Kes pilti ei tee, pole välismaal käinud

TPZile tuli külla seltskond härrasmehi Marokost. Ülikoolist. Tahtvat ka üht teatripedagoogika keskust püsti panna. Kostüümilao ja kogu muu krempliga. Seetõttu oli neid tarvis mööda TPZi haldusalasse kuuluvaid üksusi ringi vedada ja näidata ja seletada. Mina sellesse suuremat ei puutunud kui et juhtusin aeg-ajalt nende teele ette. Näiteks esmaspäeval Werkstatt Bühnes tantsutundi assisteerides.

Igale arengumaalasele on selge, et kui tuleb kilavate silmadega mees ja lubab kõik selle hüti tütred sümboolse (viiekohalise) summa eest Euroopasse sõidutada ja neiudest, kes seni võib-olla vaid keskpärase maisikördi keetmise oskusega silma on paistnud, juuksestilistid ja näitlejannad teha, siis tuleb kähku-kähku kitsed kulude katteks maha müüa ja tüdrukud pakkima saata.
Selle nimi on inimkaubandus.

Marokolased viljelevad aga TPZis inimturismi.
Olin end just oma on/off nupu taha maha istutanud ja Roosad Põrssad tüllseelikutes ukerdasid tantsupõrandal, kui Marokolased koos Giidi ja Tomiga kohale jõudsid, kaamerad kaelas. Olga tegi põngerjatega tibutantsu ja vihmavarjutantsu ja polkat ja Marokolased naeratasid heldinult. Kui tunni lõpuni oli jäänud 10 minutit ja üks Spasstanz, algas küsimuste voor. Marokolased esitasid küsimuse araabia keeles ühele Targemale Marokolasele, kes selle inglise keeles Giidile või prantsuse keeles Tomile ümber tõlkis. Vastus läbis sama tõlkeketi. Marokolased tahtsid teada, kes koreograafiat teeb, miks grupis üldse poisse pole ja millisena näevad tantsuõpetajad lastetantsu tulevikku. No jäi lastel see üks tants tantsimata onude uudishimu arvel. Kohale jõudis uus grupp ja nüüd tuli Marokolastel meelde, et neil on ju ometi pildiaparaadid kaasa võetud. Uued põssad ei saanud muidugi üldse aru, miks ülikondades onud pilti teha tahavad ja miks peab vimplit käes hoidma ja miks räägitakse kolmes võõras keeles ja veel kord MIKS ONUD PILTI TEHA TAHAVAD. Poseerimise nahka läks veerand tundi ka selle grupi harjutusajast, sest kõigi kaameratega tuli ometi uuesti pildistada. Algul grupiga, siis igaüks eraldi, siis paremate sõpradega, siis ühtede laste, siis teistega ja vimpliga ja ilma.
Seejuures vaatasid lapsi saatma tulnud emad vasikasilmadega pealt, kui nende raha tuulde loobiti ja nende laste, nagu monumentide või looduse imede, taustal hambaid välgutati. Paratamatult tekkis assotsiatsioon esmalt teatava Hollandi „vaatamisväärsuse“, seejärel banaanivabariikide ekspordiartiklitega.

Päevake hiljem jalutasin Marokolastega meie nukumuuseumis ja kuigi püüdsin end võimalikult seina nägu teha, jahtis üks inimturistidest mind oma kaameraga teeseldes, et pildistab käpiknukke. Skaudi ausõna, et kui mu kahvatu hommikulõust nüüd mõnd Orkuti või Facebooki albumit pealkirjaga „Mina ja minu Euroopa sõbrannad“ dekoreerima hakkab, siis minu kannikad selle riigi kaamlite vastu ei nühi. Mitte iial.