Euroopat on küllaga

Selle kaardi genereerisin mitte selleks, et näidata kui paljudes riikides ma käinud olen, vaid selleks, et näidata, millistesse kõigisse neist ma veel lähen.



Nüüd on sinu kord!

Kes puude taga metsa näeb, sel silm peast välja!

Lõpetasin just Nädala Tööülesande auhinnale kandideeriva töö – viltpliiatsite, rasvakriitide ja värviliste pliiatsite jaotamise ühest suurest kuhjast eraldi karpidesse. Meenusid ülesanded teise klassi matemaatika töövihikust „Milline kujund ei sobi teiste hulka?“ või „Tõmba sarnastele piltidele ring ümber“. Juba siis ei tundunud mulle see tegevus väga arendav.

See-eest sain nädalavahetusel targemaks. Reede õhtust pühapäeva hommikuni viibisin „Fest der Sinne“ ehk meeltefestivali žürii kohtumisel, kus valiti välja oktoobris toimuval rahvusvahelisel üritusel osalevad teatritükid. „FDS“ on puuetega ning puueteta inimestele mõeldud festival, kus viie päeva jooksul saab vaadata etendusi ja filme, kuulata loenguid ja bände. Kõike seda teemal „lava ja puue“. Esindatud on nii füüsilise kui vaimse puudega inimesed.

Esmalt lahendasin aga kõigile välismaakeelsetele teleülekannetele saksakeelse pealelugemismaania müsteeriumi.
Üks žüriiliikmetest teadis rääkida, et Europarlament keelustab ELis dubleeritud filmide-sarjade näitamise.
Das Europäische Parlament […] vertritt die Ansicht, dass die Untertitelung aller öffentlich-rechtlichen Fernsehprogramme in der EU unerlässlich ist, um zu gewährleisten, dass alle Zuschauer, einschließlich der Tauben und der Schwerhörigen, Zugang zum vollständigen Programmangebot haben; ist der Auffassung, dass dadurch außerdem das Erlernen von Fremdsprachen gefördert wird (…).
Seejärel meenutas mees kõiki neid pisarat kiskuvalt nostalgilisi hetki, mida ta alates nooruspõlvest koos kõigi sakslaste jaoks kuulsate dubleerimishäältega veetnud on. Pealelugemine on sakslaste jaoks nagu kandilise peaga laps, kellele ema nurgelisi paisid tehes hardalt kinnitab, et „on ümmargune, kullake, on ümmargune“. Samal ajal, kui eesti noored televiisori vahendusel gängsta-slängi omandavad, valdab suurem enamik sakslasi paraku inglise keelt stiilis „We’re sinking, we’re sinking!!! – What are you thinking about?!“. Ometigi kardetakse siin subtiitreid, nagu tuld. Võib ju vaielda, et tegemist on osaga Saksamaa kultuurist, aga dubleerimise juured peituvad paraku natsionalismi mullas.
Pealegi, üks minu mälestus lapsepõlve triumfidest on seotud subtiitritega, mis lastele tavaliselt jälgimiseks liiga kiiresti üle ekraani libisevad. Siiamaani mäletan kui uhke olin, kui lõpuks kinos isale öelda sain, et ta ei pea mulle enam filmi tõlget kõrva sosistama, jõuan ise ka lugeda.

Mina ei kuulunud festivali žüriisse. Olin Technik Frau. Sisetasin DVDsid masinasse ja reguleerisin heli valjusust. Samal ajal sain aga osa žüriiliikmete arutelust, mis oli erakordselt huvitav. Selle reaalse kogemuse tõttu tean nüüd, et kui ükskõik, millise võistlustöö esitaja mingil hetkel mõtlema peaks: „Ah, see on küll puudu, aga vast läheb ikka läbi,“ siis väga tõenäoliselt ikkagi ei lähe. Žüriiliikme töö on tüütu ja seetõttu on žüriiliige karm. Kui ükskõik, millise puudujäägi tõttu võistlejat elimineerida annab, siis seda ka tehakse, sest see teeb otsustusprotsessi ainult kiiremaks. Samas on ju ka täiesti loogiline, et kui valikus on 28 teatritükki ja kuuel neist pole kaasas ühtki tükki illustreerivat materjali, siis pole mingi probleem neid kuut lihtsalt kõrvale jätta.
Pühapäevasel „pressikonverentsil“ (üks ajakirjanik + 6 žüriiliiget) ütles seesama dubleerimissõber, et kui inimene tuleb teatrisse vaatama etendust, kus mängivad puuetega inimesed, siis ta ei tule vaatama, mida need puuekad endast õieti kujutavad. Eelkõige tuleb ta vaatama head teatrit.
See väide tõstatab minu jaoks hulga küsimusi. Milline on hea teater puudega inimese jaoks või inimesele, kes puuetega inimestega töötab? Puudega inimene elab teises reaalsuses kui „keskmine inimene“. Kas ei peaks seda väljendama ka teatritükk, milles puudega inimene mängib? Kui ma lähen teatrisse vaatama etendust, kus mängivad puuetega inimesed, siis ma ei taha näha, kuidas puuetega inimesed teevad „keskmise inimese“ jaoks head teatrit. Ma ei taha mõelda: „Oi, näe, ta tantsib ju peaaegu, nagu normaalne inimene!“ või „Vaata aga vaata, ebanormaalne võib vahel isegi üsna normaalsevõitu olla.“ Sama hästi võib juba ka festivalile kutsuda trupi, kuhu küll puuetega inimesi ei kuulu, aga nad on puuetega inimestega palju kokku puutunud ja võivad neid laval väga osavalt mängida.

Ja, oh imet, üks täpselt selline seltskond end ka festivalile pakkus.

Mis juhtub, kui midagi ei juhtu? (täiendatud)

„Miks sa viimasel ajal oma blogis nii väheinformatiivne oled?“ küsis hiljuti Liis MSNis. Vastasin, et selle pärast, et ma ei tee mitte midagi ja mul pole millestki kirjutada. Tegelikult pole see päris tõsi. Ei see, et väheinformatiivne oleksin ega see, et ma midagi ei teeks. Tõsi, info, mida üles panen on mahult vähene, aga tagamaadelt suur. See, et ma kogu internetis peituvat infot lumekatastroofide või mahetoitumise kohta üles ei pane ei tähenda veel, et seda olemaski poleks. Mulle meeldivad vihjed ja mulle meeldib vihjata. Selle pärast ei saagi vahel inimesed üldse aru, millest ma räägin või kirjutan. :)
Nädal tagasi alustasin raamatut „Väikeste asjade jumal“. Inglise keeles. Huvitav raamat, sest jutustab huvitavast ühiskonnast. Sellisest, millel pole Eestiga mitte midagi ühist. Või ehk on ka, sest eks eestlasedki, nagu indialased (hindud? Ma ikka veel ei tea, kuidas neid täpselt kutsutakse) on paigutunud kastidesse. Ainus vahe on, et kui eestlane tahab end ühest kastist teise võidelda, siis on tal selleks kõik võimalused olemas. Tuleb ainult piisavalt tahta. Indias aga otsustab perekond, millesse sa sünnid, sinu tuleviku. Ilma igasuguste mööndusteta.
Üks gremlinilaadne olevus sundis mind mõtlema, kas see raamat üldse meeldib mulle. Ma loen küllaga raamatuid, mis mulle tegelikult ei meeldi (kuigi kohustuslik kirjandus on ammugi ajalugu) ja ei pööra sellele siiski mingit tähelepanu. Praeguseks olen jõudnud vaid arusaamale, et „Väikeste asjade jumal“ on ka täis vihjeid. India traditsioonilisele kastisüsteemile nimelt. Ja see on ju ainult tore ja arendav. Eesti tõlgid tärnistavad tavaliselt raamatud viiteid täis ja kirjutavad viimasele leheküljele kõikide kummaliste sõnade tähendused. Arundhati Roy leiab aga, et kes tahab teada, uurib ise. Põnev.
Tore mõte raamatus on ka see, et kui inimene sureb, siis jääb universumisse temakujuline auk. (Nagu lapikuks sõidetud konnadest jäävad teedele tumedad konnakujulised laigud, nagu augud.) Ma pole tükil ajal kuulnud ühtki teist nii toredat viisi mõelda inimestele, kes meie seast lahkunud on.
Kui ma lugemisega kord ühele poole saan, on mul võimalus minna internetti ja läbi lugeda kõik tõlgendused, mis „VAJ“ kohta kirjutatud on ja enda omadega võrrelda. Võrratu, vaimustav virtuaalmaailm.

Lingen pakub mulle ikka veel leide ja üllatusi. Viimase kahe nädala jooksul olen leidnud kaks järve ja ühe Ämblikmehe. Üht järve näitas mulle Laura ja sundis mind kõva häälega läbi lugema teksti infotahvlil, mistõttu oskan nüüd saksa keeles seletada, mis seos on veelindude toitmise ja järvede ummuksisse jäämise vahel. Warum kipt der See um? Üks märksõnadest on igatahes Fögel Scheisse (linnusitt). :)
Teise, suurema, järve ääres käisime Lucyga žongleerimas ja akrobaatikat tegemas.
Ämblikmees kõlgub aga vanalinnas ühes tagahoovis aia küljes. Laurale meeldis ta sama palju kui mulle.

Vigade parandus ja täiendav info

Fögel Scheisse - Vögelscheiße

//Saksa keel on ju üks liitsõnadekeel. Eesti keel suuresti ka, ilmselt saksa keele mõjul...//

Warum kipt der See um? - Warum kippt der See um?

//Kippen on sõnaraamatu järgi _kallutama, ümber lükkama, tasakaalu kaotama, ümber minema_. /Einen Glas kippen - /klaasi kummutama, /eine Zigarette kippen - /pooleldi suitsetatud sigaretti kustutama, /der Kipper - /kallur(auto)//

Aitähid õpi- ja õpetushimulisele vanaisa Illarile.

Kes sa üldse oled, et sööd?

Kas minu toidukorvi ei jäägi enam varsti midagi traditsioonilist alles?

Tõlge: Kasvasin üles teadmisega, et piim on osa tervislikust toitumisest. Siis avastasin ma, et tootmise suurendamiseks süstitakse paljudes piimafarmides lehmadele hormoone ning antibiootikume, mille meie lõpuks ära joome. Ning et lehmi hoitakse kunstlikult tiinuse seisundis, et nad aastaringselt piima toodaks. Seetõttu vahetasin oma piimavuntsid sojavuntside vastu. See on tervislikum mulle JA lehmadele.

Jääb vaid loota, et neisse lehmadesse, kes jogurtit toodavad, süstitakse ainult armastust ja elurõõmu. Ja maasikajogurtilehmad söövad maasikaid ja mustikjogurti lehmad söövad mustikaid ja šokolaadimaitseliste piimatoodete lehm oleksin ma hea meelega ise.

Need lehmad, kes rohkem ringi jooksevad ja udarat raputavad, teevad jogurtit.
Allan 5 a..