Läbi on saanud minu puhkusenädal, mille kulgemisega olen suures osas rahule jäänud. Esmaspäeval ja teisipäeval tegin füüsiliselt aktiivset puhkamist punnitades plikasid oma taldadel horisontaali. Kui mind juba neljandat järjestikust korda käpuli maha käsutati, et veel kord üht püramiidi harjutada tekkis kuri tunne, et olen prostituudi tööst hägusa maigu suhu saanud.

Kolmapäeva õhtul otsustasin teha pisut maailmaparandustööd. Ka minuni on jõudnud info Californias käest ära läinud tulekahjust ja vaestest mehhiklastest, kes illegaalidena metsas redutades on lootnud kõigi hüvede maal soojema koha peale saada kui Mehhikos see võimalik oleks, aga nüüd sattunud kuumemasse seisu kui nad iial lootnud oleks. Et sombreerosõprade nii madalal kõlkuvat kaalukaussi kergitada kutsusin enda seltsis jalgrattaga sõitma ühe Mehhikost tulnud vabatahtliku, kellega keelekursustel tuttavaks sain. Mul oli päris lõbus. Eriti, kui pimedaks läks ja me jalgratastel mingi täiesti suvalises kohas ekseldes aru saime, et ilmselt me ikkagi Lingenit selles suunas sõites üles ei leia. Keerasime aga otsa ringi. Mina kõkutasin, tema ropendas hispaania keeles, mistõttu ma veel rohkem naerda sain.

Neljapäeva hommikul pakkisin oma tavaari rohelisse LOMO termokotti (siinkohal tuleb tervitada isa) ja ratsutasin raudhobusel Braunschweigi. See, et kõik rongid väljusid vaatamata tol hommikul alanud streigile õigeaegselt oli puhtalt hea õnn. Reis läks viperusteta ja hakkan juba vaikselt oma rongihirmust üle saama. Siiski, jaamades oma sõitu oodates on kõrvad valjuhääldi kuulamisest pahupidi.

Braunschweig on kahtlemata suur linn. Tervelt kümne trammiliiniga. :D Neil on ka palju ilusaid elumaju ja rohkesti vanu kirikuid ja vist ka katedraal, kuigi tõele au andes jäi mul Braunschweigi arhitektuurilise poolega seekord sügavuti tutvumata. Parim nali oli vaid linna uhkeim kaubanduskeskus, mis ühest küljest näeb välja, nagu mitmesaja aasta vanune palee ja kõigist ülejäänud külgedest, nagu Viru keskus. Palee osa hakati ehitama kaks aastat tagasi.

Olivia ühikatuba on üsna väike ja voodi kiskus kahe inimese all peaaegu looka. Lõpuks andiski vaene Olka alla ja kukutas end keset ööd põrandale, et sealt mitte enne esimesi päiksekiiri tõusta. Ta oli väga ennastohverdav võõrustaja. :)

Braunschweigis käisime söömas ägedaimas döner kebabis. Seal oli väga suur valik erisuguseid hõrgutisi, soolaseid ja magusaid, mis kõrgusid suures letis ja kutsusid endasse sukelduma. Parim asi oli magus rull. :D Suhkrusiirupisse uputatud lehttaignatombuke. Dönerisse viis meid Olivia kursusevend Heinrich, kes on väga džentelmenlik noormees ja Olivial on raudselt vedanud, et tal nii abivalmis tuutor on. Mitte just paljud noormehed ei viitsiks meiesuguseid harakaid mööda linna lohistada ja hoolitseda, et meil igal pool ikka lõbus oleks ja et me ka pärast ilusti koju jõuaks.
Nii suures linnas olles lihtsalt pidin võimalust kasutama ja šoppama. Nüüd on mul nõudekuivatusrest ja mehine kööginuga ja kuumutusalusega teekann. Üsna selge, mis on minu kodu süda.
Laupäeva õhtul käisime Oliviaga „klubitamas“ ühes üsna trashys peopaigas. Tantsisime nii, et praegu, kaks päeva hiljem, on lihasevalu säärtes ja tuharais alles hoogu sisse saamas. Vinge.
Reis Braunschweigi oli kahtlemata nauditav ja vajalik vaheldus ning kordamist väärt.

Sel nädalal ootavad mind ees „Väikese printsi“ proovid suures teatris ja 7. novembril algab vabathtlike seminar (linnas, mille nime ei mäleta), mis kestab 11 päeva. Üksteist!
???