Die Zeit steht still

Täna jõudsin järeldusele, et kohvikutöö on mind ära rikkunud ja nii põhjalikult, et kaheksa kuud ontliku tööinimese nuuti seda häda minust ka välja ei nüpelda. Ma ei talu nädalavahetusi. Töövabad tööpäevad pühade puhul häirivad mind veel eriti. Vana hea cappucinokonveier sellist luksust ju ei võimalda(nud). Mida suurem püha seda rohkem rahvast tuleb kohvikusse. Järelikult pole kohvimeistritel isegi 25. detsembril asja kodustele külla minna või kinki pakkida või jõulutaevatähti vahtida.
TPZis on aga hoopis lõdvema kummiga süsteem. Enamasti, mida olulisema isikuga majas on tegu, seda varem algavad tema vabad päevad pühade eel ja/või seda hiljem ta neilt naaseb. Raamatupidaja Maria on musternäidis. Esmaspäevane päev (12.05) oli püha päev nimega Pfinksten. Maria pakkis aga seifi kappi juba kolmapäeval (7.05) ja soovis kõigile ilusat nädalavahetust. Järgmisel kolmapäeval näeme. See on muidugi ka hea säästusüsteem. Kui seif on lukus ja kapis, siis pole kolleegidel vabadust igasugu vajalike rekvisiitide peale raha kulutada.

Lähemalt heast nädalavahetusest, mis nüüdseks küll möödunud on. Laupäeval algas trummipõrinal Kivelingsfest. Kivelingid on seltskond vallalisi Lingeni mehi, kes jätkavad aastasadu kestvat traditsiooni koos käia ja vahutavat õlut kurgust alla valada, võistu oma vägitegusid ja mehetükikesi mõõta, lahkelt annetusi vastu võtta ja ülejääke linnale loovutada. Nende summade eest on linn varunud näiteks kuus puust kujukest iga päeva kell 15:00 vana raehoone luukidest välja hüppama ja kellukesi helistama.
Kunagi oli Kivelingidel loomulikult ka sõjaväeline kaitsefunktsioon. Praeguseks on sellest õilsast rollist säilinud vaid ajastutruud kostüümid (õmmeldud TPZi õmbleja Hanni poolt) ja puust treitud keskaegse malliga torke-raierelvad. Ses varustuses kõmbib tavaliselt 3-5 kivelinglast + trummipoiss tähtsatest isikutest koosnevate turismigruppide eesotsas mööda linna vaatamisväärsustest.
Kivelingide selts korraldab iga kolme aasta järel Kivelingsfesti. Sel puhul kraamitakse ka uhkema moega keskaegsed rõivad laost välja ja otsitakse neisse sobivad kehad. Raeplats kaetakse põhupakkidega, kohale voorivad toiduputkad hiiglaslike grillide ja pannidega, üles pannakse karussellid ja väikesed lavad. Kõlab nagu Õllesummer. Aga ei ole!!!! Karusselle ei aja ringi mitte salapärane sinetav valgus oranžist juhtmest vaid kostümeeritud inimesed. Tõmbavad köiest. Ja ratas käib ringi. (Tehnika imed.) Toiduputkade plekkseintel ei laiuta gaasiliste jookide erksavärvilised reklaamid, ei. Puidust õlgkatustega hüttides valavad hoopiski kostümeeritud teenindajad linnasejooki savist kapakestesse. Lapsed mängivad viska-hernekott-auku-võida-suhkrukomm-mänge ja viska-hernekott-vastu-puutahvlit-võida-suhkrukomm-mänge ja viruta-põhukotiga-sõbrale-vasta-kaalikat-võida-kahjurõõm-mänge. Kostümeeritud moosekandid tuututavad, tinistavad ja trummeldavad rahvasumma keskel igivanu viise ja laulavad ammu unustatud saksakeelseid sõnu. Õhtul pandi loomulikult toigastele tuli otsa ja hakati nendega žongleerima. Leekiva vaatemänguta ei saa mööduda ükski keskaegne suurpidustus.
Mõni Tallinna Vanalinna Päevade korraldaja oleks võinud nendeks kolmeks päevaks Lingenisse sõita ja šnitti võtta. Kindlasti oleks hea kaustikutäie materjali eeskujuks valmis kirjutanud.

La-la-Lingeni sõprusblogide nimekirjas on nüüdsest veel üks link Kummulikukkunud järve, kus kajastan hetkel üht olulisemat teemat minu jaoks. Elustiilimuutust, mis ilmselt ei jäta mõjutamata ka mind tihti ümbritsevaid hoolivaid inimesi. :)

Dann muss ich Gas geben!

Täna sain ma ilusa kingituse. Kahes osas.
Üks osa on rongipilet Lingenist Hamburgi, teine osa Hamburgist Tallinna. Otse. Ei mingeid Poola polüglotte või muid hülgelisi.
Kodumaale saabumiseni on jäänud vähem kui kuu.
Lingenis on suvi päral. Õuekohvikud on vallutanud Marktplatzi ja jooksujalul teenindajad ajavad mullegi töötamise isu peale. Selle töötamise, mida tõsiselt võtta saab. Mille tagajärjel muutub mingi ilmselgelt must asi (näiteks kakaoklaas) krudisevalt puhtaks või mõni ilmselgelt tühi asi (näljane soome turist) õlut täis.

Ilmselt mõtisklevad mõned lugejad, mida ma küll tegema hakkan, kui tagasi Eestisse jõuan. Mina enam ei mõtiskle. Mina tean, et juba kaks päeva pärast saabumist ootab mind vana sõber Chocolaterie, kelle päikselises sisehoovis munakividel balansseerimisest, kuhjaga täis kandik käes, olen ammugi puudust tundnud. Samuti soojendan üles suhted Hiiu-koduga, kelle kahvatu kere, kuid lopsakas aed mulle veel aasta eest varju pakkusid.
Eestis loksuvad asjad minu jaoks paika. :)

Siin Lingenis pean aga võtma veel oma viimase aja ja viimsed aktiivsuse riismed ning valmis kirjutama paar arutlevat kirjatükki tüütutel teemadel, mille juurde võibki jaurama jääda. Või siis, püüdes säästa kirjatähti ja lugejate närve, hädaga kokku kirjutada üks kolmandik lehekülge. Püüan leida kuldset keskteed kõigi nende raskuste vahel. Ja kui ma juba kandikutega balansseerimises mihkel olen...

Hiired kõdistasid naba

Käisin ilusat päeva nautimas.
Päike lausa kõrvetas.

Kes pilti ei tee, pole välismaal käinud

TPZile tuli külla seltskond härrasmehi Marokost. Ülikoolist. Tahtvat ka üht teatripedagoogika keskust püsti panna. Kostüümilao ja kogu muu krempliga. Seetõttu oli neid tarvis mööda TPZi haldusalasse kuuluvaid üksusi ringi vedada ja näidata ja seletada. Mina sellesse suuremat ei puutunud kui et juhtusin aeg-ajalt nende teele ette. Näiteks esmaspäeval Werkstatt Bühnes tantsutundi assisteerides.

Igale arengumaalasele on selge, et kui tuleb kilavate silmadega mees ja lubab kõik selle hüti tütred sümboolse (viiekohalise) summa eest Euroopasse sõidutada ja neiudest, kes seni võib-olla vaid keskpärase maisikördi keetmise oskusega silma on paistnud, juuksestilistid ja näitlejannad teha, siis tuleb kähku-kähku kitsed kulude katteks maha müüa ja tüdrukud pakkima saata.
Selle nimi on inimkaubandus.

Marokolased viljelevad aga TPZis inimturismi.
Olin end just oma on/off nupu taha maha istutanud ja Roosad Põrssad tüllseelikutes ukerdasid tantsupõrandal, kui Marokolased koos Giidi ja Tomiga kohale jõudsid, kaamerad kaelas. Olga tegi põngerjatega tibutantsu ja vihmavarjutantsu ja polkat ja Marokolased naeratasid heldinult. Kui tunni lõpuni oli jäänud 10 minutit ja üks Spasstanz, algas küsimuste voor. Marokolased esitasid küsimuse araabia keeles ühele Targemale Marokolasele, kes selle inglise keeles Giidile või prantsuse keeles Tomile ümber tõlkis. Vastus läbis sama tõlkeketi. Marokolased tahtsid teada, kes koreograafiat teeb, miks grupis üldse poisse pole ja millisena näevad tantsuõpetajad lastetantsu tulevikku. No jäi lastel see üks tants tantsimata onude uudishimu arvel. Kohale jõudis uus grupp ja nüüd tuli Marokolastel meelde, et neil on ju ometi pildiaparaadid kaasa võetud. Uued põssad ei saanud muidugi üldse aru, miks ülikondades onud pilti teha tahavad ja miks peab vimplit käes hoidma ja miks räägitakse kolmes võõras keeles ja veel kord MIKS ONUD PILTI TEHA TAHAVAD. Poseerimise nahka läks veerand tundi ka selle grupi harjutusajast, sest kõigi kaameratega tuli ometi uuesti pildistada. Algul grupiga, siis igaüks eraldi, siis paremate sõpradega, siis ühtede laste, siis teistega ja vimpliga ja ilma.
Seejuures vaatasid lapsi saatma tulnud emad vasikasilmadega pealt, kui nende raha tuulde loobiti ja nende laste, nagu monumentide või looduse imede, taustal hambaid välgutati. Paratamatult tekkis assotsiatsioon esmalt teatava Hollandi „vaatamisväärsuse“, seejärel banaanivabariikide ekspordiartiklitega.

Päevake hiljem jalutasin Marokolastega meie nukumuuseumis ja kuigi püüdsin end võimalikult seina nägu teha, jahtis üks inimturistidest mind oma kaameraga teeseldes, et pildistab käpiknukke. Skaudi ausõna, et kui mu kahvatu hommikulõust nüüd mõnd Orkuti või Facebooki albumit pealkirjaga „Mina ja minu Euroopa sõbrannad“ dekoreerima hakkab, siis minu kannikad selle riigi kaamlite vastu ei nühi. Mitte iial.