Seitse pakki karamellvahvleid ehk säärane maailmakodanik

Vabatahtlikul teenistujal on puhkus. Saksamaa noortemajade töötajad puhkavad kogu aeg, sest koolivaheajad ei jõua õieti lõppedagi, kui järgmine juba algab. Kuuldavasti on Hollandis veel hullem. Põhjust sulgeda kõik poed (ka toidu) ja eluks vajalikud ettevõtted leiab alati. Tuleb vaid leida piisavalt pühakuid, kelle sajanditetaguse eksistentsi lõppu tähistada. Uuesti ja uuesti.

Oma esimese töövaba nädala sisustasin täies mahus turismeerimisega. 9. märtsil vedasin koti selga ning kihutasin üle märkamatu piiri Saksamaa ja Hollandi vahel. Rongijaamas kohtusin esmalt meie esimese majutaja Arthuriga – vistrikulise piimahabemega, kes meie sümpaatiat võita ei suutnudki. Jah, meie, minu kaas-turismist oli Katja – neiu, kellega eelmisel suvel üksteise võidu Saiakangi põrandalaudu mõõtsime. Mis osutus oluliseks teguriks, sest terve nädala jooksul ei kasutanud me Amsterdamis kordagi ühistransporti. Igale poole kõmpisime.

Arthur elas Amsterdami keskusest 20 kõnniminuti kaugusel kanali ääres korteris, millist tudengid endale selles linnas tavaliselt lubada ei jaksa. Arthur ja tema korterikaaslane olid ilmselgelt nautinud kuni kodust väljakolimiseni majateenijast ema käbedate käte hoolitsust. Siiani polnud nende ajukoore alla mahtunud tõik, et umbes kraaniakuss ei pumpa end jägmiseks päevaks ise lahti või köögipõrandalt ei haihtu imeväel saiapuru ja moosiplekid. Hallitama kippuvaid puulusikaid me õnneks ei tuvastanud, aga küll meist järgmised öömaja otsijad ka nendele komistavad.

Esimesel päeval rühkisime läbi jalust rabava tuule ning jääkülma vihma punaste laternate tänavale. Tuleb ju ometi ära näha end vaateakendele üles riputanud napilt kostümeeritud mannekeenid. Samuti põikasime muuseumi nimega The Amsterdam Dungeon, mis on minu elu kõige jubedam muuseumikogemus. Igati positiivses mõttes. Tegemist on muuseumiga, mis tutvustab väga eluliselt huvilistele olusid Amsterdamis 15. sajandi paiku, kui luterlased tõmmati lõkke kohale rattale, kuulujuttude levitajad kandisid karistuseks suurte kõrvadega raudmaske, taimetargad olid igal täiskuuööl vahekorras kuradi ja mustade kassidega ning iga juhuslik süljepritse kellegi aevastusest võis nakatada musta katkuga. Gesundheit! Ahjaa, samal ajal määras ka Hispaania Inkvisitsioon terve Hollandi elanikkonna surma, sest nad kõik olid ketserid.

Meie reisi esimestel päevadel püsis koerailm. Üle loikude hüplesime Van Goghi muuseumi, kus saime näha ka John Everett Millais’ ekspositsiooni, sealhulgas tema üht kuulsamat tööd „Ophelia“.
Luusisime turul, õhkasime teise ringi riidepoodide 60. stiilis riiete üle, tingisime kirbuturul, harrastasime nii reaalset kui vaateaknapoodlemist, traumeerisime endid piinade muuseumis (keskaeg on Amsterdamis kuum teema?).
Vahetasime majutajat. Kergendustundega seadsime end kolmeks viimaseks Amsterdami ööks sisse teises linnaosas Printsikanali ääres Kimo minimalistlikult sisustatud korteris.
Jalutasime 45hektarilises pargis, sõitsime kanalibussiga (lapik läbipaistva laega laevuke) mööda linna silmapaitavamatest ehitistest, vaatasime kinos Sigur Rosi filmi, rokkisime end peaaegu tühjaks metallmuusikaklubis, jahvatasime hollandipäraseid koorevenisega täidetud vahvleid. Ning minu postkaardikogu paisus plahvatuslikult.

Nädal oli parasjagu pikk aeg, et jõuda teha kõike, mida tahtsime ning viimastel päevadel naeratas ilmgi –lõpuks saime mõlemad killu päikestki näkku.

Usun, et mõnel lugejal võib tekkida arusaamatus, kust vupsasid välja need Arthur ja Kimo, kes meile oma katusealuseid pakkusid. Vastus on HospitalityClub, mis on üks omapärane veebileht. Esmalt tuleb endas leida tahtmine saada rohkem teada maailmas elavate inimeste kohta otse allikast. Seejärel tuleb ennast lehel registreerida. Ära märkida oma elukoht, isikuandmed – kõik, mida enda ning oma elupaiga kohta oluliseks pead. Siis tuleb oodata, et leiduks rändur või paar, kel samasugune himu leida kontakti infoallikaga – sinuga. Kes tahavad tulla sinu linna, sinu koju, saada sinu sõbraks, jagada oma kogemusi, kuulda sinu omi. Või võid otsida hoopiski ise mõnest teisest riigist (või enda riigist, aga mõnest teisest linnast) üles kellegi, kes ootab infoallikat – sind – enda juurde külla, et tutvustada oma kodukohta, rääkida, kuidas käivad asjad ning kuidas on lood selles sinule võõras paigas.

Võib tunduda uskumatu, kuidas saab enda koju oodata kedagi võhivõõrast või mitutki. Kuidas saab temaga vaid paari tunniga sõbraks saada. Kuidas saab talle usaldada oma koduvõtit. Tegelikult tuleb ületada vaid esimene võõristus. Tuleb avada see uks enda koju või kellegi teise omasse ning edasi tuleb kõik lihtsalt ja loomulikult, sest oleme kõik ühesugused rändurid. Rändame ajas, ruumis ning ideendas ja selle otsimise ning leidmise vajaduse tunneme ära üksteise sees ning see ühendab. Meid kõiki, igaüht.