Eelmise nädala kolmapäeva varahommikul sulgesin viimast korda oma pisikese korteri ukse ning ulatasin võtmed Lucile. Temagi ärkas enne viit, et mind rongile saatma tulla. Valge rätikuga lehvitama saabus ka Laura.
Rongisõit Hamburgi lennujaama ei möödunud viperusteta. Vahetult enne Hamburgi pearaudteejaama on peatus nimega Harburg, aga unine Hanna sellele pisikesele vahele tähelepanu pöörata ei osanud ja hüppas rõõmsalt oma üle 30kilose pagasilaadungiga rongilt perroonile. Viga polnud aga suur ja 20 minutit hiljem viis mind juba uus rong järgmisse, õigesse, peatusse.
Esimesed kodumaised vaimsed maiuspalad puistati minu ette juba Hamburgi lennujaamas, kus üks eestlasest pohmellis ehitustööline sõbrale oma traagilist elukäiku ümber jutustas. "Ta lubaab ja lubaab, aga ikka helistaab! Ta ütleeb küll, et ta koliib väljaa, aga kuhuu tal kolidaa onn, AH!? Kuhu ta sitahädaa koliib!?" Soovisin, et oleksin Eesti keele unustanud.
Tallinna lennujaamas tervitasid mind vanaema Silvi, ema ja täditütred, maikellukused peos. Vanaema Maija kostitas meid oma kodus rikkalikult ning ka tädi Siiri astus läbi. Jutustasin Saksamaast ja olin sunnitud ka pikemalt aru andma oma „tulevikuplaanidest“, mis hetkel täies mahus vaid ideede tasandil on ja seetõttu võrdlemisi rohkelt segadust ja arusaamatusi tekitavad. Mitte ainult küsijate jaoks.
Praeguseks on mu naasmisest möödunud peaaegu nädal. TPZiga olin veel vaid nii palju kontaktis, et teatasin sekretär Anne-Mariele lühidalt: „Olen kodus“. Nad on kindlasti huvitatud, mida ma edasi teen ja kuidas mul läheb. Seetõttu pean oma saksa keele oskust vähemasti nii palju elus hoidma, et mingitviisi neile oma täide läinud „tulevikuplaane“ tutvustada.
