Eelmisel nädalal veetsin kaks päeva koos Ingoga kohalikus gümnaasiumis varapubekatele tsirkusetrikke õpetades. Üsna energiat rööviv seltskond, kelle peal õpetaja peamiselt sõjaväedistsipliini tarvitas. Nad õppisid žongleerimist siidrätikute, pallide ja diabologa, köielkõndi, taldrikukeerutamist ja akrobaatikat. Jubinate loopimisega said peaaegu kõik suurepäraselt hakkama. Teise päeva lõpuks moodustasid nad ka iseseisvalt üsna muljetavaldavaid püramiide. Pole paha kõurikute kohta, kes esimesel päeval ringis seistes sõõri koomalegi tõmmata ei osanud.
Esmaspäeval ja teisipäeval veetsin hommikud WerkstattBühnes seenioridega näidendiproovi tehes. Läheme reedel Osnabrücki üritusele Katolischen Tag ehk katoliiklikele päevadele esinema. Mina astun lavale vaid selleks, et suuremaid rekvisiite ühest kohast teise tassida. Vanakesed teevad näitemängu ka.
Esimese tüki nimi on „Hans ja Grete“, milles peaosatäitja Grete peab toime tulema äpust poja, ahne minia ja skleroosis abikaasaga. Ta satub halba unenäkku, kuid ärkab õigel ajal aimamaks, et tema unenägu hakkab tõelisuseks muutuma.
Teine tükk maalib nukra pildi vanadekodu trööstitust elust. Matthias igatseb oma abikaasat ning ei talu tegevusetust, Elfie lapsed ei külasta teda kunagi, Margret pidi jätma maha oma kalli koera Valdi ja Heidi unistab rahalisest sõltumatusest. Tunneli lõpust paistab aga valgust, mida ehk publikki näeb, kui pisarad lõpuks kuivanud on.
Järgmisel nädalal ootab ees põngerjate „Suveöö unenäo“ esietendus, mille kostüümide ja rekvisiitide eest mina vastutav olen. Ma tõepoolest olengi nende eest vastutanud, neid fundusest otsinud ja proovi kohale tassinud, ette kujutanud ja kavandamisel oma sõna sekka ütelnud ja seina kostüümi jaoks neli torujuppi valmis saaginud. Tegija.
Peaasi, et ei peaks mõtlema selle hüsteerilise päeva peale, kui mul kogu mu maine vara taas kohvrisse mahutada tuleb. Pean treenima ka seda nägu, mida check-inis teha, kui ilmneb, et JÄLLE on sada kilo üle normi.
7 kommentaari:
100 kilo :)
Siil
ootan sind juba koju, sest siis saab nalja!
:D Tõepoolest. Eesti keelsetest naljadest saan ma vähemasti aru ja oskan ise ka teha.
Täna ütles mulle jälle üks inimene, et ta äsja esimest korda nägi, kuidas ma südamest naeran.
Kas seda pealkirjas kirjutatut küsis mõni su seenior, või pärineb see nende teatritükist?
Hakka siis vaikselt juba kohvritassimislihastele soojendust tegema ja pabertaskurätte kokku ostma.
Etenduses Hans küsib seda nii mitu korda, nagu ühele skleroosi põdejale kohane. Või on tal lihtsalt punase päevakübara kapsleid vaja?
Teen vahel enne uinumist kuiva piimavahustamise trenni. Inimese keha pidi ju käituma ühtmoodi siis, kui inimene kujutab ette, et teeb sporti kui siis, kui ta päriselt teebki sporti. Loodetavasti funkab sama ka kohvinduses.
Njamm! Muide, mina kui lootusetu piimavahufänn ostsin omale sellise asja, väga hea muide kodukasutuses:
http://www.singleservecoffee.com/archives/007209.php
:D The one cup coffee lovers weblog. Päris andekas. Eks selline atribuut ole loomulikult ökonoomsem kui 5 korda päevas kohvikusse lipata ja uus ühekordselt kasutatava papptopsi täis lattet varuda (tops lendab 10 minuti pärast prügisse).
Aga ich freue mich kui ma käpa selle massiivse looma külge saan panna, mis kohvikus vahustamistööd teeb.
Professionaalsed kohvimasinad mõjuvad mulle, nagu maasturid Eesti uusrikastele.
Postita kommentaar