

Käisin ilusat päeva nautimas.
Päike lausa kõrvetas.
Maailm sult vabandust ei palu!
TPZile tuli külla seltskond härrasmehi Marokost. Ülikoolist. Tahtvat ka üht teatripedagoogika keskust püsti panna. Kostüümilao ja kogu muu krempliga. Seetõttu oli neid tarvis mööda TPZi haldusalasse kuuluvaid üksusi ringi vedada ja näidata ja seletada. Mina sellesse suuremat ei puutunud kui et juhtusin aeg-ajalt nende teele ette. Näiteks esmaspäeval Werkstatt Bühnes tantsutundi assisteerides.
Selle nimi on inimkaubandus.
Marokolased viljelevad aga TPZis inimturismi.
Olin end just oma on/off nupu taha maha istutanud ja Roosad Põrssad tüllseelikutes ukerdasid tantsupõrandal, kui Marokolased koos Giidi ja Tomiga kohale jõudsid, kaamerad kaelas. Olga tegi põngerjatega tibutantsu ja vihmavarjutantsu ja polkat ja Marokolased naeratasid heldinult. Kui tunni lõpuni oli jäänud 10 minutit ja üks Spasstanz, algas küsimuste voor. Marokolased esitasid küsimuse araabia keeles ühele Targemale Marokolasele, kes selle inglise keeles Giidile või prantsuse keeles Tomile ümber tõlkis. Vastus läbis sama tõlkeketi. Marokolased tahtsid teada, kes koreograafiat teeb, miks grupis üldse poisse pole ja millisena näevad tantsuõpetajad lastetantsu tulevikku. No jäi lastel see üks tants tantsimata onude uudishimu arvel. Kohale jõudis uus grupp ja nüüd tuli Marokolastel meelde, et neil on ju ometi pildiaparaadid kaasa võetud. Uued põssad ei saanud muidugi üldse aru, miks ülikondades onud pilti teha tahavad ja miks peab vimplit käes hoidma ja miks räägitakse kolmes võõras keeles ja veel kord MIKS ONUD PILTI TEHA TAHAVAD. Poseerimise nahka läks veerand tundi ka selle grupi harjutusajast, sest kõigi kaameratega tuli ometi uuesti pildistada. Algul grupiga, siis igaüks eraldi, siis paremate sõpradega, siis ühtede laste, siis teistega ja vimpliga ja ilma.
Seejuures vaatasid lapsi saatma tulnud emad vasikasilmadega pealt, kui nende raha tuulde loobiti ja nende laste, nagu monumentide või looduse imede, taustal hambaid välgutati. Paratamatult tekkis assotsiatsioon esmalt teatava Hollandi „vaatamisväärsuse“, seejärel banaanivabariikide ekspordiartiklitega.
Päevake hiljem jalutasin Marokolastega meie nukumuuseumis ja kuigi püüdsin end võimalikult seina nägu teha, jahtis üks inimturistidest mind oma kaameraga teeseldes, et pildistab käpiknukke. Skaudi ausõna, et kui mu kahvatu hommikulõust nüüd mõnd Orkuti või Facebooki albumit pealkirjaga „Mina ja minu Euroopa sõbrannad“ dekoreerima hakkab, siis minu kannikad selle riigi kaamlite vastu ei nühi. Mitte iial.
Lucy open stage üritus õnnestus suurepäraselt. Paremini kui korraldustiim arvanud oleks. korraldustiimiks siis „meie oma“ Kaffeekommune, kes mõned korrad kuus TPZi kohvikus üritusi korraldab. Need on muhedad õhtud teemadega nagu „Vesi“ või „Muusika“. Nad mõtlevad alati ägedaid mänge välja ja dekoreerivad ruume lahedalt, aga kuna selline nähtus nagu teemaõhtu on oma olemuselt inimestele täiesti arusaamatu („Et nagu mis tähendab, me lihtsalt läheme sinna, joome ühe õlle, joonistame muusikapalade järgi, puhume seebimulle ja räägime juttu?“), siis pole need eriti rahvarohked. Aga õnnetud, kes kord on juhtunud uksest sisse komistama, tulevad järgmisel korral alati uuesti.
Seekordne üritus oli aga positiivne erand, sest saal, mis on kohvikust kõvasti suurem, oli publikut tuubil täis. Vaatamist jätkust.
Lõpuks oli nimekirja kogunenud pisut üle kümne esineja. Rohkelt amatööre ning paar peaaegu professionaali – FH viimase kursuse teatriüliõpilast.
Pole midagi teha, enamus asjaarmastajaid suudavad täieliku isetegevuse käigus lagedale tulla enamjaolt lahja materjaliga. Erandina paistis silma härrasmees kitarril, kellele oli end paraku kaasa pressinud vanaldane blondiin kirevas kõhutantsija kostüümis, kes oli oma koreograafia ilmselt mõnest Shakira videost maha viksida üritanud. Tulemus maitses nagu lõhe-kreemsupp röstitud sisetallalaastudega. Samuti astus üles ka YouMeDoos mängiv beat-box-kunstnik, kelle esinemine on vähemasti meeleolukas ja võib isegi uskuma jääda, et helikopter lendas mööda.
Mitte nii meeliülendavad olid kolme puberteediealise neiu keksimistants suure punase gerberaga. Sõnumiks rahvaste sõprus või Freundeskreis on lahe. See jäi lahtiseks. Ka üks end kabaree artistiks nimetanud mees, kes algul topeltesinemisaega nõudis (ja õnneks ei saanud), pani osa publikust maas vähkrema ja hammastega parketti äestama oma absoluutselt maotu püstijalu-koomikaga. Mitte selle pärast, et nalja oleks saanud. Võiks arvata, et ammugi on kõigile selge, et purjus meest mängiv kaine mees, kes ka kainena vaid purjus inimese tasandil nalju teha suudab, ei paku kainele publikule mingit elamust. Noh, see „kabaretist“ polnud veel kuulnud.
Mõlemad FH tudengid, Laura ja Claudia, laulsid. Claudia oli prantslannast tänavalauliku rollis ning Laura mängis mustlasnaist ja laulis kujuteldavale alatult valetanud armsamale tema spinatist. Publik huilgas. Sest lahe oli.
Et mis siis teeb õieti ühe spinatist kõõrutaja professionaalseks naerutajaks ja kellegi, kes poeb nahast välja, et kildu visata, vaid keskpäraseks asjaarmastajaks?
Esiteks: Professionaal ei poe nahast välja. Tal pole seda vaja, sest publik on tal nagunii nööripidi pihus juba siis, kui ta lavale ilmub.
Teiseks: Professionaal oskab nööridega arukalt ümber käia. Asjaarmastaja saab jupi pihku, kui tal õnneks läheb, hakkab kohe rapsima ja veab nöör pooleks.
Kolmandaks: Professionaal teab, millal on aeg väärikalt lavalt lahkuda. Asjaarmastaja paneb vaatajad esmalt igavlema, siis vihastuma, siis saalist lahkuma ja lahkub alles seejärel ise lavalt.
Minu poolt läksid huumoripunktid tudengitele ja kõik ülejäänud võisid ainult niiske näpuga maha pudisenud raasukesi korjata.