Otsustasin esmaspäeval kinno „Babelit“ vaatama minna. Enne seda kohtusin Lauraga, kes on minu „eraviisiline superviisor“ ehk vastuvõtva organisatsiooni poolt külgekleebitud sõber, kes tutvustab vabatahtlikku (mind) kohaliku kultuuriga, abistab keeleõppel ja pakub täisnutmiseks kuiva õlga. Laura on väga tore ja kindlasti kohusetundlik oma ülesannete suhtes. Ta on FHs ehk siinses teatripedagoogika õppetoolis viienda kursuse tudeng. Tol õhtul oli FHs Laura kursusevenna poolt korraldatud filmiõhtu, mille kasuks lõpuks otsustasingi Kino asemel. Näitamisele läks „Bourne’i identiteedi“ järg. Hämmastav, et isegi, kui ülelugemine pole pealepressitud, nagu televiisoris, sest DVDd vaadates saab valida ka saksakeelsed subtiitrid, eelistavad Saksa noored ikkagi pealelugemist. Kas see pole lihtsalt igav, kui Silvester Stallone, John Travolta ja Sean Conneri räägivad igas filmis ühe ja sama tundmatu Saksa pealugeja häälega? See on lausa kuritegu!
Rääkisin TPZi juhataja Tomiga oma olematust töökoormusest.
Tom oli nooruses näitleja, hiljem lavastajate-režissööride assistent, siis ise lavastaja ja režissöör. Hetkel on ta TPZi juhtimise kõrvalt FHs dotsent.
Hetkel on Tomil TPZis käsil 2 projekti. Üks neist on „Der kleine Prinz“, mis on jõuluetendus. Kõik teatri-, tantsu- ja tsirkuserühmad töötavad mingi osa kallal „Väikese printsi“ raamatust ja kaks nädalat enne esietendust paneb Tom need osad kokku. Kõlab erakordselt kõhedusttekitavalt. Meenutab mulle, kuidas ma tavaliselt öösiti kell kolm – 5 tundi enne referaatide lõpptähtaegu – internetist meeleheitlikult materjali kokku otsisin. :P
Teine projekt on „YouMeDoo“, mis on teatri-, liikumise-, gastronoomia- ja multimeediaalane projekt. Aatriumi lakke kinnitatakse ekraan, vaatajad lamavad maas. Ekraanile projetseeritakse ettevalmistatud filmiklipid ja otseülekanded osalejate tegevusest „kusagil mujal“. Pärast showd on saalis eine. Klippide teema on „Sina ja mina“ või vähem läägelt lähenedes „Sina ja see“. Aitan nüüd YMDd ette valmistada, aga ma ei saa tegelikult kontseptsioonile väga pihta, mis teeb kaasamõtlemise tõsiselt keeruliseks. Dekoratsioonide väljamõtlemisel peaksin Chrischiga koostööd tegema, aga meie lained levivad absoluutselt erinevatel pikkustel.
Kolmapäeval oli Saksamaal riigipüha, sest sel päeval palju aastaid tagasi tõstsid ida-berliinlased pead, aga langetasid müüri. Sel puhul käivad sakslased tavaliselt... kohvikus. Poliitikud peavad teleris kõnesid.
Lilo ja tema abikaasa Rainer viisid mind sel vabal päeval Hollandisse. :) Lingen on Hollandile nii lähedal, et inimesed käivad tihti seal odavamat bensiini tankimas. Päeva algus oli isegi päikeseline, aga kui me Ootmarsumisse jõudsime hakkas juba vaikselt tibutama. Ootmarsum on linn, mis mõnikümmend aastat tagasi polnud just märkimisväärne koht, aga kui sinna hakkasid kogunema kunstnikud ja kerkima galeriid, muutus paik populaarseks.
Kõige tuntum kunstnik, kes sealt pärit, on Ton Schulten. Tema looming koosneb suures osas väga sarnastest maalidest, mis koosnevad värvilistest ruutudest. Sekka juhtub ka mõni kolmnurk, trapets või ring. Lõbusalt värvilised geomeetrilised kujundid tähistavad veestikke, maastikke, maju, puid ja purjekaid. Sulnis. Nagu selliste tööde puhul arvata võibki jahvatab postkaardivabrik neist lakkamata uusi kaarte, kalendrivabrik kalendreid, karbivabrik karpe, kotivabrik kotte ja mis minu meelest on tõepoolest kõige õnnestunum Toni toode: vaipu.
Vihma eest, mis kippus selleks ajaks lausa uputama redutasime Toni galeriis ja kohvikus.
Hiljem sõin Lilo pool õhtust. Tema abikaasa on erakordselt erudeeritud inimene. ;P Orienteerub maailmapoliitikas, ajaloos ja veininduses. Vestlesime kolmekesi pikalt. Avastasin Lingenist vangla kõrvalt endisest rongide parandamise hoonest kunstimuuseumi. Reedel avati näitus pealkirjaga 10018 New York. Seltskond kunstnikke veetis umbes aasta New Yorkis ja nüüd tegid nad ühisnäituse. Päris lahe oli. Astusin majast välja paari uue ideega. Hea.
Kunsthalle kõrval on torn, milles püsiekspositsioon Harry Krameri mõnedest kujudest. Enamus neist meenutasid stseene „Maks ja Moritsast“: posil kätt otsast saagiv tüdruk, titte piitsutav poiss, poisikestele põlvega näkku laduvad soldatid. Kujudel olid küljes pilud 10 šillingilise jaoks, mis nad liikuma oleks pannud. Klaaskastides olid kõvasti lahedamad kujud: leivast pead. Igimuutuv väljapanek.
Laupäeva õhtul käisin vaatamas FH 5. kursuse õpilaste lavastatud ja mahamängitud stseene tuntud ja vähemtuntud näidenditest. Sain väga vähe aru, aga nii mõnigi stseen tekitas uudishimu. Jätsin kava alles ja otsin näidendid üles ja loen läbi, kui võimalus tekib. Ka tuli mõtteid. Jälle hea.