Die Zeit steht still

Täna jõudsin järeldusele, et kohvikutöö on mind ära rikkunud ja nii põhjalikult, et kaheksa kuud ontliku tööinimese nuuti seda häda minust ka välja ei nüpelda. Ma ei talu nädalavahetusi. Töövabad tööpäevad pühade puhul häirivad mind veel eriti. Vana hea cappucinokonveier sellist luksust ju ei võimalda(nud). Mida suurem püha seda rohkem rahvast tuleb kohvikusse. Järelikult pole kohvimeistritel isegi 25. detsembril asja kodustele külla minna või kinki pakkida või jõulutaevatähti vahtida.
TPZis on aga hoopis lõdvema kummiga süsteem. Enamasti, mida olulisema isikuga majas on tegu, seda varem algavad tema vabad päevad pühade eel ja/või seda hiljem ta neilt naaseb. Raamatupidaja Maria on musternäidis. Esmaspäevane päev (12.05) oli püha päev nimega Pfinksten. Maria pakkis aga seifi kappi juba kolmapäeval (7.05) ja soovis kõigile ilusat nädalavahetust. Järgmisel kolmapäeval näeme. See on muidugi ka hea säästusüsteem. Kui seif on lukus ja kapis, siis pole kolleegidel vabadust igasugu vajalike rekvisiitide peale raha kulutada.

Lähemalt heast nädalavahetusest, mis nüüdseks küll möödunud on. Laupäeval algas trummipõrinal Kivelingsfest. Kivelingid on seltskond vallalisi Lingeni mehi, kes jätkavad aastasadu kestvat traditsiooni koos käia ja vahutavat õlut kurgust alla valada, võistu oma vägitegusid ja mehetükikesi mõõta, lahkelt annetusi vastu võtta ja ülejääke linnale loovutada. Nende summade eest on linn varunud näiteks kuus puust kujukest iga päeva kell 15:00 vana raehoone luukidest välja hüppama ja kellukesi helistama.
Kunagi oli Kivelingidel loomulikult ka sõjaväeline kaitsefunktsioon. Praeguseks on sellest õilsast rollist säilinud vaid ajastutruud kostüümid (õmmeldud TPZi õmbleja Hanni poolt) ja puust treitud keskaegse malliga torke-raierelvad. Ses varustuses kõmbib tavaliselt 3-5 kivelinglast + trummipoiss tähtsatest isikutest koosnevate turismigruppide eesotsas mööda linna vaatamisväärsustest.
Kivelingide selts korraldab iga kolme aasta järel Kivelingsfesti. Sel puhul kraamitakse ka uhkema moega keskaegsed rõivad laost välja ja otsitakse neisse sobivad kehad. Raeplats kaetakse põhupakkidega, kohale voorivad toiduputkad hiiglaslike grillide ja pannidega, üles pannakse karussellid ja väikesed lavad. Kõlab nagu Õllesummer. Aga ei ole!!!! Karusselle ei aja ringi mitte salapärane sinetav valgus oranžist juhtmest vaid kostümeeritud inimesed. Tõmbavad köiest. Ja ratas käib ringi. (Tehnika imed.) Toiduputkade plekkseintel ei laiuta gaasiliste jookide erksavärvilised reklaamid, ei. Puidust õlgkatustega hüttides valavad hoopiski kostümeeritud teenindajad linnasejooki savist kapakestesse. Lapsed mängivad viska-hernekott-auku-võida-suhkrukomm-mänge ja viska-hernekott-vastu-puutahvlit-võida-suhkrukomm-mänge ja viruta-põhukotiga-sõbrale-vasta-kaalikat-võida-kahjurõõm-mänge. Kostümeeritud moosekandid tuututavad, tinistavad ja trummeldavad rahvasumma keskel igivanu viise ja laulavad ammu unustatud saksakeelseid sõnu. Õhtul pandi loomulikult toigastele tuli otsa ja hakati nendega žongleerima. Leekiva vaatemänguta ei saa mööduda ükski keskaegne suurpidustus.
Mõni Tallinna Vanalinna Päevade korraldaja oleks võinud nendeks kolmeks päevaks Lingenisse sõita ja šnitti võtta. Kindlasti oleks hea kaustikutäie materjali eeskujuks valmis kirjutanud.

La-la-Lingeni sõprusblogide nimekirjas on nüüdsest veel üks link Kummulikukkunud järve, kus kajastan hetkel üht olulisemat teemat minu jaoks. Elustiilimuutust, mis ilmselt ei jäta mõjutamata ka mind tihti ümbritsevaid hoolivaid inimesi. :)