esmaspäev, 19. november 2007

Teine seminarinädal sisaldas endas rohkelt reisimist. Kölni ja Bonni vahel sõidab kogukas tramm. Ühest linnast teise jõuab pisut enam kui tunniga ja Schwadorfi peatus, mis Jugendzentrumile kõige lähemal, asub marsruudi keskpaigas. Teisipäeva pärastlõunal asusime teele Bonni poole, kus asub muuseum Haus der Geschihte, mis kajastab väga vähesel määral hitleriaegse Saksamaa õudusi ning kogu ülejäänud määral aega pärast II Maailmasõda kuni tänapäevani.
Kepsutasime suure muuseumi läbi poolteise tunniga ning kuulsime kõigest väga üldiselt. Ma küll riskin sellega, et vanaisa Illar sunnib mind tagasi gümnaasiumipinki vanaema Silvi range õpetuse alla aastasele ajaloo suvetööle, aga olen siiski aus ja tunnistan üles, et ma pole kunagi teadnud, mida Berliini müür õieti tähendab. Jah, ma teadsin, et II Maailmasõja järel said kõik võitjariigid tükikese Saksamaast endale ja idaosa jäi N-Liidule ja Lääne-Saksamaa õilmitses, aga idalased kandsid kõik ühes suuruses kummikuid ja kosmilise disainiga alusrõivaid. Selle, et Berliiniga sama asja tehti ja et sinna aastaid lennukitega vajalikku moona kohale veeti (uus sõna mu sõnavaras – die Luftbrücke), magasin ilmselt ajaloo tunnis maha. Jõle piinlik. :P Nüüd ma tean elu lõpuni!!!

Kolmapäeval saime vaba pärastlõuna ja koos Karolinaga (Tšehhist) ja Irenega (Hollandist) otsustasime külastada Brühli ja seal asuvat Augustburgi mõisa (der Schloss), mis oli üks neljakümnest Clemens August von Wittelsbachile kuuluvast ehitisest, kui ma tuuritädi jutust õigesti aru sain. See oli päris vinge elamus. Mõis oli seest väga luksuslik ja kuna ta polnud sõja ajal märkimisväärselt kannatada saanud oli suurem osa kunstiteoseid ja sisustuselemente säilinud.

Neljapäeval võtsime ette Kölnis asuva NS-Dokumentationszentrumi, mis asub samas majas kui Gestapo peakorter aastatel 1935-1945. Mul oli väga hea meel, et nad eksponeerivad võrdlemisi vähe pildimaterjali ja seegi koosneb peamiselt vahistamisel tehtud näopiltidest.
Selles muuseumis sain aga teada midagi, millest meie ajaloo õpetaja kohe kindlasti ei rääkinud. Nimelt: vahel kantakse Hitleri heategude nimekirja (sest ei saa ometi olla halba ilma heata) Saksamaal töötuse kaotamine. Siiani olin selle jutu peale õlgu kehitanud, et ju ta siis pani sandid sõjatööstusse mutreid veeretama, AGA!!!! EI!!!!! Ta võttis hoopiski valesse rassi või sotsiaalsesse kihti kuuluvatelt inimestelt tööloa ära. Pole töötut, pole töötust. Samuti oli väga huvitav see, kuidas Hitleri valitsuse ladvikusse kuuluvad tegelinskid enne tema võimule tõusmist kõigis tähtsamates eluvaldkondades eeltööd tegid, mis oli üks riigi ülevõtmise õnnestumise peamisi põhjusi.
Kõike, mida olime näinud arutasime tundides. Rääkisime ka neonatsismist, aga üldiselt ei tundunud need teemad kedagi ülemäära erutavat. Isegi Iisraeli noormees Itamar oli külma kõhuga. Inimesed kippusid N-Liitu Venemaaks nimetama. See häiris pisut.


Lingeni pimedal raeplatsil tervitas mind kahar kuusk ning süütamata lampidega jõulupärjad.
Sel aastal, esimest korda üle pika aja, ootan ma jõule: jõululaata, jõulukaunistusi, jõulusööke ja –jooke, jõululaule ja jõulupidusid. Nuuts.

teisipäev, 13. november 2007

Esmaspäeval jõudsin ka lõpuks Central Kinosse, mis on nagu Lingeni Sõprus. CK on ülimalt old school koht. Väikeseid kollaseid pileteid rebib kohvikutädi priskest rullist, kinoekraani ees on enne seansi algust punasest sametist eesriie. WCs, mille uks avaneb otse saali, on nööriga loputuskast, mis on siin loomulikult tõeline rariteet, kuigi Eestis on sellised enamuse väikelinnade kultuurimajades. CKs jõin ka oma elu esimese Bionade, mis kirjade järgi (saksakeelsed, ise tõlkisin, tõesuse eest ei vastuta) peaks sisaldama loomulikul teel tekkinud mulle. Mmm.
Teisipäeva õhtul astusin suure sammu isiklikus arengus. :D Võtsin osa audiotöötluskoolitusest. TPZis töötab nimelt helitehnik, ka muudes tehnilistes asjades andekas, Raaly (amtlikult Ralf). Väga sobiv nimi arvutikutile, kas pole? Nüüd elab minu arvutis uus programm nimega WaveLab, mille abil võin meisterdada meeletute mixidega CDsid.

Seminar Fusswegi Jugendcentrumis algas, nagu iga teinegi, tutvumisega. Meie üle kahekmümne pealises grupis on inimesi Hispaaniast, Prantsusmaalt, Türgist, Hollandist, Taanist, Tšehhist, Rumeeniast, Poolast, Itaaliast, Ungarist, Bulgaariast ja Iisraelist. Minu kodu asub kõigist kõige rohkem põhjas.
Seltskond on üldjoontes väga lõbus. Kolm hispaanlannat vürtsitavad olemist kõige enam. Juhendajad, kaks sotsiaaltööd õppivat näitsikut, on hästi toredad.
Suurem jagu osalejaist räägib ja mõistab saksa keelt üle keskmise hästi. Mina saan enamjaolt ka jutust aru, aga aeg-ajalt pean ikka inglisekeelset kordust paluma. Lihtsamaid lauseid pigistan ka endast välja. Saksakeelsed tegusõnad ajavad mind peaaegu paanikasse. Neid on nii palju ja nad ei sarnane üldse inglise keelele. :D Üks mu lemmiksõnu on Möglichkeit – võimalus (ei ole tegusõna).
Tegeleme vabatahtliku töö tahkude analüüsimisega. Teemadeks on keel, kultuur, interkulturaalne kompetents, Saksa ajalugu, Euroopa üleüldiselt. Ma olen täiesti veendunud, et nende teemade läbivõtmine ei nõua meilt tegelikult kahenädalast luuslanki betoonboksis kahe hobusekopli vahel. Konsentreeritud tegus laks neli päeva järjest teeks meid sama targaks. Keeleliselt ehk tõesti mitte ja me muidugi ei sõbruneks nii väga kui me seda praegu teeme.

Ilm on olnud täiesti kohutav! Sajab iga päev ja tuul tuhiseb igast vabast avausest sisse. Kaasa arvatud minu toa aknapragudest.

Pühapäeval algas Kölnis traditsiooniline 11.11 karnevalihooaeg, mis kestab veebruarini. Kolistasime seda rõõmsalt kaema. Karnevalil pole teemat. Pidulised rebivad selga suvalised värvilised hilbud, litsuvad pähe takused (kahtkümmet eelmist karnevali näinud) parukad, vesikleebivad näkku Kölni vapi ja varuvad kastitäie Kölschi kaenlasse. Kölsch on Kölni õlu, mis pole õlu, vaid Kölsch. On selge?! Igatahes on tegemist religioonilaadse nähtusega, millel on kümneid altareid (kneipe e õllekas) ja mitmekümnes eri vormis ebajumala kujusid kingalusikaist õhuvärskendajateni.
Kölni jõudnud, sooritades pisukese möödalaske, suundusime otse pealava juurde. Seal tunglev mass neelas meid endasse ning, lõplikult seedimata, väljutas brutaalsel moel lähimasse rentslisse. Kellegi küünarnukk pole kunagi varem olnud nii lähedal minu neerupealsetele.
Kui valgus tunneli lõpus kustus ja ma Currywursti jäänused ja pudelikillud krae vahelt välja olin korjanud, võtsime suuna šokolaadimuuseumile. Nüüd tean minagi, kuidas valmivad seest tühjad šokolaadist jõulumehed, kaua fermenteeruvad kakaooad ja mitu uba peab loovutama meesorja eest (100).
Kui rääkida Kölnist ei saa kuidagi üle ega ümber tema Domist, mis on suur ja ilus. :P Tema ümber keerutab lakkamata jäine ja võimas tuuleiil, mis oleks mul peaaegu fotoaparaadi käest pühkinud. Lisaks on see ainuke mulle teadaolev kirik, mille palgal on turvamees, kes peletab turiste jumalateenistuse ajal kiriku tahaotsa ja käsutab meestel mütse peast.

Esmaspäeva pärastlõunal puges päike pilve tagant välja ja meelitas meid palliplatsile. Nüüd on käed palli üle võrgu sundimisest valusad ja punased. Sport, sport, sport...! Peamiselt kehtib siin ikkagi caffee und kuchen, caffee und kuchen...!

esmaspäev, 5. november 2007

Väikese Printsi etendus pälvib enamat tähelepanu kui oleksin oodanud. Läinud nädalal olid VP proovid iga päev. Mina jõudsin Braunchweigist tagasi alles esmaspäeva pärastlõunal ja kohusetundest pistsin ka oma nina teatri ukse vahelt sisse ja vaatasin, mis proovis toimub.

Teatrigruppide puhul tegi Tom päris palju muudatusi. Õnneks ei harrasta siinsed teatritruppide juhendajad „rääkivate peade“ lavastamist. Siiski õnnestub neil vahel lastest väikesed vanainimesed teha. Rebase taltsutamise stseenis surusid nelja-viieteist aastased tüdrukud üksteisele käsi südamele ja langesid ühele põlvele. :D Olgu, „Väike prints“ ongi nii kirjutatud, et lugeja võib ennast sookra tõlgendada. Õnneks pole Tomi plaan absurdinäidendit valmis kleepida, see tõlgendus sai ära muudetud ja unustatud.
Ja kõigil, kes arvavad, et „sookra“ pole sõna, palun lugeda „Õnne sünnipäevaks, Wanda June’i“.

Esmaspäeval jagas Tom kahele YouMeDo rekvisiitorile – mulle ja Chrischile – ülesandeid kätte. Paar järgnevat päeva veetsin Funduse kostüümilaos naiste aluspesus sorides ja ühe euro poes gekaufenit tegemas. Nimelt pidin leidma peale talveriiete, koristusvahendite, plastikust sibulate ja sukeldumisvahendite ka striptiisi jaoks vajaminevaid hilpe. Miks on ühes kostüümilaenutuses naiste aluspüksid, täiesti tavalised, ei taipa mina mitte. Kas ka neid antakse viie euro eest kuni viieks päevaks välja...? Lõppkokkuvõttes oli vajalike rekvisiitide leidmine väga põnev. Pisikese viie latiga aia saagisime välja ja klopsisime kokku koos Martiniga, kes vastutab ka „Väikese printsi“ suuremate rekvisiitide eest. Värvimine oli üksikasjalikult minu töö. Oo jaa, ma oskan tööriistu käes hoida küll ja neid vajadusel isegi õiges suunas viibutada.

Minu teine varjatud oskus, akrobaatika, saab aina hoogu juurde. Meike, akrobaatide juhendaja, ütles, et ma olen quite good. Kuuajalise punnitamise kohta on see hinnang minu jaoks täiesti piisav. Tegelikult meeldiks mulle muidugi peale plikade õlule vinnamise ka iseenast vinnastada. Üks ilus tagurpidi salto, miks mitte. Kui selle käppa saab, võin 2008. aasta Eesti missiks kandideerida.

Seni figureerin ilmselt Lingeni tasuta nädalalehes, sest reedel oli teatrisse kutsutud fotograaf. Oh seda poseerimist ja ilutsemist siis. Päris pisikesed liblika-plikad ajasid tiivad ekstra laiali või lõid käed palveks kokku, et ainult ÜKS pilt veel ja siis veel üks paluuuuuuun! Vanemad tantsijad pole oma liigutusi varem nii puhtalt teinud kui siis, kui fotolamp välkuma lõi. Enamus noori näitlejad tegid ajalehele oma elu ilmekaimad rebasenäod. Feim ja sull, ma ju kirjutasin.

Alates kolmapäevast lokeerun Bornheimis seminaril, mistõttu mu blogi ei pruugi uudse materjaliga täituda enne 18. novembrit.

Seniks kallistan teid kõiki, sest mul on pikad käed.

esmaspäev, 29. oktoober 2007

Läbi on saanud minu puhkusenädal, mille kulgemisega olen suures osas rahule jäänud. Esmaspäeval ja teisipäeval tegin füüsiliselt aktiivset puhkamist punnitades plikasid oma taldadel horisontaali. Kui mind juba neljandat järjestikust korda käpuli maha käsutati, et veel kord üht püramiidi harjutada tekkis kuri tunne, et olen prostituudi tööst hägusa maigu suhu saanud.

Kolmapäeva õhtul otsustasin teha pisut maailmaparandustööd. Ka minuni on jõudnud info Californias käest ära läinud tulekahjust ja vaestest mehhiklastest, kes illegaalidena metsas redutades on lootnud kõigi hüvede maal soojema koha peale saada kui Mehhikos see võimalik oleks, aga nüüd sattunud kuumemasse seisu kui nad iial lootnud oleks. Et sombreerosõprade nii madalal kõlkuvat kaalukaussi kergitada kutsusin enda seltsis jalgrattaga sõitma ühe Mehhikost tulnud vabatahtliku, kellega keelekursustel tuttavaks sain. Mul oli päris lõbus. Eriti, kui pimedaks läks ja me jalgratastel mingi täiesti suvalises kohas ekseldes aru saime, et ilmselt me ikkagi Lingenit selles suunas sõites üles ei leia. Keerasime aga otsa ringi. Mina kõkutasin, tema ropendas hispaania keeles, mistõttu ma veel rohkem naerda sain.

Neljapäeva hommikul pakkisin oma tavaari rohelisse LOMO termokotti (siinkohal tuleb tervitada isa) ja ratsutasin raudhobusel Braunschweigi. See, et kõik rongid väljusid vaatamata tol hommikul alanud streigile õigeaegselt oli puhtalt hea õnn. Reis läks viperusteta ja hakkan juba vaikselt oma rongihirmust üle saama. Siiski, jaamades oma sõitu oodates on kõrvad valjuhääldi kuulamisest pahupidi.

Braunschweig on kahtlemata suur linn. Tervelt kümne trammiliiniga. :D Neil on ka palju ilusaid elumaju ja rohkesti vanu kirikuid ja vist ka katedraal, kuigi tõele au andes jäi mul Braunschweigi arhitektuurilise poolega seekord sügavuti tutvumata. Parim nali oli vaid linna uhkeim kaubanduskeskus, mis ühest küljest näeb välja, nagu mitmesaja aasta vanune palee ja kõigist ülejäänud külgedest, nagu Viru keskus. Palee osa hakati ehitama kaks aastat tagasi.

Olivia ühikatuba on üsna väike ja voodi kiskus kahe inimese all peaaegu looka. Lõpuks andiski vaene Olka alla ja kukutas end keset ööd põrandale, et sealt mitte enne esimesi päiksekiiri tõusta. Ta oli väga ennastohverdav võõrustaja. :)

Braunschweigis käisime söömas ägedaimas döner kebabis. Seal oli väga suur valik erisuguseid hõrgutisi, soolaseid ja magusaid, mis kõrgusid suures letis ja kutsusid endasse sukelduma. Parim asi oli magus rull. :D Suhkrusiirupisse uputatud lehttaignatombuke. Dönerisse viis meid Olivia kursusevend Heinrich, kes on väga džentelmenlik noormees ja Olivial on raudselt vedanud, et tal nii abivalmis tuutor on. Mitte just paljud noormehed ei viitsiks meiesuguseid harakaid mööda linna lohistada ja hoolitseda, et meil igal pool ikka lõbus oleks ja et me ka pärast ilusti koju jõuaks.
Nii suures linnas olles lihtsalt pidin võimalust kasutama ja šoppama. Nüüd on mul nõudekuivatusrest ja mehine kööginuga ja kuumutusalusega teekann. Üsna selge, mis on minu kodu süda.
Laupäeva õhtul käisime Oliviaga „klubitamas“ ühes üsna trashys peopaigas. Tantsisime nii, et praegu, kaks päeva hiljem, on lihasevalu säärtes ja tuharais alles hoogu sisse saamas. Vinge.
Reis Braunschweigi oli kahtlemata nauditav ja vajalik vaheldus ning kordamist väärt.

Sel nädalal ootavad mind ees „Väikese printsi“ proovid suures teatris ja 7. novembril algab vabathtlike seminar (linnas, mille nime ei mäleta), mis kestab 11 päeva. Üksteist!
???