast. Selle uudise peale ei oska ma arvata muud, kui et Deutsche Post tarvitab transportööridena Poola odavat tööjõudu, kes minu kannukesed ja küünlajalakesed seljas Leedu piirini veavad ja seejärel mõne reisibussi peatuma hääletavad ja juhi ära räägivad, et see pakid kohale sõidutaks.

Ilmselt on nüüd paras aeg kirjutada ka:
Minu Arengust Võõral Maal ehk kuidas ma hoopis huvitavamaks inimeseks sain.
Leidsin pakkimise käigus plakati nimekirjaga kõigist õpieesmärkidest, mis püstitatud said, kui veel Eestis olles oma tulevasest teenistusest unistasin.
Tähtsuse järjekorras:

1. keeleoskus – saksa keel vähemalt vestlustasandil ära õppida

(Mis tasandil siis veel? Tahtsin ma siin filoloogiks hakata või? Aga tehtud!)

2. kultuuriline teadlikkus – avastada Saksamaa regioonide erinevusi, tutvuda väärtushinnagutega

(Regioonide erinevustega olen tutvunud rohkem televisiooni vahendusel, aga Berliini bipolaarsusest sain küll otse allikast huvitava ülevaate. Väärtushinnagud... oo ja kuidas veel. Tehtud!)

3. tööalaselt – arendada organiseerimisvõimet, tunda end kodus projektide kirjutamises-läbiviimises, tegeleda filmiga, arendada vastutusvõimet ja algatusvõimet

(Ei, ei, pisut, veidi, pigem mitte. Edukalt läbikukutud punkt.)

4. isiklikku – leida sõpru, säilitada nendega pidev kontakt, mitte asju edasi lükata, punktuaalsus, järjepidevus, keskendumisvõime, täita kõiki lubadusi

(Kõige naljakam punkt. Sõpru leidsin, kontaktis olin, tööasju eriti edasi ei lükanud, tööle jäin hiljaks, aga keegi ei pannud tähele, mida ma üldse järjepidevuse all silmas pidasin?, keskendusin väga hoolikalt kõigele, mis polnud oluline, täitsin tõepoolest kõiki lubadusi. Võib öelda, et tehtud!)

5. suhtlemisoskus – õppida euroopalikke suhtlemisvõtteid ja maneere

(TEHTUD! Oskan märguande peale siiralt naeratada ja iga viimsegi kohustuse peale „meeleldi“ kiljatada. Ja veel mõningaid asju.)

Lisaks õppisin veel hulga toredaid oskusi, mis puudutavad etenduste lavale toomist ning seal hoidmist.
Õppisin 3 palliga žongleerima.
Õppisin akrobaatikat.
Õppisin prügi sorteerima.
Õppisin koos paljude inimestega ühes bürootoas töötama.
Õppisin, et vanad inimesed on lahedad.
Õppisin lapsi grimmeerima.
Õppisin ära ühe ägeda kaardimängu.
Õppisin ise oma pesu pesema. (Mund zu! Mul on hoolitsev vanaema!)
Õppisin tavalise kohvimasinaga kohvi tegema.
Õppisin Saksamaa rongide süsteemis orienteeruma.
Õppisin Saksa filmikunsti armastama.
Õppisin Saksa tõsielusaateid jälestama.
Õppisin, mida tähendab olla teatripedagoog.

Nimekiri võib veel täieneda.

Laupäeval on „Sommer Nach Traumi“ esietendus. Mina olen lava taga ja juhatan osa vägedest ja avan-sulgen kardinat. Uhke.

Sag mal, hab ich schon meine Medikamente genommen?

Eelmisel nädalal veetsin kaks päeva koos Ingoga kohalikus gümnaasiumis varapubekatele tsirkusetrikke õpetades. Üsna energiat rööviv seltskond, kelle peal õpetaja peamiselt sõjaväedistsipliini tarvitas. Nad õppisid žongleerimist siidrätikute, pallide ja diabologa, köielkõndi, taldrikukeerutamist ja akrobaatikat. Jubinate loopimisega said peaaegu kõik suurepäraselt hakkama. Teise päeva lõpuks moodustasid nad ka iseseisvalt üsna muljetavaldavaid püramiide. Pole paha kõurikute kohta, kes esimesel päeval ringis seistes sõõri koomalegi tõmmata ei osanud.

Esmaspäeval ja teisipäeval veetsin hommikud WerkstattBühnes seenioridega näidendiproovi tehes. Läheme reedel Osnabrücki üritusele Katolischen Tag ehk katoliiklikele päevadele esinema. Mina astun lavale vaid selleks, et suuremaid rekvisiite ühest kohast teise tassida. Vanakesed teevad näitemängu ka.
Esimese tüki nimi on „Hans ja Grete“, milles peaosatäitja Grete peab toime tulema äpust poja, ahne minia ja skleroosis abikaasaga. Ta satub halba unenäkku, kuid ärkab õigel ajal aimamaks, et tema unenägu hakkab tõelisuseks muutuma.
Teine tükk maalib nukra pildi vanadekodu trööstitust elust. Matthias igatseb oma abikaasat ning ei talu tegevusetust, Elfie lapsed ei külasta teda kunagi, Margret pidi jätma maha oma kalli koera Valdi ja Heidi unistab rahalisest sõltumatusest. Tunneli lõpust paistab aga valgust, mida ehk publikki näeb, kui pisarad lõpuks kuivanud on.

Järgmisel nädalal ootab ees põngerjate „Suveöö unenäo“ esietendus, mille kostüümide ja rekvisiitide eest mina vastutav olen. Ma tõepoolest olengi nende eest vastutanud, neid fundusest otsinud ja proovi kohale tassinud, ette kujutanud ja kavandamisel oma sõna sekka ütelnud ja seina kostüümi jaoks neli torujuppi valmis saaginud. Tegija.

Nagu aru on saada, mul tegevust jätkub.
Peaasi, et ei peaks mõtlema selle hüsteerilise päeva peale, kui mul kogu mu maine vara taas kohvrisse mahutada tuleb. Pean treenima ka seda nägu, mida check-inis teha, kui ilmneb, et JÄLLE on sada kilo üle normi.