neljapäev, 8. mai 2008

Dann muss ich Gas geben!

Täna sain ma ilusa kingituse. Kahes osas.
Üks osa on rongipilet Lingenist Hamburgi, teine osa Hamburgist Tallinna. Otse. Ei mingeid Poola polüglotte või muid hülgelisi.
Kodumaale saabumiseni on jäänud vähem kui kuu.
Lingenis on suvi päral. Õuekohvikud on vallutanud Marktplatzi ja jooksujalul teenindajad ajavad mullegi töötamise isu peale. Selle töötamise, mida tõsiselt võtta saab. Mille tagajärjel muutub mingi ilmselgelt must asi (näiteks kakaoklaas) krudisevalt puhtaks või mõni ilmselgelt tühi asi (näljane soome turist) õlut täis.

Ilmselt mõtisklevad mõned lugejad, mida ma küll tegema hakkan, kui tagasi Eestisse jõuan. Mina enam ei mõtiskle. Mina tean, et juba kaks päeva pärast saabumist ootab mind vana sõber Chocolaterie, kelle päikselises sisehoovis munakividel balansseerimisest, kuhjaga täis kandik käes, olen ammugi puudust tundnud. Samuti soojendan üles suhted Hiiu-koduga, kelle kahvatu kere, kuid lopsakas aed mulle veel aasta eest varju pakkusid.
Eestis loksuvad asjad minu jaoks paika. :)

Siin Lingenis pean aga võtma veel oma viimase aja ja viimsed aktiivsuse riismed ning valmis kirjutama paar arutlevat kirjatükki tüütutel teemadel, mille juurde võibki jaurama jääda. Või siis, püüdes säästa kirjatähti ja lugejate närve, hädaga kokku kirjutada üks kolmandik lehekülge. Püüan leida kuldset keskteed kõigi nende raskuste vahel. Ja kui ma juba kandikutega balansseerimises mihkel olen...

Kommentaare ei ole: