Ma ei söö liha, vaid punaseid ube

Üle-eelmisel nädalal olid Theater an der Wilhelmshöhes „Väikese printsi“ proovid.
Eelmisel nädalal toimusid etendused. Kokku 12.
„Der Kleine Prinz“, mis pole vist tegelikult meie etenduse ametlik pealkiri, on MusikZirkusTanzTheaterReise bis an das Ende der Welt – muusikatsirkusetantsuteatrireis maailma lõppu.
Trupis on kokku ca 60 inimest, kes kõik ka tüki alguses ja lõpus laval massistseeniks ühinevad. Printsid, Rebased, Puud, Roosid, Ametnikud, Liblikad, Tähed, Kuningas, Uhkeldaja, Joodik, Laternasüütaja.
Akrobaadid, nende hulgas ka mina, kehastavad Ametnikke – ajanappuses vaevlevaid töönarkomaane. Mul on isegi sõnaline osa. Lavale lipates hüüatan „Keine Zeit!“.

Meie väike prints on etendus, mille sarnast ma pole varem näinud. Selles on väga palju muusikat ja väga vähe sõnu. Enamus stseene on lahendatud kasutades ainult tantsu või sõnatut teatrit. Väike prints ja mõned muud üksildased planeedielanikud kõbistavad ringi suurtel tsirkusepallidel, mis on ideaalsed võlts-taevakehad. Lillas valguses helendavad täht-tantsijad on trossidega lae alla vinnatud. Rebased teevad varjuteatrit.

Kõikide tööpäevade hommikutel kogunesime poole kaheksaks teatrisse, et järgnevad 5 tundi sealt mitte lahkuda. Maalisime nägudele rõõmus-üllatunud, värsked ja tarmukad ilmed ning astusime iga kord lavale kui esimest korda. (Kõlab hästi, kuid pole päris tõsi.)
Kuna tegemist on „lastelt lastele“ etendusega olid laval noored, kes oleks tegelikult pidanud sel ajal koolis olema. Tihti juhtuski, et kellelgi oli kontrolltöö või tund, kuhu ei saanud kuidagi ilmumata jätta ja lavataevasse tuli vilkuma viie tähe asemel kaks.
Tänu mu vapustavale suhtlemisoskusele ühes teatavas germaani keeles veetsin proovide ja etenduste perioodi peamiselt vaikides, kuulates, viibeldes ja piinlikult purrsides. Üsna selge ka siis, et ma ei tundud Kambavaimu, mis tekkis paljudel teistel tükis osalenutel. Mul oli sellegi poolest lõbus ja kindlasti lõbusam kui büroos konutades.
„Väiksesse printsi“ suhtuti soojalt. Publikuks olid peamiselt 5.-6. klasside kukupaid ja musirullid, kes huvitusid kõige rohkem sellest, mis on tüki juures nõme adj fam blöd, millised nõmedad koolikaaslased laval on ja milliseid nõmedaid vigu need nõmedad koolikaaslased selles nõmedas tükis teha suudavad. Akrobaatidele aplodeeriti alati kõige rohkem, aga parematel päevadel aplodeeriti ka selle peale, et kolm tüdrukut laval vaiba lahti rullisid. Sic!

Mida oskab Hanna saksa keeles öelda ja millest ta viimasel ajal rohkem räägib:

Ich komme aus Estland – ma tulen Eestist
Ich bleibe im Lingen für Weichnachts – ma jään jõuludeks Lingenisse
Ich habe eine Freundin – mul on sõbranna
Sie ist auch Estnisch – ta on ka eestlanna
Sie wohnt im Braunschweig – ta elab Braunschweigis
Sie kommt hier für Weichnachts – ta tuleb jõuludeks siia
Ich kann das nicht verstehen – ma ei saa sellest aru
Was bedeutet/heisst das? – mida see tähendab?
Wir mussen das üben – me peame seda harjutama
Kannst du das, bitte, unterschreiben – kas sa kirjutaksid siia, palun, alla

Sakslased armastavad kaarte. Igal nädalal on TPZis jälle põhjust kellelegi kaart kinkida ja kõigi nimed peavad olema sellele kaardile kirjutatud. Kuna mainisin Lilole, et lõpetasin kunstikooli, meisterdan tihti neid kaarte mina ja pärast süstin mööda maja tüütades kõiki järjekordse unteršraibeniga.
Muide, internetist leiab superhäid veebilehti meisterdamisnippidega. Mida kõike olude sunnil ei avasta.

Lilo tahab, et paneksin koos temaga kirja, mida ootan järele jäänud ajalt TPZis. Mida soovin õppida ja saavutada. Spikrina saan kasutada loendit kaheksast peamisest kompetentsist, mis on võrdlemisi nihelemapanev lugemine. Mingil määral võib seda käsitleda kui ettekirjutust sotsiaalsele loomale aktsepteeritavaks eksistentsiks kaasaaegses ühiskonnas.
Kas te olete kunagi mõelnud, mida tähendab suhtlemine oma emakeeles? Ärge vaevake pead, kohe defineerin: kommunikatsioon on võime väljendada ja tõlgendada mõtteid, tundeid ja fakte nii suuliselt kui kirjalikult (kuulamine, rääkimine, lugemine, kirjutamine) ning keeleliselt suhelda kombekal viisil haarates kogu sotsiaalset ning kultuurilist konteksti – haridust, tööd, kodu ning vaba aega.
Ja see on teie kompetents!... ning tegelikult alles nimekirja esimene ja lihtsaim punkt. Umbes kolmanda punkti juures hakkasin eelistama ebakompetentseks olemist. Kui ma selle peale uuesti punkariks hakkaks, siis ma ei imestaks ja oleksin überhaupt adv ülepea rahul.

Mõned TPZi grupid on mind väga toredasti omaks võtnud. Olen generatsioone ühendav nähtus. Minu fänkonda kuuluvad tsirkusemudilased (6-9 a) ja teatriseeniorid (60-90 a). Kui ma tsirkusetundi tulen, siis tervitavad mind kõik nimepidi ja sõidavad üherattalisega peaaegu otsa. Seeniorid aga jätavad alati kättpidi hüvasti ja soovivad midagi huvitavat keeleõppe mõttes. Ma loomulikult ei mäleta, kuidas öelda „teile samuti“ ja lihtsalt noogutan-naeratan-tänan.

FILMISOOVITUS!

„Am Ende kommen Touristen“
Saksamaa
Filmi hollywoodilik plakatilause kõlaks umbes selliselt: just siis, kui arvasid, et natsi-koonduslaagrite teemat ei saa enam tühjemaks lüpsta..!
Olgu, see ilmselt ei müüks.
„Lõpuks tulevad turistid“ käsitleb aga teemat väga uue, värske ja üllatava nurga alt. Lugu sellest, kuidas mineviku ning olevikuga tuleb toime koonduslaagris ellujäänud mees, Saksa vabatahtlik teenistuja ning Auschwitzi linnas sündinud ning kasvanud ajalootudengist neiu.
Kõik, kes on kunagi Adolfi kniffidest enam huvitunud kui vaid ajalooõpiku ühe verisema peatüki läbi lehitsenud, peaksid lunastama pileti selle filmi linastusele. Ühtki inimväärikust riivavat stseeni või õõvastavaid ülesvõtteid minevikust kartma ei pea, nõrganärvilistel jääb tooli alla pugemata.

Muinasjutt tüdrukust, kes ei kamminud oma juukseid.

Ühel hommikul pesi Sabrina (nimi muudetud) oma juuksed ära, aga ei kamminud neid, vaid pani kohe patsi. Järgmisel korral jättis ta jälle juuksed kammimata. Ühel päeval võttis Sabrina patsi lahti, vaatas peeglisse ja tundis, et ta on sattunud kaheksakümnendate heavyvideosse. Ta ootas kaua, aga lõpuks kustutas ikkagi ise tule ära.