Olivia juhtis hiljuti mu tähelepanu ärritavale tõele, et Eesti emakeeleõpetajad keeravad oma õpilastele süstemaatiliselt käru. Vähemalt toimus see ajal, kui meie, kaks vanatoid, koolis käisime. Mis kasu on mudilastele „nimisõnade“ ja „tegusõnadega“ kõrvade vahele ladumisest, kui kogu ülejäänud elu on neil tarvis „verbe“ ja „adjektiive“. Liiga tihti tuleb Sprachkursis ette, et istun, silmad arusaamatusest põskkoobastesse puurdumas, järjekordse lüngatäitmise üleasnde ees ja kui siis lõpuks oma Portugaalia päritolu pinginaabri käest küsin: „Kas see on maine või mainen?“, teatab ta mulle üleolevalt: “Daaaaaa! Akusatiiiiv?!“. Naah, õpetaja Eiche, mis tähendab!?
Muide!
essen=sööma
fressen=õgima
Veerand kahest sättisin kohvilauale veepudeleid, klaase, koogivaagnaid, kohvitermoseid. Kogu protsess kestis kaks tundi. Spurt Sprachkursi. Nur Deutsch sprechen. Kuueks tagasi TPZi lauda koristama, mis omakorda kaks tundi aega võttis. Annab töötamise mõõdu välja küll.
Ah ootasite puänti? Olgu.
Sõitsin üheksaks kuuks sadade kilomeetirte kaugusele kodust, et avastada ennast ja leida oma tee, aga lõpuks tuleb ikka välja, et kõige rohkem meeldib mulle kohvitasse loendada ja torti taldrikutele laduda.
Seekord esinesime Meppeni teatris, mille lava on väiksem Lingeni teatri omast. Mulle tundus see jukerdamine küll naeruväärsena, aga „press“ ehk üks ja ainus Emslandi päevalehes töötav kultuuriajakirjanik, olevat rahule jäänud.
Ometigi ma ei nuta, sest alates uuest aastast saan lõpuks ometigi ka Lingenis Subwaysse „Chunkey Monkey“ nimelise jäätise järele põigata ja seejärel uues diskoklubis kohalike gümnaasiuminoortega uuemate hip-hop-hittide järgi oma junk-in-the-trunki ("praht pakiruumis") hüpitada.
Kvaliteetmeelelahutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar