Tagasi konnatiigis :P

Eelmise nädala kolmapäeva varahommikul sulgesin viimast korda oma pisikese korteri ukse ning ulatasin võtmed Lucile. Temagi ärkas enne viit, et mind rongile saatma tulla. Valge rätikuga lehvitama saabus ka Laura.

Rongisõit Hamburgi lennujaama ei möödunud viperusteta. Vahetult enne Hamburgi pearaudteejaama on peatus nimega Harburg, aga unine Hanna sellele pisikesele vahele tähelepanu pöörata ei osanud ja hüppas rõõmsalt oma üle 30kilose pagasilaadungiga rongilt perroonile. Viga polnud aga suur ja 20 minutit hiljem viis mind juba uus rong järgmisse, õigesse, peatusse.

Esimesed kodumaised vaimsed maiuspalad puistati minu ette juba Hamburgi lennujaamas, kus üks eestlasest pohmellis ehitustööline sõbrale oma traagilist elukäiku ümber jutustas. "Ta lubaab ja lubaab, aga ikka helistaab! Ta ütleeb küll, et ta koliib väljaa, aga kuhuu tal kolidaa onn, AH!? Kuhu ta sitahädaa koliib!?" Soovisin, et oleksin Eesti keele unustanud.

Tallinna lennujaamas tervitasid mind vanaema Silvi, ema ja täditütred, maikellukused peos. Vanaema Maija kostitas meid oma kodus rikkalikult ning ka tädi Siiri astus läbi. Jutustasin Saksamaast ja olin sunnitud ka pikemalt aru andma oma „tulevikuplaanidest“, mis hetkel täies mahus vaid ideede tasandil on ja seetõttu võrdlemisi rohkelt segadust ja arusaamatusi tekitavad. Mitte ainult küsijate jaoks.

Praeguseks on mu naasmisest möödunud peaaegu nädal. TPZiga olin veel vaid nii palju kontaktis, et teatasin sekretär Anne-Mariele lühidalt: „Olen kodus“. Nad on kindlasti huvitatud, mida ma edasi teen ja kuidas mul läheb. Seetõttu pean oma saksa keele oskust vähemasti nii palju elus hoidma, et mingitviisi neile oma täide läinud „tulevikuplaane“ tutvustada.

Möödunud laupäeval istusin sõpradega Šnelli tiigi ääres ja lasin neil end kurssi viia kõige uuega, mis nende eludes toimunud. Ja seda on küllaga. Küll oli hea neid kõiki näha. :)

Ees ootab Eestimaa suvi, lõbusad seiklused ja uued algused.

Auf wiedersehen!

Sai mal kreativ!

„Suvi Öö Unenägu“ jõudis vaevalt alata, kui läbi ta oligi. Laupäeval oli esietendus, pühapäeval viimane etendus.Näitlejateks olid 7-13aastased poisid-plikad, kellest vanemad juba pikka lavakogemust omavad, nooremad aga päris ahtakest. Eeltööd tehti kahes grupis. Võrukaelad (Strolche) mängisid haldjaid ja metsa eksinud noori, Taevatormajad (Himmelstürmer) käsitöölisi, kes metsas teatritükki harjutavad. Päris lõpus põimiti kaks lugu üheks. Teksti ei kasutatud tükis peaaegu üldse, kogu tegevust saatis superhästi valitud muusika ning liikumine oli ägedasti seatud.Mõlemad esinemiskorrad möödusid suuremate viperusteta, kuigi korra tormas üks noormees paljasjalgsuse asemel sokkis lavale ning korra unustas õhuhaldjas Puck end üldse lavale hiivata. Kohustuslikud apsud, milleta teatritegu oleks igav. Pärast saab muidugi mitu päeva lavastaja pilamist kannatada ja öösel halbu unenägusid näha, kuidas sul nende neetud sokkide asemel üldse klounikingad varvaste otsas on ja sa teatrikardinate vahelt väljapääsu ei leia.Suveöö projektiga töötamine on minu teenistuse ägedaim ettevõtmine. Läbi kogu selle protsessi leidsin oma tee tagasi näiteringluse juurde. :)

Minu lahkumispidu TPZis oli nii tore! :) Julian, meie tsiviilteenistuja, mängis mulle lahkumiskingiks kaks kitarripala ja Ingo tegi žonglaažteatrit ehk jutustas pallidega illustreeritud õnneliku lõpuga armastusloo. Temalt sain kingituseks ka kolm sametist žongleerimispalli. Tom võttis lühidalt sõna jätmata LOOMUlikult mainimata KUI suurt koduigatsust ma algul tundsin (ei nõustuks üldse, mul oli lihtsalt igav) ja kuidas nüüdseks on olukord hoopis pahupidi pöördunud ning mul on kahju lahkuda. Eks ongi, aga kui mulle pakutaks pikemalt siiajäämist... :D jätaksin võimaluse kasutamata. Siiski on tore teada, et olen TPZlaste mäludesse positiivse jälje jätnud ning neil sama kahju minu lahkumisest on kui minul lahkuda. Hehhee.

... fünf, sechs, sieben, RAUS!

Saatsin neljapäeval kaks postipakki kodumaale. See teema on viimasel ajal mu meeli kangesti erutanud. Esmalt jahtisin õige suurusega kasti, mis mulle lõpuks üsna juhuslikult sülle kukkus. Seejärel nuputasin pikalt, mida õieti kastidesse pakkida. Õnnelikud võitjad olid muuhulgas elektrilampidega puidust kuusk, kokaraamatud, teekann, tinast küünlajalg ja üks saabas. Teine ei mahtunud. Kastid toppisin muidugi pilgeni täis ka igasugust muud kättejuhtuvat kraami. Et ei peaks lahkumise varahommikul käe otsas vedama, eks. Kokku vabanesin ca 20 kilost „vajalikest asjadest“. Pakkeprotsessi lõpetuseks tõdesin, et vaatamata oma keskkonnasäästlikule suundumusele olen ikkagi täielik hamster ja harakas.
Kolmandas etapis tuli pakid postkontorisse toimetada. Ükshaaval mu ratta hädisel pakiraamil. Teise, suurema, paki sidusin ratta külge oma sätendava salliga ja rallisin läbi linna.
Pakid jõuavad Eestisse umbes kahe nädala pärast. Selle uudise peale ei oska ma arvata muud, kui et Deutsche Post tarvitab transportööridena Poola odavat tööjõudu, kes minu kannukesed ja küünlajalakesed seljas Leedu piirini veavad ja seejärel mõne reisibussi peatuma hääletavad ja juhi ära räägivad, et see pakid kohale sõidutaks.

Ilmselt on nüüd paras aeg kirjutada ka:
Minu Arengust Võõral Maal ehk kuidas ma hoopis huvitavamaks inimeseks sain.
Leidsin pakkimise käigus plakati nimekirjaga kõigist õpieesmärkidest, mis püstitatud said, kui veel Eestis olles oma tulevasest teenistusest unistasin.
Tähtsuse järjekorras:

1. keeleoskus – saksa keel vähemalt vestlustasandil ära õppida

(Mis tasandil siis veel? Tahtsin ma siin filoloogiks hakata või? Aga tehtud!)

2. kultuuriline teadlikkus – avastada Saksamaa regioonide erinevusi, tutvuda väärtushinnagutega

(Regioonide erinevustega olen tutvunud rohkem televisiooni vahendusel, aga Berliini bipolaarsusest sain küll otse allikast huvitava ülevaate. Väärtushinnagud... oo ja kuidas veel. Tehtud!)

3. tööalaselt – arendada organiseerimisvõimet, tunda end kodus projektide kirjutamises-läbiviimises, tegeleda filmiga, arendada vastutusvõimet ja algatusvõimet

(Ei, ei, pisut, veidi, pigem mitte. Edukalt läbikukutud punkt.)

4. isiklikku – leida sõpru, säilitada nendega pidev kontakt, mitte asju edasi lükata, punktuaalsus, järjepidevus, keskendumisvõime, täita kõiki lubadusi

(Kõige naljakam punkt. Sõpru leidsin, kontaktis olin, tööasju eriti edasi ei lükanud, tööle jäin hiljaks, aga keegi ei pannud tähele, mida ma üldse järjepidevuse all silmas pidasin?, keskendusin väga hoolikalt kõigele, mis polnud oluline, täitsin tõepoolest kõiki lubadusi. Võib öelda, et tehtud!)

5. suhtlemisoskus – õppida euroopalikke suhtlemisvõtteid ja maneere

(TEHTUD! Oskan märguande peale siiralt naeratada ja iga viimsegi kohustuse peale „meeleldi“ kiljatada. Ja veel mõningaid asju.)

Lisaks õppisin veel hulga toredaid oskusi, mis puudutavad etenduste lavale toomist ning seal hoidmist.
Õppisin 3 palliga žongleerima.
Õppisin akrobaatikat.
Õppisin prügi sorteerima.
Õppisin koos paljude inimestega ühes bürootoas töötama.
Õppisin, et vanad inimesed on lahedad.
Õppisin lapsi grimmeerima.
Õppisin ära ühe ägeda kaardimängu.
Õppisin ise oma pesu pesema. (Mund zu! Mul on hoolitsev vanaema!)
Õppisin tavalise kohvimasinaga kohvi tegema.
Õppisin Saksamaa rongide süsteemis orienteeruma.
Õppisin Saksa filmikunsti armastama.
Õppisin Saksa tõsielusaateid jälestama.
Õppisin, mida tähendab olla teatripedagoog.

Nimekiri võib veel täieneda.

Laupäeval on „Sommer Nach Traumi“ esietendus. Mina olen lava taga ja juhatan osa vägedest ja avan-sulgen kardinat. Uhke.

Sag mal, hab ich schon meine Medikamente genommen?

Eelmisel nädalal veetsin kaks päeva koos Ingoga kohalikus gümnaasiumis varapubekatele tsirkusetrikke õpetades. Üsna energiat rööviv seltskond, kelle peal õpetaja peamiselt sõjaväedistsipliini tarvitas. Nad õppisid žongleerimist siidrätikute, pallide ja diabologa, köielkõndi, taldrikukeerutamist ja akrobaatikat. Jubinate loopimisega said peaaegu kõik suurepäraselt hakkama. Teise päeva lõpuks moodustasid nad ka iseseisvalt üsna muljetavaldavaid püramiide. Pole paha kõurikute kohta, kes esimesel päeval ringis seistes sõõri koomalegi tõmmata ei osanud.

Esmaspäeval ja teisipäeval veetsin hommikud WerkstattBühnes seenioridega näidendiproovi tehes. Läheme reedel Osnabrücki üritusele Katolischen Tag ehk katoliiklikele päevadele esinema. Mina astun lavale vaid selleks, et suuremaid rekvisiite ühest kohast teise tassida. Vanakesed teevad näitemängu ka.
Esimese tüki nimi on „Hans ja Grete“, milles peaosatäitja Grete peab toime tulema äpust poja, ahne minia ja skleroosis abikaasaga. Ta satub halba unenäkku, kuid ärkab õigel ajal aimamaks, et tema unenägu hakkab tõelisuseks muutuma.
Teine tükk maalib nukra pildi vanadekodu trööstitust elust. Matthias igatseb oma abikaasat ning ei talu tegevusetust, Elfie lapsed ei külasta teda kunagi, Margret pidi jätma maha oma kalli koera Valdi ja Heidi unistab rahalisest sõltumatusest. Tunneli lõpust paistab aga valgust, mida ehk publikki näeb, kui pisarad lõpuks kuivanud on.

Järgmisel nädalal ootab ees põngerjate „Suveöö unenäo“ esietendus, mille kostüümide ja rekvisiitide eest mina vastutav olen. Ma tõepoolest olengi nende eest vastutanud, neid fundusest otsinud ja proovi kohale tassinud, ette kujutanud ja kavandamisel oma sõna sekka ütelnud ja seina kostüümi jaoks neli torujuppi valmis saaginud. Tegija.

Nagu aru on saada, mul tegevust jätkub.
Peaasi, et ei peaks mõtlema selle hüsteerilise päeva peale, kui mul kogu mu maine vara taas kohvrisse mahutada tuleb. Pean treenima ka seda nägu, mida check-inis teha, kui ilmneb, et JÄLLE on sada kilo üle normi.

Die Zeit steht still

Täna jõudsin järeldusele, et kohvikutöö on mind ära rikkunud ja nii põhjalikult, et kaheksa kuud ontliku tööinimese nuuti seda häda minust ka välja ei nüpelda. Ma ei talu nädalavahetusi. Töövabad tööpäevad pühade puhul häirivad mind veel eriti. Vana hea cappucinokonveier sellist luksust ju ei võimalda(nud). Mida suurem püha seda rohkem rahvast tuleb kohvikusse. Järelikult pole kohvimeistritel isegi 25. detsembril asja kodustele külla minna või kinki pakkida või jõulutaevatähti vahtida.
TPZis on aga hoopis lõdvema kummiga süsteem. Enamasti, mida olulisema isikuga majas on tegu, seda varem algavad tema vabad päevad pühade eel ja/või seda hiljem ta neilt naaseb. Raamatupidaja Maria on musternäidis. Esmaspäevane päev (12.05) oli püha päev nimega Pfinksten. Maria pakkis aga seifi kappi juba kolmapäeval (7.05) ja soovis kõigile ilusat nädalavahetust. Järgmisel kolmapäeval näeme. See on muidugi ka hea säästusüsteem. Kui seif on lukus ja kapis, siis pole kolleegidel vabadust igasugu vajalike rekvisiitide peale raha kulutada.

Lähemalt heast nädalavahetusest, mis nüüdseks küll möödunud on. Laupäeval algas trummipõrinal Kivelingsfest. Kivelingid on seltskond vallalisi Lingeni mehi, kes jätkavad aastasadu kestvat traditsiooni koos käia ja vahutavat õlut kurgust alla valada, võistu oma vägitegusid ja mehetükikesi mõõta, lahkelt annetusi vastu võtta ja ülejääke linnale loovutada. Nende summade eest on linn varunud näiteks kuus puust kujukest iga päeva kell 15:00 vana raehoone luukidest välja hüppama ja kellukesi helistama.
Kunagi oli Kivelingidel loomulikult ka sõjaväeline kaitsefunktsioon. Praeguseks on sellest õilsast rollist säilinud vaid ajastutruud kostüümid (õmmeldud TPZi õmbleja Hanni poolt) ja puust treitud keskaegse malliga torke-raierelvad. Ses varustuses kõmbib tavaliselt 3-5 kivelinglast + trummipoiss tähtsatest isikutest koosnevate turismigruppide eesotsas mööda linna vaatamisväärsustest.
Kivelingide selts korraldab iga kolme aasta järel Kivelingsfesti. Sel puhul kraamitakse ka uhkema moega keskaegsed rõivad laost välja ja otsitakse neisse sobivad kehad. Raeplats kaetakse põhupakkidega, kohale voorivad toiduputkad hiiglaslike grillide ja pannidega, üles pannakse karussellid ja väikesed lavad. Kõlab nagu Õllesummer. Aga ei ole!!!! Karusselle ei aja ringi mitte salapärane sinetav valgus oranžist juhtmest vaid kostümeeritud inimesed. Tõmbavad köiest. Ja ratas käib ringi. (Tehnika imed.) Toiduputkade plekkseintel ei laiuta gaasiliste jookide erksavärvilised reklaamid, ei. Puidust õlgkatustega hüttides valavad hoopiski kostümeeritud teenindajad linnasejooki savist kapakestesse. Lapsed mängivad viska-hernekott-auku-võida-suhkrukomm-mänge ja viska-hernekott-vastu-puutahvlit-võida-suhkrukomm-mänge ja viruta-põhukotiga-sõbrale-vasta-kaalikat-võida-kahjurõõm-mänge. Kostümeeritud moosekandid tuututavad, tinistavad ja trummeldavad rahvasumma keskel igivanu viise ja laulavad ammu unustatud saksakeelseid sõnu. Õhtul pandi loomulikult toigastele tuli otsa ja hakati nendega žongleerima. Leekiva vaatemänguta ei saa mööduda ükski keskaegne suurpidustus.
Mõni Tallinna Vanalinna Päevade korraldaja oleks võinud nendeks kolmeks päevaks Lingenisse sõita ja šnitti võtta. Kindlasti oleks hea kaustikutäie materjali eeskujuks valmis kirjutanud.

La-la-Lingeni sõprusblogide nimekirjas on nüüdsest veel üks link Kummulikukkunud järve, kus kajastan hetkel üht olulisemat teemat minu jaoks. Elustiilimuutust, mis ilmselt ei jäta mõjutamata ka mind tihti ümbritsevaid hoolivaid inimesi. :)

Dann muss ich Gas geben!

Täna sain ma ilusa kingituse. Kahes osas.
Üks osa on rongipilet Lingenist Hamburgi, teine osa Hamburgist Tallinna. Otse. Ei mingeid Poola polüglotte või muid hülgelisi.
Kodumaale saabumiseni on jäänud vähem kui kuu.
Lingenis on suvi päral. Õuekohvikud on vallutanud Marktplatzi ja jooksujalul teenindajad ajavad mullegi töötamise isu peale. Selle töötamise, mida tõsiselt võtta saab. Mille tagajärjel muutub mingi ilmselgelt must asi (näiteks kakaoklaas) krudisevalt puhtaks või mõni ilmselgelt tühi asi (näljane soome turist) õlut täis.

Ilmselt mõtisklevad mõned lugejad, mida ma küll tegema hakkan, kui tagasi Eestisse jõuan. Mina enam ei mõtiskle. Mina tean, et juba kaks päeva pärast saabumist ootab mind vana sõber Chocolaterie, kelle päikselises sisehoovis munakividel balansseerimisest, kuhjaga täis kandik käes, olen ammugi puudust tundnud. Samuti soojendan üles suhted Hiiu-koduga, kelle kahvatu kere, kuid lopsakas aed mulle veel aasta eest varju pakkusid.
Eestis loksuvad asjad minu jaoks paika. :)

Siin Lingenis pean aga võtma veel oma viimase aja ja viimsed aktiivsuse riismed ning valmis kirjutama paar arutlevat kirjatükki tüütutel teemadel, mille juurde võibki jaurama jääda. Või siis, püüdes säästa kirjatähti ja lugejate närve, hädaga kokku kirjutada üks kolmandik lehekülge. Püüan leida kuldset keskteed kõigi nende raskuste vahel. Ja kui ma juba kandikutega balansseerimises mihkel olen...

Hiired kõdistasid naba

Käisin ilusat päeva nautimas.
Päike lausa kõrvetas.

Kes pilti ei tee, pole välismaal käinud

TPZile tuli külla seltskond härrasmehi Marokost. Ülikoolist. Tahtvat ka üht teatripedagoogika keskust püsti panna. Kostüümilao ja kogu muu krempliga. Seetõttu oli neid tarvis mööda TPZi haldusalasse kuuluvaid üksusi ringi vedada ja näidata ja seletada. Mina sellesse suuremat ei puutunud kui et juhtusin aeg-ajalt nende teele ette. Näiteks esmaspäeval Werkstatt Bühnes tantsutundi assisteerides.

Igale arengumaalasele on selge, et kui tuleb kilavate silmadega mees ja lubab kõik selle hüti tütred sümboolse (viiekohalise) summa eest Euroopasse sõidutada ja neiudest, kes seni võib-olla vaid keskpärase maisikördi keetmise oskusega silma on paistnud, juuksestilistid ja näitlejannad teha, siis tuleb kähku-kähku kitsed kulude katteks maha müüa ja tüdrukud pakkima saata.
Selle nimi on inimkaubandus.

Marokolased viljelevad aga TPZis inimturismi.
Olin end just oma on/off nupu taha maha istutanud ja Roosad Põrssad tüllseelikutes ukerdasid tantsupõrandal, kui Marokolased koos Giidi ja Tomiga kohale jõudsid, kaamerad kaelas. Olga tegi põngerjatega tibutantsu ja vihmavarjutantsu ja polkat ja Marokolased naeratasid heldinult. Kui tunni lõpuni oli jäänud 10 minutit ja üks Spasstanz, algas küsimuste voor. Marokolased esitasid küsimuse araabia keeles ühele Targemale Marokolasele, kes selle inglise keeles Giidile või prantsuse keeles Tomile ümber tõlkis. Vastus läbis sama tõlkeketi. Marokolased tahtsid teada, kes koreograafiat teeb, miks grupis üldse poisse pole ja millisena näevad tantsuõpetajad lastetantsu tulevikku. No jäi lastel see üks tants tantsimata onude uudishimu arvel. Kohale jõudis uus grupp ja nüüd tuli Marokolastel meelde, et neil on ju ometi pildiaparaadid kaasa võetud. Uued põssad ei saanud muidugi üldse aru, miks ülikondades onud pilti teha tahavad ja miks peab vimplit käes hoidma ja miks räägitakse kolmes võõras keeles ja veel kord MIKS ONUD PILTI TEHA TAHAVAD. Poseerimise nahka läks veerand tundi ka selle grupi harjutusajast, sest kõigi kaameratega tuli ometi uuesti pildistada. Algul grupiga, siis igaüks eraldi, siis paremate sõpradega, siis ühtede laste, siis teistega ja vimpliga ja ilma.
Seejuures vaatasid lapsi saatma tulnud emad vasikasilmadega pealt, kui nende raha tuulde loobiti ja nende laste, nagu monumentide või looduse imede, taustal hambaid välgutati. Paratamatult tekkis assotsiatsioon esmalt teatava Hollandi „vaatamisväärsuse“, seejärel banaanivabariikide ekspordiartiklitega.

Päevake hiljem jalutasin Marokolastega meie nukumuuseumis ja kuigi püüdsin end võimalikult seina nägu teha, jahtis üks inimturistidest mind oma kaameraga teeseldes, et pildistab käpiknukke. Skaudi ausõna, et kui mu kahvatu hommikulõust nüüd mõnd Orkuti või Facebooki albumit pealkirjaga „Mina ja minu Euroopa sõbrannad“ dekoreerima hakkab, siis minu kannikad selle riigi kaamlite vastu ei nühi. Mitte iial.

Ava mu silmad, ma tahan näha valgust!

Lucy open stage üritus õnnestus suurepäraselt. Paremini kui korraldustiim arvanud oleks. korraldustiimiks siis „meie oma“ Kaffeekommune, kes mõned korrad kuus TPZi kohvikus üritusi korraldab. Need on muhedad õhtud teemadega nagu „Vesi“ või „Muusika“. Nad mõtlevad alati ägedaid mänge välja ja dekoreerivad ruume lahedalt, aga kuna selline nähtus nagu teemaõhtu on oma olemuselt inimestele täiesti arusaamatu („Et nagu mis tähendab, me lihtsalt läheme sinna, joome ühe õlle, joonistame muusikapalade järgi, puhume seebimulle ja räägime juttu?“), siis pole need eriti rahvarohked. Aga õnnetud, kes kord on juhtunud uksest sisse komistama, tulevad järgmisel korral alati uuesti.
Seekordne üritus oli aga positiivne erand, sest saal, mis on kohvikust kõvasti suurem, oli publikut tuubil täis. Vaatamist jätkust.
Lõpuks oli nimekirja kogunenud pisut üle kümne esineja. Rohkelt amatööre ning paar peaaegu professionaali – FH viimase kursuse teatriüliõpilast.
Pole midagi teha, enamus asjaarmastajaid suudavad täieliku isetegevuse käigus lagedale tulla enamjaolt lahja materjaliga. Erandina paistis silma härrasmees kitarril, kellele oli end paraku kaasa pressinud vanaldane blondiin kirevas kõhutantsija kostüümis, kes oli oma koreograafia ilmselt mõnest Shakira videost maha viksida üritanud. Tulemus maitses nagu lõhe-kreemsupp röstitud sisetallalaastudega. Samuti astus üles ka YouMeDoos mängiv beat-box-kunstnik, kelle esinemine on vähemasti meeleolukas ja võib isegi uskuma jääda, et helikopter lendas mööda.
Mitte nii meeliülendavad olid kolme puberteediealise neiu keksimistants suure punase gerberaga. Sõnumiks rahvaste sõprus või Freundeskreis on lahe. See jäi lahtiseks. Ka üks end kabaree artistiks nimetanud mees, kes algul topeltesinemisaega nõudis (ja õnneks ei saanud), pani osa publikust maas vähkrema ja hammastega parketti äestama oma absoluutselt maotu püstijalu-koomikaga. Mitte selle pärast, et nalja oleks saanud. Võiks arvata, et ammugi on kõigile selge, et purjus meest mängiv kaine mees, kes ka kainena vaid purjus inimese tasandil nalju teha suudab, ei paku kainele publikule mingit elamust. Noh, see „kabaretist“ polnud veel kuulnud.
Mõlemad FH tudengid, Laura ja Claudia, laulsid. Claudia oli prantslannast tänavalauliku rollis ning Laura mängis mustlasnaist ja laulis kujuteldavale alatult valetanud armsamale tema spinatist. Publik huilgas. Sest lahe oli.

Et mis siis teeb õieti ühe spinatist kõõrutaja professionaalseks naerutajaks ja kellegi, kes poeb nahast välja, et kildu visata, vaid keskpäraseks asjaarmastajaks?
Esiteks: Professionaal ei poe nahast välja. Tal pole seda vaja, sest publik on tal nagunii nööripidi pihus juba siis, kui ta lavale ilmub.
Teiseks: Professionaal oskab nööridega arukalt ümber käia. Asjaarmastaja saab jupi pihku, kui tal õnneks läheb, hakkab kohe rapsima ja veab nöör pooleks.
Kolmandaks: Professionaal teab, millal on aeg väärikalt lavalt lahkuda. Asjaarmastaja paneb vaatajad esmalt igavlema, siis vihastuma, siis saalist lahkuma ja lahkub alles seejärel ise lavalt.

Minu poolt läksid huumoripunktid tudengitele ja kõik ülejäänud võisid ainult niiske näpuga maha pudisenud raasukesi korjata.

Täna oli YouMeDoo viimane etendus. Tükk läheb suvepuhkusele ja tuleb tagasi uue kosseisuga. Kõik nutsid. Mina korjasin maast patju. Pärast valetasin Tomile, et „Habe ich gerne gemacht!“ *lai naeratus*. Ei istunud ma väga gerne iga jumala reede õhtu tühja, kuulates iga kord samu ja samu laule ja luuletusi. Aga ületunnid jooksid. *lai naeratus* Ja tühja oleksin kodus nagunii istunud.

Et lõpetada positiivse noodiga, minu tedretäpid on nõudnud tagasi oma täieõigusliku koha minu ninal. Lõpuks ometi. Nende pärast ma päikest ootangi.

Ütle üks ilus Vene naisenimi!

Paraku olen oma kaheksandaks teenistuskuuks jõudnud staadiumisse, kus enam miski silmi särama ei pane. Teen, millist tööd tahes, ikka on töö tunne. Ei pane kilkama ja üht A4 täit ilukõnet kirjutama.
Selle asemel olen hoopis eestlaste blogindusest huvituma hakanud. Võimalik, et inimene, kes ise blogi ei pea, ei huvitu ka teiste blogidest väga põhjalikult. Need aga, kel isiklik avalik päevik mõnes blogipesas haudumisel, luusivad, mulle tundub, ühtelugu ka teiste omades ning ammutavad inspiratsiooni. Kirjutavad oma nägemuse kellegi teise tõstatatud teemast.
Mõned teemad on aga kõigil niisamagi ühised, sest need on lihtsalt nii selgelt õhus. Näiteks jõulud. Peamiselt nurisetakse loomulikult pühade kommertslikkuse, söögiorgiate, kasutute kingituste ja kuusetapmise üle. Mul on aga ainult üks küsimus. MILLEST NAD JÄRGMISTE JÕULUDE AJAL KIRJUTAVAD?
Kopeerivad aastataguse postituse uue kuupäeva alla?
Pole ju võimalik igal aastal omandada uut suhtumist jõuludesse, Vabariigi aastapäeva, jaanipäeva või sügisesse kartulivõttu.

Lucy viib reede õhtul läbi oma projekti nimega „Open Stage – mach doch was du willst“ ehk „Avatud Lava – tee, mida soovid“. Täiega lahe üritus tõotab tulla. Inimesed, kel on mõni tore lavaline oskus, saavad end eelnevalt esinejaks registreerida ning õhtul oma 5-12 minuti pikkuse kava esitada. Tasuks vaba sissepääs ning jook. Mina astun üles õlleleti müüjana. Müües õlut. Säästan oma star-powerit Eesti jaoks. Või midagi sellist.

Ja ma pean tõepoolest väga Eestisse tagasi tulema. Kirjutasin algul Vabariik väikese tähega ja orgia ij-ga. Komadega pole ka head lood.

Euroopat on küllaga

Selle kaardi genereerisin mitte selleks, et näidata kui paljudes riikides ma käinud olen, vaid selleks, et näidata, millistesse kõigisse neist ma veel lähen.



Nüüd on sinu kord!

Kes puude taga metsa näeb, sel silm peast välja!

Lõpetasin just Nädala Tööülesande auhinnale kandideeriva töö – viltpliiatsite, rasvakriitide ja värviliste pliiatsite jaotamise ühest suurest kuhjast eraldi karpidesse. Meenusid ülesanded teise klassi matemaatika töövihikust „Milline kujund ei sobi teiste hulka?“ või „Tõmba sarnastele piltidele ring ümber“. Juba siis ei tundunud mulle see tegevus väga arendav.

See-eest sain nädalavahetusel targemaks. Reede õhtust pühapäeva hommikuni viibisin „Fest der Sinne“ ehk meeltefestivali žürii kohtumisel, kus valiti välja oktoobris toimuval rahvusvahelisel üritusel osalevad teatritükid. „FDS“ on puuetega ning puueteta inimestele mõeldud festival, kus viie päeva jooksul saab vaadata etendusi ja filme, kuulata loenguid ja bände. Kõike seda teemal „lava ja puue“. Esindatud on nii füüsilise kui vaimse puudega inimesed.

Esmalt lahendasin aga kõigile välismaakeelsetele teleülekannetele saksakeelse pealelugemismaania müsteeriumi.
Üks žüriiliikmetest teadis rääkida, et Europarlament keelustab ELis dubleeritud filmide-sarjade näitamise.
Das Europäische Parlament […] vertritt die Ansicht, dass die Untertitelung aller öffentlich-rechtlichen Fernsehprogramme in der EU unerlässlich ist, um zu gewährleisten, dass alle Zuschauer, einschließlich der Tauben und der Schwerhörigen, Zugang zum vollständigen Programmangebot haben; ist der Auffassung, dass dadurch außerdem das Erlernen von Fremdsprachen gefördert wird (…).
Seejärel meenutas mees kõiki neid pisarat kiskuvalt nostalgilisi hetki, mida ta alates nooruspõlvest koos kõigi sakslaste jaoks kuulsate dubleerimishäältega veetnud on. Pealelugemine on sakslaste jaoks nagu kandilise peaga laps, kellele ema nurgelisi paisid tehes hardalt kinnitab, et „on ümmargune, kullake, on ümmargune“. Samal ajal, kui eesti noored televiisori vahendusel gängsta-slängi omandavad, valdab suurem enamik sakslasi paraku inglise keelt stiilis „We’re sinking, we’re sinking!!! – What are you thinking about?!“. Ometigi kardetakse siin subtiitreid, nagu tuld. Võib ju vaielda, et tegemist on osaga Saksamaa kultuurist, aga dubleerimise juured peituvad paraku natsionalismi mullas.
Pealegi, üks minu mälestus lapsepõlve triumfidest on seotud subtiitritega, mis lastele tavaliselt jälgimiseks liiga kiiresti üle ekraani libisevad. Siiamaani mäletan kui uhke olin, kui lõpuks kinos isale öelda sain, et ta ei pea mulle enam filmi tõlget kõrva sosistama, jõuan ise ka lugeda.

Mina ei kuulunud festivali žüriisse. Olin Technik Frau. Sisetasin DVDsid masinasse ja reguleerisin heli valjusust. Samal ajal sain aga osa žüriiliikmete arutelust, mis oli erakordselt huvitav. Selle reaalse kogemuse tõttu tean nüüd, et kui ükskõik, millise võistlustöö esitaja mingil hetkel mõtlema peaks: „Ah, see on küll puudu, aga vast läheb ikka läbi,“ siis väga tõenäoliselt ikkagi ei lähe. Žüriiliikme töö on tüütu ja seetõttu on žüriiliige karm. Kui ükskõik, millise puudujäägi tõttu võistlejat elimineerida annab, siis seda ka tehakse, sest see teeb otsustusprotsessi ainult kiiremaks. Samas on ju ka täiesti loogiline, et kui valikus on 28 teatritükki ja kuuel neist pole kaasas ühtki tükki illustreerivat materjali, siis pole mingi probleem neid kuut lihtsalt kõrvale jätta.
Pühapäevasel „pressikonverentsil“ (üks ajakirjanik + 6 žüriiliiget) ütles seesama dubleerimissõber, et kui inimene tuleb teatrisse vaatama etendust, kus mängivad puuetega inimesed, siis ta ei tule vaatama, mida need puuekad endast õieti kujutavad. Eelkõige tuleb ta vaatama head teatrit.
See väide tõstatab minu jaoks hulga küsimusi. Milline on hea teater puudega inimese jaoks või inimesele, kes puuetega inimestega töötab? Puudega inimene elab teises reaalsuses kui „keskmine inimene“. Kas ei peaks seda väljendama ka teatritükk, milles puudega inimene mängib? Kui ma lähen teatrisse vaatama etendust, kus mängivad puuetega inimesed, siis ma ei taha näha, kuidas puuetega inimesed teevad „keskmise inimese“ jaoks head teatrit. Ma ei taha mõelda: „Oi, näe, ta tantsib ju peaaegu, nagu normaalne inimene!“ või „Vaata aga vaata, ebanormaalne võib vahel isegi üsna normaalsevõitu olla.“ Sama hästi võib juba ka festivalile kutsuda trupi, kuhu küll puuetega inimesi ei kuulu, aga nad on puuetega inimestega palju kokku puutunud ja võivad neid laval väga osavalt mängida.

Ja, oh imet, üks täpselt selline seltskond end ka festivalile pakkus.

Mis juhtub, kui midagi ei juhtu? (täiendatud)

„Miks sa viimasel ajal oma blogis nii väheinformatiivne oled?“ küsis hiljuti Liis MSNis. Vastasin, et selle pärast, et ma ei tee mitte midagi ja mul pole millestki kirjutada. Tegelikult pole see päris tõsi. Ei see, et väheinformatiivne oleksin ega see, et ma midagi ei teeks. Tõsi, info, mida üles panen on mahult vähene, aga tagamaadelt suur. See, et ma kogu internetis peituvat infot lumekatastroofide või mahetoitumise kohta üles ei pane ei tähenda veel, et seda olemaski poleks. Mulle meeldivad vihjed ja mulle meeldib vihjata. Selle pärast ei saagi vahel inimesed üldse aru, millest ma räägin või kirjutan. :)
Nädal tagasi alustasin raamatut „Väikeste asjade jumal“. Inglise keeles. Huvitav raamat, sest jutustab huvitavast ühiskonnast. Sellisest, millel pole Eestiga mitte midagi ühist. Või ehk on ka, sest eks eestlasedki, nagu indialased (hindud? Ma ikka veel ei tea, kuidas neid täpselt kutsutakse) on paigutunud kastidesse. Ainus vahe on, et kui eestlane tahab end ühest kastist teise võidelda, siis on tal selleks kõik võimalused olemas. Tuleb ainult piisavalt tahta. Indias aga otsustab perekond, millesse sa sünnid, sinu tuleviku. Ilma igasuguste mööndusteta.
Üks gremlinilaadne olevus sundis mind mõtlema, kas see raamat üldse meeldib mulle. Ma loen küllaga raamatuid, mis mulle tegelikult ei meeldi (kuigi kohustuslik kirjandus on ammugi ajalugu) ja ei pööra sellele siiski mingit tähelepanu. Praeguseks olen jõudnud vaid arusaamale, et „Väikeste asjade jumal“ on ka täis vihjeid. India traditsioonilisele kastisüsteemile nimelt. Ja see on ju ainult tore ja arendav. Eesti tõlgid tärnistavad tavaliselt raamatud viiteid täis ja kirjutavad viimasele leheküljele kõikide kummaliste sõnade tähendused. Arundhati Roy leiab aga, et kes tahab teada, uurib ise. Põnev.
Tore mõte raamatus on ka see, et kui inimene sureb, siis jääb universumisse temakujuline auk. (Nagu lapikuks sõidetud konnadest jäävad teedele tumedad konnakujulised laigud, nagu augud.) Ma pole tükil ajal kuulnud ühtki teist nii toredat viisi mõelda inimestele, kes meie seast lahkunud on.
Kui ma lugemisega kord ühele poole saan, on mul võimalus minna internetti ja läbi lugeda kõik tõlgendused, mis „VAJ“ kohta kirjutatud on ja enda omadega võrrelda. Võrratu, vaimustav virtuaalmaailm.

Lingen pakub mulle ikka veel leide ja üllatusi. Viimase kahe nädala jooksul olen leidnud kaks järve ja ühe Ämblikmehe. Üht järve näitas mulle Laura ja sundis mind kõva häälega läbi lugema teksti infotahvlil, mistõttu oskan nüüd saksa keeles seletada, mis seos on veelindude toitmise ja järvede ummuksisse jäämise vahel. Warum kipt der See um? Üks märksõnadest on igatahes Fögel Scheisse (linnusitt). :)
Teise, suurema, järve ääres käisime Lucyga žongleerimas ja akrobaatikat tegemas.
Ämblikmees kõlgub aga vanalinnas ühes tagahoovis aia küljes. Laurale meeldis ta sama palju kui mulle.

Vigade parandus ja täiendav info

Fögel Scheisse - Vögelscheiße

//Saksa keel on ju üks liitsõnadekeel. Eesti keel suuresti ka, ilmselt saksa keele mõjul...//

Warum kipt der See um? - Warum kippt der See um?

//Kippen on sõnaraamatu järgi _kallutama, ümber lükkama, tasakaalu kaotama, ümber minema_. /Einen Glas kippen - /klaasi kummutama, /eine Zigarette kippen - /pooleldi suitsetatud sigaretti kustutama, /der Kipper - /kallur(auto)//

Aitähid õpi- ja õpetushimulisele vanaisa Illarile.

Kes sa üldse oled, et sööd?

Kas minu toidukorvi ei jäägi enam varsti midagi traditsioonilist alles?

Tõlge: Kasvasin üles teadmisega, et piim on osa tervislikust toitumisest. Siis avastasin ma, et tootmise suurendamiseks süstitakse paljudes piimafarmides lehmadele hormoone ning antibiootikume, mille meie lõpuks ära joome. Ning et lehmi hoitakse kunstlikult tiinuse seisundis, et nad aastaringselt piima toodaks. Seetõttu vahetasin oma piimavuntsid sojavuntside vastu. See on tervislikum mulle JA lehmadele.

Jääb vaid loota, et neisse lehmadesse, kes jogurtit toodavad, süstitakse ainult armastust ja elurõõmu. Ja maasikajogurtilehmad söövad maasikaid ja mustikjogurti lehmad söövad mustikaid ja šokolaadimaitseliste piimatoodete lehm oleksin ma hea meelega ise.

Need lehmad, kes rohkem ringi jooksevad ja udarat raputavad, teevad jogurtit.
Allan 5 a..

Sick, sad world

Armsad lugejad.
Olen oma blogis teid kõiki alatult ninapidi vedanud.
Ehk mäletate neid enneaegseid hõiskeid kevadest?
Küsitlus pealekauba.
Annan loa selle kõik läbi kriipsutada.

Talv on jõudnud Lingenisse!

Juba teist hommikut järjest jalutan kontorisse üle krudiseva lume.
Eile sadas terve päeva vaheldumisi rahet ja lund. Korra kõmises isegi kõu.
Põhja-Saksamaal ja Šveitsis esineb lausa katastroofiliste tagajärgedega talviseid intsidente. Liiklusõnnetused ja kelgutamine.

Lõpetuseks kaubandusteadaanne:
Saksamaal leidub tooteid IGALE sihtgrupile!












Mis sa kuivad? Võta, jobu!

Seitse pakki karamellvahvleid ehk säärane maailmakodanik

Vabatahtlikul teenistujal on puhkus. Saksamaa noortemajade töötajad puhkavad kogu aeg, sest koolivaheajad ei jõua õieti lõppedagi, kui järgmine juba algab. Kuuldavasti on Hollandis veel hullem. Põhjust sulgeda kõik poed (ka toidu) ja eluks vajalikud ettevõtted leiab alati. Tuleb vaid leida piisavalt pühakuid, kelle sajanditetaguse eksistentsi lõppu tähistada. Uuesti ja uuesti.

Oma esimese töövaba nädala sisustasin täies mahus turismeerimisega. 9. märtsil vedasin koti selga ning kihutasin üle märkamatu piiri Saksamaa ja Hollandi vahel. Rongijaamas kohtusin esmalt meie esimese majutaja Arthuriga – vistrikulise piimahabemega, kes meie sümpaatiat võita ei suutnudki. Jah, meie, minu kaas-turismist oli Katja – neiu, kellega eelmisel suvel üksteise võidu Saiakangi põrandalaudu mõõtsime. Mis osutus oluliseks teguriks, sest terve nädala jooksul ei kasutanud me Amsterdamis kordagi ühistransporti. Igale poole kõmpisime.

Arthur elas Amsterdami keskusest 20 kõnniminuti kaugusel kanali ääres korteris, millist tudengid endale selles linnas tavaliselt lubada ei jaksa. Arthur ja tema korterikaaslane olid ilmselgelt nautinud kuni kodust väljakolimiseni majateenijast ema käbedate käte hoolitsust. Siiani polnud nende ajukoore alla mahtunud tõik, et umbes kraaniakuss ei pumpa end jägmiseks päevaks ise lahti või köögipõrandalt ei haihtu imeväel saiapuru ja moosiplekid. Hallitama kippuvaid puulusikaid me õnneks ei tuvastanud, aga küll meist järgmised öömaja otsijad ka nendele komistavad.

Esimesel päeval rühkisime läbi jalust rabava tuule ning jääkülma vihma punaste laternate tänavale. Tuleb ju ometi ära näha end vaateakendele üles riputanud napilt kostümeeritud mannekeenid. Samuti põikasime muuseumi nimega The Amsterdam Dungeon, mis on minu elu kõige jubedam muuseumikogemus. Igati positiivses mõttes. Tegemist on muuseumiga, mis tutvustab väga eluliselt huvilistele olusid Amsterdamis 15. sajandi paiku, kui luterlased tõmmati lõkke kohale rattale, kuulujuttude levitajad kandisid karistuseks suurte kõrvadega raudmaske, taimetargad olid igal täiskuuööl vahekorras kuradi ja mustade kassidega ning iga juhuslik süljepritse kellegi aevastusest võis nakatada musta katkuga. Gesundheit! Ahjaa, samal ajal määras ka Hispaania Inkvisitsioon terve Hollandi elanikkonna surma, sest nad kõik olid ketserid.

Meie reisi esimestel päevadel püsis koerailm. Üle loikude hüplesime Van Goghi muuseumi, kus saime näha ka John Everett Millais’ ekspositsiooni, sealhulgas tema üht kuulsamat tööd „Ophelia“.
Luusisime turul, õhkasime teise ringi riidepoodide 60. stiilis riiete üle, tingisime kirbuturul, harrastasime nii reaalset kui vaateaknapoodlemist, traumeerisime endid piinade muuseumis (keskaeg on Amsterdamis kuum teema?).
Vahetasime majutajat. Kergendustundega seadsime end kolmeks viimaseks Amsterdami ööks sisse teises linnaosas Printsikanali ääres Kimo minimalistlikult sisustatud korteris.
Jalutasime 45hektarilises pargis, sõitsime kanalibussiga (lapik läbipaistva laega laevuke) mööda linna silmapaitavamatest ehitistest, vaatasime kinos Sigur Rosi filmi, rokkisime end peaaegu tühjaks metallmuusikaklubis, jahvatasime hollandipäraseid koorevenisega täidetud vahvleid. Ning minu postkaardikogu paisus plahvatuslikult.

Nädal oli parasjagu pikk aeg, et jõuda teha kõike, mida tahtsime ning viimastel päevadel naeratas ilmgi –lõpuks saime mõlemad killu päikestki näkku.

Usun, et mõnel lugejal võib tekkida arusaamatus, kust vupsasid välja need Arthur ja Kimo, kes meile oma katusealuseid pakkusid. Vastus on HospitalityClub, mis on üks omapärane veebileht. Esmalt tuleb endas leida tahtmine saada rohkem teada maailmas elavate inimeste kohta otse allikast. Seejärel tuleb ennast lehel registreerida. Ära märkida oma elukoht, isikuandmed – kõik, mida enda ning oma elupaiga kohta oluliseks pead. Siis tuleb oodata, et leiduks rändur või paar, kel samasugune himu leida kontakti infoallikaga – sinuga. Kes tahavad tulla sinu linna, sinu koju, saada sinu sõbraks, jagada oma kogemusi, kuulda sinu omi. Või võid otsida hoopiski ise mõnest teisest riigist (või enda riigist, aga mõnest teisest linnast) üles kellegi, kes ootab infoallikat – sind – enda juurde külla, et tutvustada oma kodukohta, rääkida, kuidas käivad asjad ning kuidas on lood selles sinule võõras paigas.

Võib tunduda uskumatu, kuidas saab enda koju oodata kedagi võhivõõrast või mitutki. Kuidas saab temaga vaid paari tunniga sõbraks saada. Kuidas saab talle usaldada oma koduvõtit. Tegelikult tuleb ületada vaid esimene võõristus. Tuleb avada see uks enda koju või kellegi teise omasse ning edasi tuleb kõik lihtsalt ja loomulikult, sest oleme kõik ühesugused rändurid. Rändame ajas, ruumis ning ideendas ja selle otsimise ning leidmise vajaduse tunneme ära üksteise sees ning see ühendab. Meid kõiki, igaüht.

Jälle hakkab pihta või?

Sel nädalal sattusin läbima oma keeleoskuse tuleproovi. Lingenile lähedalasuvais linnades Meppenis ja Papenburgis toimusid Sparkasse kinopäevad. Sparkasse on pank, millele on oma sukasääred usaldanud suurem enamus Emslandi rahvast. Mina ka. Ainult, et väiksem enamus veel pole ja selle pärast korraldab Sparkasse lastele tasuta filmivaatamise päevi. Sündmus on toimunud viis korda ning igal aastal on tulnud näitamisele järjekordne osa filmiseeriast „Wilde Kerle“ ehk metsikud kutid.

TPZ pani samuti juba viiendat aastat omalt poolt välja tsirkusegrupi. Lapsed said lihtsamaid tsirkusetrikke õppida (žongleerimine, taldrikukeerutamine), joonistada, jalgpalli mängida, nägusid maalida lasta, end kostümeerida, end pildistada lasta, ägedat trummimuusikat kuulata ja žongleerimist vaadata. Ja loomulikult tehti kõigile tahtjatele õhupallidest loomi.
Minu ülesandeks oli meelitada lapsi end kostümeerima ja siis pilti tegema. Just nimelt meelitada. Täiesti tüüpiline stsenaarium: näen poissi, kellel on põse peale maalitud Wilde Kerle logo, küsin, kas ta tahab endast pilti teha lasta, näitan millised lahedad nahktagid meil on, rõhutan: „sa oleksid nagu üks Lahe Kutt“. Noormees ütleb ei. 15 minutit hiljem, kui ta on pealt vaadanud, kuidas teised pilti teha lasevad ja nahktagisid selga ja parukaid pähe tõmbavad, tuleb ta tagasi ja küsib ka endale midagi. Ometigi on ju kohe aru saada, et see on lahe! :D

Naljakas, kuidas tujud vahelduvad, nagu sokid. Alles hiljuti jaanuaris kilkasin (mitte küll siin oma blogis, aga teatavatele huvi üles näidanud üksustele), et esimest korda tundsin, et Saksamaa polegi nii kole koht, et võiks siia isegi mõneks ajaks paikseks jääda. Paari nädala eest halvas mind aga koduigatsus, mida ma alguses üldse ei tundud. Ilmselt on naasmine nii lähedal, et mõtted, mis kodustele radadele eksivad tunduvad aina enam käegakatsutavad. Täna aga vahetasin elektrooniliselt mõtteid klassivennaga hämarast minevikust ning nüüd tunnen, et ma ei taha üldse mitte kuhugi. Ei tagasi, ei edasi, tahan hoopiski jääda paikseks oma sõbralikku kookonisse. Linna, kus kõik vastutulijad naeratavad isegi, kui ma nad peaaegu oma rattakoluga alla ajan. Kus töökaaslased muhelevad, kui ma terve tööhommiku midagi ei tee, sest midagi polegi teha. Kus iga reede õhtul on etendus värviliste tulede ja tasuta kokteilidega ja igal nädalavahetusel tuleb aega täita toidupoodlemise ja jõe ääres jalutamisega. Parem olgu nii kui et ma peaksin endale jälle selgeks õpetama, et on head ja halvad, eestlased ja venelased, riigikogulased ja kodanikud, haritlased ja delfi kommentaatorid, naised ja mehed, vanad ja noored, töötud ja töölised, ossid ja boheemlased, võrdsed ja võrdsemad, targad ja targemad. Sest minu maailmas ei ole neid asju. Sõidad punkarile rattaga otsa – naeratab, sõidad pensionärile otsa – ikka naeratab.
Järgmise nädala Amsterdam ühes särtsaga Eestimaal sündinud slaavi juurtega neiuga peaks igatahes pea selgemaks lööma. Või kas ikka... >:D

Nüüd ma tean, miks minu jalgratas ära varastati.

Eesti Päevaleht teab tõde.

Darf ich "muhahaa" sagen?

Tore-tore saksa keel.
Veebruarist käin uuel keelekursusel, mis pole enam sissejuhatus keelde ja kultuuri (Milliseid roogasid leiad keskmise kneipe menüüst? Pizza, Salat, Tomatensuppe, Schnizel), vaid süsteemne grammatika ajukurdude vahele kruvimine.
Veel ei tunne ma, et oleksin oluliselt targem, rohkem aimdust on ainult. Koostasin viisaka mapi rubriikidega "Grammatik" ja "Übungen" - harjutused. Nüüd tuleb see meistriteos ka otstarbelisele kasutusele võtta ehk õppima hakata. "Õppige ära ainult need tegusõnad, mida teil vaja läheb," ütles õpetaja. Väga konkreetne ülesanne.
Muide, miks hüüavad eesti lapsed peitust mängides "kuku"? Ei, sellel pole käoga mingit pistmist. Saksa keeles on sõna gucken [kukken]- vaatama, guck mal - vaata (korra). Kui saksa lapsed peitust mängivad hüüavad nad "guck-guck" [kuk-kuk] ehk "vaata-vaata". Aga eesti laste arvates olid sakste lapsed kõik kindlasti käopojad.
Veel. Sakslastel on ports mulle harjumatuid väljendeid. Näiteks "doch" [tohh]. Kui sakslane ütleb sulle: "Aber du trinkst kein Wein" - "Sa ei joo ju veini" võid vastata "Doch" - "Joon küll". Eesti keeles sellist sõna õieti polegi. Jah, võib vastata "siiski" või "ikka", aga see on nii kohmakas, et ikka täpsustad tegevust "joon ikka". Või kui vaielda põngerjatega küsimuse üle, kes on kull ja kõik ütlevad "Ich nicht", siis saab lihtsalt kätsatada "Doch!". Kiire, konkreetne ja vaikus majas.
Peale selle tarvitavad sakslased ka lihtsamaid häälitsusi. Ilmekaid. Näiteks signaal lausarulageduse väljendamiseks: "Hä!?" [hee] ehk "Möh!?" Seda illustreerivad andekamad ka grimmassiga, kus pea vajub kergelt viltu, silmad õrnalt kõõrdi ning mokk veidi töllakile. See kompott tekitab maailma kõige väiksema osakese motivatsiooni inimesele midagi veel edaspidi selgitada või üldse ütleda. Mida suuremasse puntrasse küsija peas erivärvilised juhtmed jooksevad, seda suurema arvu kordi häälitsus kordub ning iga kord paari tooni võrra kõrgemalt.
Teine tore häälitsus võetakse kasutusele, kui miski väga üle mõistuse käib. Segadusse ajada ei pruugi, aga muljet avaldab küll. "Bhoa!". Silmad pisut pungi, huuled-põsed jälle "gans locka" ehk ilma igasuguse lihaspingutuseta ning ülakeha pisut tahakallutatud. "Minu rongipilet maksis 82 eurot." "Bhoa!", "Eesti kõrgeim punkt merepinnast on 318 m." "Bhoa!", "Mulle meeldib kolm korda päevas sooja toitu süüa." "Bhoa!".
Koduseks tööks jääb silmaharjutus pungitamisest kõõrdi ja tagasi. Iial ei või teada, millal miski nii üle mõistuse on, et juhtme kokku ajab.

Lapse töö on mäng

Terve eelmise nädala kestnud seminar ehk Midterm Meeting Würzburgis oli eriliselt soe ja rõõmus kogemus. Grupp oli suur ja suur ja sõbralik. Osalejate seas leidus peale prantslaste ja hispaanlaste, keda Saksa vabatahtlike seas alati kõige rohkem kohtab, noormees Iisraelist ning teine Bosniast. Samuti Ukrainast ja Moldovast.
Moldova noormehelt kuulsin oma elu esimesed anekdoodid eestlaste kohta. Viel Spass:

1. Kaks eestlast istuvad rongis. Esimene võtab jutuotsa üles: „ilus ilma täna,“. Teine vastab pool tundi hiljem: „jaa-ah,“. Tunnikese hiljem nendib esimene: „me räägime liiga palju,“.

2. Eestlastele meeldib vaadata, kuidas laiskloom lõbutseb.

Aga mis loom on Midterm Meeting? Veel üks tore asi iga EVS vabatahtliku elus (peale tervisekindlustuse) on seminarid. Iga vabatahtlik peab oma teenistuse jooksul osalema kahel seminaril, millest üks toimub pisut pärast saabumist ja teine pisut enne lahkumist. Esimesel neist keskendutakse Saksamaa, Saksa ajaloo ja kultuuri tutvustamisele ning vabatahtlikele nende õiguste selgitamisele. Teisel seminaril räägitakse palju tulevikust ja tutvustatakse teisi Euroopa Noorte programme. Õnneks pole kunagi tegemist kuivade kõnede kuulamisega. Peaaegu kogu seminar viiakse läbi mängude ja praktiliste ülesannete abil. Alati mängitakse jäämurdmise- ja nimemänge, meeskonnaehitusmänge, elavdamismänge, soojendusmänge, keskendumismänge. Kõigil neil on loomulikult suurepärased ingliskeelsed nimed. Teemadesse süübimise ja nende parema läbitöötamise jaoks jagatakse osalejad tavaliselt väiksemateks meeskondadeks, kus püütakse leida vastuseid küsimustele, seletusi nähtustele jne. Selline mängulisus on kõige toredam osa seminaride juures. Püüan tavaliselt ägedamaid mänge ka üles kirjutada, kui kunagi peaks vaja minema.
Teine tore osa seminaridest on söök. Regulaarselt kolm korda päevas, mitmekülgne ning nõud peseb keegi teine.
Iga päev on pärastlõunal ja õhtul vaba aega, et jalutada, vestelda, veel mänge mängida või lihtsalt lõõgastuda.
Seminarid, kuigi arvestatud kui tööaeg, on tegelikult puhkus. Ainult hariv.
Üks toredamaid ülesandeid sel seminaril oli perspektiiviteemaline harjutus. Iga osaleja pidi võtma paberilehe, selle keskele augu rebima ning kleepima saadud raami mõnele vaatele, mis talle kõige rohkem meeldib. Mõned kleepisid raami lihtsalt aknale, teised jälle pooltäis kohvitassi suule, maakaardile, lukuaugule jne.

Kevadest Saksamaal.
Lilled juba õitsevad. Pungad veel ei puhke.
Mina aga olen küll puhkenud. Õigemini koorunud. Talvel ma seda ei tajunudki, aga nüüd tunnen küll, kuidas siiani oleksin nagu muna sees elanud. Nüüd piilub igal hommikul aknasse päike ja õhtul on kauem valge ja naeratus tuleb kiiremini. Tore.