Jõulu eri!

Eriti neile, kes on viimasel ajal tabanud end murelikult mõttelt, et kuidas see Hanna küll sääl kaugel Lingenis nii ilma pereta jõule peab.

Jõulurõõmu erilist aurat on tunda tänavatel ja poodides, TPZis ja isegi keelekursustel. :D Mul õnnestus sel aastal üldse mitte erutuda jõulusaginast, mis tavaliselt jalust nõrgaks võtab, kuni tekib tahtmine ostetud kingid-kaunistused kõige täiega ukse taha visata ja neid paari püha päeva boikoteerida. Paratamatult kisuvad kuuselõhn ja vanematelt veel üht suhkruvatituutut lunivad põngerjad naeratuse näole, kui läbi linna jalutan.

TPZ pidas neljapäeval jõulupidu. Nädala algul pakkisin selle tarvis viimaseid kinke ja meisterdasin Tomile jõulukaarti. Kõik kingid, mis jõulukuuse alla läksid olid saadud tasuta. Olin väga üllatunud, kui sain teada, et Lilo kulutab enne jõule pankade, büroo- ja muude poodide uksi ning saab tasuta kinkekaarte, väiksemaid tooteid, meeneid ning mõnelt poolt täiesti asjalikku krabu. Näiteks Sparkasse kingikotti kuulus Bluetoothiga ühenduv arvutihiir ning mälupulk.

Pidu toimus kesklinnast eemal pubis. Mina, Laura, Lucy, Martin ja Chrisch olime ette valmistanud väikese meelelahutusliku etteaste. Kui kõik külalised olid kõhud täis söönud juurviljasupist, hirvepraest, punasest ahjukapsast ning marjakompotist (Rote Grütze) vahukoorega, haarasime õhtu ohjad oma kätte. Esmalt viis Lucy läbi soojendusvooru laulu ning füüsilise tegevusega, seejärel mängisime Lauraga parmupillil (minul Eesti, tal Mongoolia mudel) „Püha öö, õnnistet ööd“. Meie pillide helistike vahe on pool tooni. Mahe. Siis jagati publikum kaheks: ühes võistkonnas need, kes uskusid lapsena jõuluvanasse, teises, kes uskusid jõululapsesse (???). Mõlema võistkonna üks liige kuristas (jah, nagu tehakse kummeliteega, kui kurk on haige) üht tuntud jõululaulu ning tema kaaslased pidid aru saama, mis viisiga tegu. Jõuluvanasse uskujad võitsid 3:2. Chrischi läbiviidud mängust ei saanud ma aru. :P

TPZis ja kuuldavasti ka teistes sarnastes kollektiividel, suguvõsadel või sõpruskondadel on huvitav kinkimiskomme. Kõik pidulised võtavad kaasa ühe kingi, mis on tegelikult mõni suvaline jubin, mis vedeleb kodus ja kasutust ei leia. Loomulikult tuleb jubin ilusti pakkida. Need pakid kogutakse ühele lauale kokku ning kui kõigi kingid on koos, võtavad kõik laualt suvalise paki, mis pole nende enda toodud. Et huvitavam oleks võib igasuguste mängude abil saadud kinke vahetada. Meie mängisime täringumängu. Kui saadud silmade arv oli piisavalt suur, võis minna ja vahetada endale meelepärane kink. See, kellelt parem kink endale võeti, ei omanud mingit sõnaõigust ning pidi nigelama jubina endale võtma. Mulle jäi suur punutud, kuid servast lõhkine korv (näha fotol). Olen rahul.

Ühe hea kingituse sai igaüks kuuse alt muidugi ka. Lõpuks jäi neid pisut üle ja mina läksin koju kohe päris mitme kingiga.

Akrobaadineiude rühm pidas jõulupidu reede õhtul. See oli ikka väga teist masti üritus. Laual olid kartulikrõpsud ja limps ning igaüks tellis endale meelepärase pitsa. Söögilauas istudes jutlesid tütarlapsed mitmetel põnevatel teemadel. Alustuseks tehti maha mõningaid klassikaaslasi, siis narriti teisi mõne noormehega parema läbisaamise pärast. Seejärel liikus jutt hilpudele ning nende kvaliteedile Lingeni popimates noortepoodides ja loomulikult tulid teemaks ka vinnid. Sellelt ürituselt sain suurepärase kingituse: rahulolu faktiga, et olen juba päris suur tüdruk ja ulatun üle laua ääre vaatama.

Täna õhtul lähen vastu armsale sõbrannale Oliviale, kelle seltsis plaanime minna kirikusse jõulujumalateenistusele. Valik on lai. Samuti tahaks väisata üht kirikukontserti.

Kõigile selle blogi lugejatele soovin sõbralikke, rahulikke, rõõmsaid, valgeid jõule.

Paid!

Lisasin eelmistele sissekannetele pilte.