Jälle hakkab pihta või?

Sel nädalal sattusin läbima oma keeleoskuse tuleproovi. Lingenile lähedalasuvais linnades Meppenis ja Papenburgis toimusid Sparkasse kinopäevad. Sparkasse on pank, millele on oma sukasääred usaldanud suurem enamus Emslandi rahvast. Mina ka. Ainult, et väiksem enamus veel pole ja selle pärast korraldab Sparkasse lastele tasuta filmivaatamise päevi. Sündmus on toimunud viis korda ning igal aastal on tulnud näitamisele järjekordne osa filmiseeriast „Wilde Kerle“ ehk metsikud kutid.

TPZ pani samuti juba viiendat aastat omalt poolt välja tsirkusegrupi. Lapsed said lihtsamaid tsirkusetrikke õppida (žongleerimine, taldrikukeerutamine), joonistada, jalgpalli mängida, nägusid maalida lasta, end kostümeerida, end pildistada lasta, ägedat trummimuusikat kuulata ja žongleerimist vaadata. Ja loomulikult tehti kõigile tahtjatele õhupallidest loomi.
Minu ülesandeks oli meelitada lapsi end kostümeerima ja siis pilti tegema. Just nimelt meelitada. Täiesti tüüpiline stsenaarium: näen poissi, kellel on põse peale maalitud Wilde Kerle logo, küsin, kas ta tahab endast pilti teha lasta, näitan millised lahedad nahktagid meil on, rõhutan: „sa oleksid nagu üks Lahe Kutt“. Noormees ütleb ei. 15 minutit hiljem, kui ta on pealt vaadanud, kuidas teised pilti teha lasevad ja nahktagisid selga ja parukaid pähe tõmbavad, tuleb ta tagasi ja küsib ka endale midagi. Ometigi on ju kohe aru saada, et see on lahe! :D

Naljakas, kuidas tujud vahelduvad, nagu sokid. Alles hiljuti jaanuaris kilkasin (mitte küll siin oma blogis, aga teatavatele huvi üles näidanud üksustele), et esimest korda tundsin, et Saksamaa polegi nii kole koht, et võiks siia isegi mõneks ajaks paikseks jääda. Paari nädala eest halvas mind aga koduigatsus, mida ma alguses üldse ei tundud. Ilmselt on naasmine nii lähedal, et mõtted, mis kodustele radadele eksivad tunduvad aina enam käegakatsutavad. Täna aga vahetasin elektrooniliselt mõtteid klassivennaga hämarast minevikust ning nüüd tunnen, et ma ei taha üldse mitte kuhugi. Ei tagasi, ei edasi, tahan hoopiski jääda paikseks oma sõbralikku kookonisse. Linna, kus kõik vastutulijad naeratavad isegi, kui ma nad peaaegu oma rattakoluga alla ajan. Kus töökaaslased muhelevad, kui ma terve tööhommiku midagi ei tee, sest midagi polegi teha. Kus iga reede õhtul on etendus värviliste tulede ja tasuta kokteilidega ja igal nädalavahetusel tuleb aega täita toidupoodlemise ja jõe ääres jalutamisega. Parem olgu nii kui et ma peaksin endale jälle selgeks õpetama, et on head ja halvad, eestlased ja venelased, riigikogulased ja kodanikud, haritlased ja delfi kommentaatorid, naised ja mehed, vanad ja noored, töötud ja töölised, ossid ja boheemlased, võrdsed ja võrdsemad, targad ja targemad. Sest minu maailmas ei ole neid asju. Sõidad punkarile rattaga otsa – naeratab, sõidad pensionärile otsa – ikka naeratab.
Järgmise nädala Amsterdam ühes särtsaga Eestimaal sündinud slaavi juurtega neiuga peaks igatahes pea selgemaks lööma. Või kas ikka... >:D