Pisarad ja poliitikud ja pallid.

Terve nädala püüdsin lõpetada Tomi projekti „You Me Do“ rekvisiitide kavandeid. kusjuures mul olid täitsa ägedad ideed. Reedel sattusin lõpuks Tomiga vestlema ja sain teada, et kõik tuleb ümber teha, mis on päris hea, sest tema nägemus rekvisiitidest on „nii lihtne kui võimalik“. Mina oma nooruslikus agaruses mõtlesin, et „nii nupukas kui võimalik“, aga nupukas=keerukas. Vähemalt minu nupukas = nii. Lisaks sain ülesande, mis algul hinge päris kinni lõi. Pean dekoreerima saali, kus serveeritakse pärast YMD esimest osa õhtusöök.
Pean tunnistama, et olen mõnedel viimastel päevadel vaevelnud emotsionaalses kitsikuses. Tom küsis minu käest, kuidas mulle Saksamaal meeldib ja ma puhkesin nutma. Halleluuja! Olen alati osanud autoriteetsetele isikutele muljet avaldada sellega, et nende nähes ootamatul (aga osavalt õigel) hetkel kildudeks kukun. Nii ka seekord. Lõpuks ometi olen nüüd ka Tomi silmis isiksus.
Minu frustratsiooni põhjus pole iseenesest väga keeruline. Minust jäi Eestisse maha paar projekti, mis on tegelikult siiani idee tasandil, aga Peetruse mõõk, millise idee! :P Tunnen nende projektide vastu peaaegu emalikku armastust ja igatsen nende teostamises osaliseks olemise järgi. Siin Lingenis ei ole mul (veel, võib-olla) oma „titte“ ja selle asemel, et olla suur osa millestki suurest olen tibatilluke osa millestki suurest. Nupukamad panid muidugi õigele sõnale ÕSis näpu peale. Jah, Hanna on edev. :D Feimi ja sulli, feimi ja sulli, beibi!
Kellel nüüd telefon käe ulatuses on, valige kohe SL Õhtulehe number, et Eestil on üks kuulsus rohkem. Mina! Jah, natuke feimi siiski pudenes minu porisele rajale. Reede õhtul istusin ühe laua ääres, seisin kõrval ja surusin kätt JA jäin koos pildile ei kellegi muu... ta-tara-rat-tara-rat-tat-tat! Kui... ta-tara-rat-tara-rat-tat-tat! Euroopa Parlamendi presidendi Hans-Gert Pötteringiga. Lingenis toimus neljapäevast pühapäevani rahvusvaheline amatöörteatrite seminar ja Pötterin pidas seal lühikese ja sisutu kõne, kuulas ära Rahvusvahelise Amatöörteatrite Liidu esimehe nõudmised ja ootused ja vaatas üle minu – päris elus vabatahtliku teenistuja mõnest teisest Euroopa liidu liikmesriigist. Kui ta kuulis, et olen Eestis rikastas ta nii muuseas ka kogu seminari seltskonda infoga, et Eesti suurim vähemusgrupp on venelased, kellega eestlastel on palju lahkhelisid ja iga riik on sama tugev kui on tema vähemusgrupid. Ahjaa, unustasin siin mainidagi, et amatöörteatrite seminari läbivaks teemaks oli generatsioonide vaheline teater. Kutsuge veel poliitikuid külla.

Generatsioonide vaheline teater on minu jaoks uus termin. Sisuliselt tähistab see olukorda, kus laval on koos erinevatest generatsioonidest näitlejad. Eesti professionaalses teatris töötab see pidevalt, aga amatöörteatris tuleb ette haruharva. Kokku pannakse ikka ainult lapsed või ainult noored (kuni 20 aastat), vanurid teatrit ei tee, sest nad on hooldekodus või võrdlevad turul tomatitaimede hindu ja kõik ülejäänud normaalsed inimesed käivad tööl, teenivad raha, tagastavad laenu, mitte ei veiderda. Kas ma olen ülekohtune? Erandite suhtes kindlasti, aga reegli sõnastasin küll õigesti.
Selle pärast on mul tõepoolest kahju, et Eestist kedagi sel seminaril polnud, kuigi Maret Oomer ja tema tütar Kristiina, kellega mina ka koostööd olen teinud, on mitmele seminaril osalejale teada tegelased.
Vaadates generatsioonidevahelisi etendusi Leedust, Hollandist ja Saksamaalt sain aru, et kallis Uduvere-Eesti tegeleb jälle ühe vinge niši ülekohtuse täitmatajätmisega. Kujutage nüüd ette, et teie mängite näiteks Shakespeare’i tükis esimest armastajat, aga teie salakavalat rivaali mängib teie vanaisa. Sest generatsioonidevaheline teater ei tähenda mitte seda, et igas tükis on kolm lapselast ja nende vanaemad-, isad, kes tund aega heietavad, kuidas elu õigesti elada. Ei, see tähendab näiteks, et laval on kolm kahekümbist kutti ja kaks särasilmset mutti ja kõik tantsivad, teevad kaikavõitlust, kannavad üksteist seljas, lohistavad üksteist mööda põrandat ja pritsivad veega.
Samuti mõistsin neid tükke vaadates, amatöörteatrist üldisemalt rääkides, et tahtmisel professionaalseks näitlejaks saada peab ikka hea põhjus olema. Laval nähtu põhjal võin öelda, et pühendunud amatöör on võimeline täpselt samadeks saavutusteks. Olgu, lavastaja võiks, kui mitte sel alal haritud olla, siis ikkagi teatrikogemust omada.

Kolmapäeva hommikul olin lubanud Meike [maike] korraldatavale lasteteatrifestivalile abiliseks minna. Lingenist Lethenisse hakkasime sõitma kell 6 hommikul, et veerand kaheksaks kohale jõuda ja õhupalle heeliumiga täitma hakata. Puhusime täis üle kahesaja palli ja paigutasime need enne festivali algust tsirkusevagunisse. Hommikuse kiirustamise pärast unustasin fotoaparaadi maha. Olin sunnitud hingama mitu suurt sõõmu heeliumi, et suurt pettumust leevendada. Kakssada palli ühes pundis, see oli äge. Kui festival avatuks kuulutati jagasime pallid lastele. Iga laps pidi soovima ühe soovi ja selle koos palliga taeva poole laskma. Kakssada palli üheskoos kaugusesse heljumas, see oli kohe eriti äge.

Pühapäeva hommikul osalesin esimest korda tütarlaste akrobaatikatunnis. Tuleb välja, et ma siiski pole nii tugev kui arvasin. Kõige üllatavam on, et mul on raske oma jalgade peal u 55 kilo kaaluvat plikat hoida, kuigi mu enda kere kaalub kõigest ca 10 kilo vähem. Sellegi poolest sain hästi hakkama ja tõenäoliselt osalen selle grupiga „Väikese printsi“ etenduses ka.
Pärast akrobaatikat külastasin Halle Ivsse, kunsthallega samasse majja, üles seatud kunstilaata ja ostsin endale puidust kuuse. Enam kunagi ei saa ma sõimata kaubamaju, kui nad oktoobris päkapikud vaateakendele kraamivad. Olgu, minu kuusk ei helenda veel toanurgas, aga mõtted olid vähemasti selles rubriigis. Häbi-häbi, püksis... elektriline kuuseküünal.

Nädala pärast algab minu nädalake puhkust, millest ühe osa veedan Olivia juures Braunschweigis. Enne seda vaataksin ehk Münsteris ringi, mis on Lingenile kõige lähemal asuv suurem linn. Hetkel on rongiga reisimine raskendatud, sest raudteelised streigivad, aga loodan, et nad kas väsivad sellest või saavad kõrgema palga.